Toomas Nigola diarium

Lugesin kellegi soovitusel Reijo Mäki raamatu Hard Luck Cafe. Muljed on kahetised. Üheltpoolt on tegu tavapärase põnevikuga (mis kohati on isegi põnev, ehkki paljud sündmused on liialt etteaimatavad, nt Hans Landau saladus) ja käiatakse juba ammuilma tüütuks muutunud teemat Vatikani salajastest vandenõudest, salaseltsidest jne. Selles mõttes parimal juhul keskpärane teos.

Teisalt on autor aga maalinud kaunis elulähedase pildi Euroopa Liidu tuleviku mustemast stsenaariumist. Soomest on saanud Liidu vaesust ja minarette täis protektoraat, selle tänavail patrullivad bulgaaria rahuvalvajad ning juurdlust toimetavad taani sandarmid. See osa paneb mõte ja kujutluspildid liikuma küll.

… Siis polnud terraristide algrakukestel võimalik edu saavutada, kuna möödunud sajandil astusid neile ühise rindena vastu võimsad rahvusriigid, kellel oli kodanike toetus. Demokraatlike, vabade riikide võitlust linaterrorismiga toetasid tavalised inimesed, kes oldi mures oma riigi, eluviisi ja loodud väärtuste pärast. Varajased võrsed ei leidnud soodsat pinnast.

.. Keskkonnaterraristide tõusule aitas kaasa seik, et nende vastas seisis nõrga ideoloogia ja eetikaga Euroopa Liit: näota, savijalgadel tuikuv hiiglane, tohutu riiklik pettumus, millel puudus juba aastakümneid kodanike usaldus ja millega oli võimatu samastuda. (Lk 117)

Euroopa Liidu rajajad olid alustanud liivalossi ehitamist valedel alustel. Nood targad mehed olid pimestatud võimalusest saada võim oma kätte ilma sõjariistade tärinata. Kahtlemata, nii mõnigi neist oli uskunud lennukaid sinisilmseid kõnesid ja piduloosungeid. Aga muist olid juba siis jäised, kalkuleerivad pragmaatikud. Kõik nad põrutasid täivaardis võssa.

Möödanikku tagasi vaadates näis kummaline, et ajalugu tundvad targad mehed eirasid sõgedalt inimloomuse põhilist seaduspära. Riikide ja rahvaste vaheline piire kaotav soe ühtekuuluvustunne, solidaarsuse ja vendluse hing vihiseb täpselt nii kaua, kui on, mida jagada. Niipea kui saabub kitsikus või kriis, usaldab inimene ainult omasuguseid ja samastub oma rahvuse, karjaga ja hakkab käituma nagu näljane hunt: piiluma naaberkarja nõrgemate isendite tuiksoont.

Arutu, meeletu laienemisprotsess, ja eriti suurte liikmesriikide küklooplik rahvuslik isekus oli tasapisi maailmajao halvanud. Liidust sai seesama kontsentreeritud direktiivbürokraatia armutu, iseka korruptsiooni pesa, mida eurooplased olid kunagi põlanud. Supile lisasid vürtsi ebaseaduslikud kontrollimatud rahvaränded. Uued tulijad ei panustanud Euroopasse, nad tahtsid vaid oma tükki saada, vaeva nägemata, vastu andmata. (Lk 135)

Kas mäletate veel aega, mil teadsime hästi sõna “keelatud”, kuid mitte seda, kas täna sooja vett antakse? See oli aeg, mil välismaise päritoluga asju sai osta peamiselt vaid poodidest, mida reklaamisid suured Wrigley närimiskummi reklaamid ja kus veel mõni kuu tagasi müüdi kaupa vaid valuuta eest. See oli aeg, mil iga välismaalane oli imeasi kohalike silmis ning hiljuti tegevust alustanud Hansapank saatis iga päev rahakohvriga mehe üle lahe Soome, sealsesse panka raha hoiustama.

See aeg, mis kohati tundub olevat nii kauge ja imetabane, saab korraga elavaks lugedes Marc Hymani raamatut Back on the Map: Adventures in Newly-Independent Estonia. Autor meenutab oma juhtumusi 1992. aastast, mil ta noore ameeriklasena esialgu üheks semestriks siia Estonian Business Schooli õppejõuks tuli. Alates palavast rongireisist Berliinist Riiga (vahepeal veermikku vahetades ja ootamatult Valgevenet läbides), läbi umbkeelse pensionärist venelanna allüürnikuks olemise kuni tudengite ja hansapankurite öiste pidudeni, annab raamat mu meelest üsna hea pildi tolleaegsest õhustikust ja toimuvatest protsessidest.

Lugemise teeb eriti meeldivaks asjaolu, et autor ei kirjuta patroneerivalt “pärismaalastele” kaasa tundes, vaid pigem tunnustavalt ja mõista püüdes.

Tänu autori ebaameerikalikult heale ajalootundmisele (muide, kas teadsite, et Kalevipoeg on 1895. aastal avaldatud ka inglise keeles?) võib raamatut julgelt soovitada meie taustast huvituvatele välismaalastele (või kinkida jõuludeks). Juhul, kui kunagi jõutakse ka eestikeelse tõlkeni, võiks kaaluda ka Eesti koolide kohustusliku lugemisvara hulka arvamist.

Amazonist laekus kaks toredat raamatut: Vello Vikerkaare Inherit The Family: Marrying into Eastern Europe ning Marc Hymani Back on the Map: Adventures in Newly Independent Estonia. Lugemist alustasin eile õhtul viimasest ning koos uinumist takistava nohuga võttis see tubli tüki ööst ära. Õnneks polnud hommikul enne üheksat nagunii midagi olulist ees… :)

Raamatut päris läbi ei jõudnud, ent esmamuljed on suurepärased – väga elavalt tuli lugedes silme ette aeg, mil Eesti oli äsja iseseisvuse taastanud ning kus meid paralleelselt ümbritsesid kõikjalt nähtav Nõukogude pärand ja “värsked välismaa tuuled”. Tõepoolest, see polnud sugugi ammu, kui sooja vett “anti” vaid teatud aegadel (või siis polnud üldse teada, millal seda armu osutatakse), kui igaüks teadis hästi sõnu “keelatud” ning “järjekord” jne. Hyman kirjutab muhedalt (nagu ka teise raamatu autor Vikerkaar, kelle kolumne ja blogipostitusi sageli lust lugeda on) ja usun, et neist raamatutest on peagi kasu Osvaldil ja Mariel, kes meie minevikku vaatavad samasuguste välismaalasesilmade läbi, nagu omal ajal Hyman ja Vikerkaar siia saabudes.

Tore, et mehed on ette võtnud kirjutada. Loodetavasti tõlgitakse need raamatud peagi ka eesti keelde.

“Kättpidi Keenias Ehk kümme lugu läbikukkunud vabatahtlikult Ida-Aafrikas”

Eesti Ekspressi kirjastus, Tallinn 2009

Muidugi pole meile teadmata, et maailmas on palju ebaõiglust, vaesust ja korruptsiooni. Oma minevik näib olevat kiirelt ununenud, ent mõnedel meist on kokkupuuteid Läti politseiga ning teised ohkavad dramaatiliselt: “Aga Aafrikas lapsed nälgivad!” kui mõni pool taldrikutäit korralikku toitu järele jätab. Aga ausalt, kui palju see meile tegelikult korda läheb? Tiibetlaste inimõigused, Berliini müür ja Aafrika vaesus on meile argipäevas raamatutõed, mis küll arus registreeritud, ent lähevad korda samapalju või vaid veidi enam, kui 26 tundi järjest roolis olnud autojuhile see, et maantee tema ees järsu kurvi teeb.

Peeter Vihma raamatut “Kättpidi Keenias” lugedes saavad need teemad vähemalt veidikeseks elavaks ja mõistetavaks. Et olen abikaasa ja tema õe (vt lk 107jj) kaudu Keenias toimuvaga juba aastaid üksjagu kursis olnud, oli nö uut teadmist (vähemalt relevantset) vähe. See aga, kui sind võrdlemisi ladusalt jutustatud lugude kaudu kaugete paikade ellu kõndima viiakse, on vähemalt sama väärtuslik, kui teadmiste lisamine faktide puistamise näol.

Mida loetu meenutas? Peamiselt kaht: olukorra tõsidust ning bürokraatlike masinavärkide võimetust. Lood elust slummides, prügisse uppuvaist külatanumaist ja riikliku ebaõigluse käes kannatavaist inimestest panevad tahtmatagi küsima: mida saame nende heaks ära teha (eriti teades, kui suured on erinevused hindades – vt nt raamatus jutustatud lugu jalgrattaparandaja Davidist, kelle jaoks 300 krooni andnuks võimaluse ametnikule tegevusloa eest andam maksta – lk 136jj). Summad, mille eest paljudele puhast joogivett või kooliharidust pakkuda saaks, näivad Eesti kontekstis hõlpsasti kogutavad ka eraisikute poolt. Lisaks on ju olemas suured rahvusvahelised  asutused, mis miljardeid abieurosid pööritavad. Ja ikkagi jõuab tegelike abivajajateni naeruväärselt (kui niisugusel puhul naeru nimetadagi passib) vähe. Et kõnealuses raamatus nii palju kirjeldatakse ajaviitmist ja olenguid, on ilmekas näide sellest, kui “suutlikud” abistajad need organisatsioonid õieti on.

Mis oleks lahendus? Lihtsam on muidugi minna teed, mida mitmed mu sõbrad on läinud: muiata üleolevalt Õiglase Kaubanduse ja igasuguse organiseeritud “õiglustegevuse” kui kasutu ja võltsi üle. Ehk jõuan selleni, kui päris vanaks jään. Praegu aga tundub, et siiski võiks olla ülevam tee. Kuna tean pisut, millega tegeleb Eesti aukonsul Keenias, Kadri, tundub mõistlik ajadagi asju otse temaga ja lasta tal kohapeal kogutuga toimida nii, nagu seda tõesti vaja on.

Nii on kavas lähiajal välja kuulutada korjandus (ehk teeme koguduse kaudu – siis saavad annetajad riigilt tulumaksu tagasi) Bungoma lähedal asuva Mateka kooli heaks, mida pole remonditud ega laiendatud alates 1950/60. aastatest hoolimata sellest, et õpilaste arv on tublisti kasvanud (Keenia ajalehtede hiljutised pealkirjad sellest, et naiste viljakus on sealkandis vähenenud, liigitusid seal teadagi positiivsete uudiste rubriiki). Katused on aukudega pikitud, põrandakattematerjaliks pole PVC, parkett ega liivgi, vaid lehmasõnnik – ja isegi sellega hakkab raskusi tekkima olukorras, kus karjamaad inim-elanikkonna suurenemise tõttu kaovad.

Peeter Vihmale ja Ekspressi kirjastusele aga tänu (vaimusilmas) reisile viimise ja oluliste asjade meenutamise eest!

On see nüüd ilmast või vanadusest, aga paar viimast päeva olen olnud kummaliselt töövõimetu: hirmus väsimus annab kogu aeg tunda hoolimata sellest, et lähen õhtuti võrdlemisi regulaarselt magama ega ole ka muul viisil eluviise märgatavalt muutnud. Vaid mehaanilist tegevust nõudvate töödega pole probleem, küll aga on venima jäänud igasugu kirjatööde ja kõnede ettevalmistamine. Siiski, lugeda (soovitavalt horisontaalasendis) jaksan: põhiliselt on käsil Armand Nicholi The Question of God: C.S. Lewis and Sigmund Freud Debate God, Love, Sex, and the Meaning of Life (lisaks vt video Youtubes), vahepalaks lugesin eile ämmale kingitud selgeltnägija Nastja pikka ja põnevat elukäiku kokkuvõtva memuaari (sünnipäevadel käimise juurde kuulub ju ikka sünnipäevalapsele kingitud asjades tuhnimine, eks?) ja täna Mark Haddoni toreda raamatu The Curious Incident of the Dog in the Night-time. Viimase kohta loodan mõne päeva pärast paar settinud rida WeReadi keskkonda lisada. Nastja raamatukesest erilisi elamusi ei leidnud (ehk kõige huvitavam seik oli kirjas üsna raamatu lõpuosas, kus Nastja räägib “elust pärast saadet” ja vihjab inimestele, kes tänaval juurde astuvad ja nõuavad: selgeltnägija arvaku ära, mis neil vasakus käes on vmt).

“Aktiivse vaimulikkonna kahanemine on sundinud meid astuma uudseid samme, et vältida koguduste sulgemist,” selgitas paavst Benedictus XVI laupäeval Vatikanis, vahendab The Onion. “Seepärast lubame esimest korda kahe tuhande aasta jooksul praktiliselt igaühel, kes soovib ilmuda kohale kell 9 hommikul ning töötada veidi enam kui miinimumpalga eest, teenida Kristuse väe anumana.”

Personaliotsingufirma Manpower Inc teate kohaselt on enamik osaajaga preestrikoha taotlejaist 18-26aastased mehed, kel puudub varasem vaimulikutöö kogemus. Pärast tutvumist 35minutilise pühitsusriituse videoga ning konverentskõne kaudu sissepühitsemist väljastatakse värvatud töötajatele kaks komplekti vaimuliku rõivastust ning määratakse nad vabale ametikohale.

Nii et täielik kodumaine Flat Earth News.

Randy Nelson, kes palgati värskelt ajutiseks preestriks Püha Joosepi katedraali Miamis, oli enda sõnul alguses närviline, kui tal tuli pidada missat suure koguduse ees, ent peagi suutis ta tööga kohaneda.

“Esimesel päeval olin ma veidi murelik, kuna mul polnud aimugi, mida ma pean armulaua ajal tegema,” sõnas Nelson, viidates Kristuse ihu ja vere muutmisele armulaualeivaks ja veiniks – see on ime, mida temalt iga missa ajal oodatakse. “Ent põhimõtteliselt pean ma kallama natuke lahjendatud Cabernet’d kuldsesse karikasse, vehkima kätega, kõnelema Jumalast ning andma igaühele järjekorras ühe vahvliasjanduse.”

“See ei erinegi nii väga tööst kiirtoidurestoranis,” lisas Nelson. “Ehkki tööriietus on pisut alandavam.”

Tõesõna, nii palju nalja pole AMMU enam saanud, kui praegu ETV valimisdebatti vaadates. :D Päris huvitav on vaadata samas kõrval (http://www.err.ee/otse/) jooksvaid kommentaare ja Twitteri #valimisstuudio teemat.

Ei mõista minagi seda norra huumorit, aga vähemalt on mr Husseini miljonivõit andnud värsket inspiratsiooni naljanäppudele Internetis.

RT @glennbeck: Nobel Prize committee awards its 1st ‘participation’ trophy. gd job Prez Obama 4 participating! Who’s so cute? Yooouuuu R.

RT @ConNews: NPP named after inventor of dynamite. Maybe that is all we need to know.

RT @ConNews: Why not give Obama the Nobel prize for Economics for hoping the unemployment rate comes down?

RT @ConNews: The Dalai Lama on Obama’s winning the NPP: “WTF!?”.

RT @ConNews: The Octomom has also won a Nobel Prize for her work in population control.

RT @bostonrandy: Mahatma Gandhi did not win a NPP but Obama does? Shameful. Blame Bush.

RT @amoylan: In other news, the completed Freedom Tower at ground zero named eighth wonder of the world.

RT @JimmyJackJones Breaking: Obama wins Academy Award. He’s never made a film, but he’s made a great speech promising he will.

RT @chenenko: Breaking: Barack Obama is now in the record books as the world’s oldest person because he plans to live pretty long.

RT @sidin: I just played Solitaire on my computer. And goddammit Obama won that too.

RT: @GMWWemyss: I’ll never understand Norwegian humour.

Hääl on ära, nina on kinni, kurk valutab ja köha kimbutab ka. Et täna on Jeesuslapse-Theresa mälestuspäev, meenusid üht õde igavikuteele saates pühaku veidi enne surma õdedele öeldud sõnad: “Ma köhin ja köhin! Ma olen nagu auruvedur, kui see jaama hakkab jõudma. Minagi jõuan jaama: taevasse; ja ma kuulutan seda!”

Mõned hilisõhtused, saunajärgsed heietused elust ja surmast (millest muust :)). Avaldan need ühes tervitustega Kaisale, kes mõni päev tagasi meenutas mulle blogi olemasolu. :)

“Vahel öeldakse, et kontsert on elu ja surma küsimus. Meie arvame, et see on siiski veel märksa olulisem.” Umbes nii vist reklaamis paar aastat tagasi oma tegemisi duo nimega “Minu isa oli ausus ise”.

“See on elu ja surma küsimus,” öeldakse vahel asjade kohta, mida peetakse tõeliselt oluliseks. See on justkui ülim võrdlus, mida saab tuua. Mis saaks olla veel olulisem? Ometi, nagu filosoofilisest ateismist mäekõrguselt enam esineb praktilist ateismi, ei peeta elu ja surma küsimust ennast tegelikus elus harilikult kuigi käsitlusväärseks: enamik inimesi oskab vaid õlgu kehitada küsimuse peale, mis lootust neil ajaliku surma lävel seistes on või miks üldse elada.

Täna olen elu ja surma üle sattunud üksjagu mõtisklema (mitte, et minu ametis seda ülearu harva ette tuleks ;)). Pool laupäeva möödus koos politseinike, abipolitseinike ja kaitseliitlastega Põlva- ja Võrumaa rabades sumbates kadunud naisterahva otsinguil. Oli teine juba neljapäeval metsa läinud ning lootused teda veel elusana leida polnud kuigi suured. Meist jäi ta leidmata ning kas järgmine vahetus edukam oli, ma ei tea. Koju jõudes lasin peale lõunasööki end tugitooli lösakile (mitu tundi rabas sumpamist tekitab tahes-tahtmata soovi pisut jalgu puhata) ning lõpetasin Walter M. Miller Jr-i novelli A Canticle for Leibowitz. Õhtul jätkus sama temaatika homse jutluse kokkukirjutamisel (Jh 5:19-21).

Kristlastena on meil teada: meie lootus on Jeesus Kristus, kes on oma elu andnud meie eest, et meie võiksime elada. “Igavese elu juures on see konks, et enne peab surema,” öeldakse. See on tõsi (ehkki vajaks täpsustamist, millise surmaga on tegu). Aga üks konks on veel. Nimelt erineb kristlikus kõnepruugis igaveseks eluks nimetatav elu olulisel määral sellest, mida me harilikult eluks oleme harjunud pidama.

Igavene elu ei alga alles ajaliku surmaga, vaid ristimises, kui inimene saab ühendatud Kristuse surma ja ülestõusmisega.

Robert Kolb kirjutab oma katekismuses: “Ristimine on kohtupäeva eelproov. Ristimises kuulutab Jumal patuste kohta oma kohtuotsuse ning see otsus viiakse täide, ühendades nad Kristuse surmaga. Ristimine on kuuenda loomispäeva kordus. Ristimises kordab Jumal oma algset tööd, luues inimolendid elama ustavas harmoonias temaga; olles liidetud Kristuse ülestõusmisesse, äratatakse uued loodud elama koos temaga, elama tema moodi elu.

Jumal on elu Autor. Jumalale seljakeeramine põhjustab surma. … Jumal ei taha siiski, et tema inimolendid sureksid. Surm jääb Jumala ja tema inimeste vaenlaseks. Patt maksab kätte palga neile, kes püüavad elada lahus elu Autorist (Rm 6:23, 5:12; 1Kr 15:56).

Oma headuses ja armus on Jumal muutnud selle viimase vaenlase ellu viivaks teerajaks. Ristimissurm on juhtinud ristimisellu Kristuses (Rm 6:3-11; Kl 2:11-15). Maine surm viib täiuslikku ellu Jumalaga taevas (1Kr 15:51-57; Fl 1:23), sest Kristus on puhastanud tee oma rahvale hauast läbi ellu, mis ei lõpe (Hb 2:14-15; 1Kr 15:20-26; Hb 2:8-11, 12:2).”

Nii on ajalik surm ristimises uuele elule tõusnu jaoks tee juba omakssaadud elu täiusesse. Aga see elu pole senise jumalatu elu (praktilise ateismi viljelemise) lõputa jätk (seda nimetatakse hoopis põrguks), vaid Jumalaga jäämine ja Jumalale ning Jumalaga elatud igavik. “Jumal on piibli sõnumi keskmes, mitte taevas,” kirjutab Bob. “Piibel räägib palju elust koos Jumalaga, üsna vähe aga elust peale surma.” See võib olla üllatuseks nii mõnelegi, kes loodab, et “küllap kõik läheb viimaks hästi ja kõik saavad taevasse,” kuid ei teadvusta endale, millised tegelikult on valikud Jumalaga ja Jumalata elu ehk taeva ja põrgu vahel.

“Mis elu see on, kui ma pean kellelegi alluma ja elama mingite käskude ja seaduste all, nagu need kristlased!” Nii põhjendatakse vahel kristlusele seljapööramist. Mulle näib, et viimselt on selle taga sõnastamata soov peremehetseda, sest samas ollakse rahulolematud maailmas nii ohtralt esineva ebaõigluse ja kurjusega ning eeldatakse, et “taevas” kindlasti sellist asja ei ole. Järelikult peaks siis Jumal kuuletuma soovija tahtele ning ellimineerima kõik inimesed soovija ümbert, või nad vähemasti soovijale allutama? Sest kuidas muidu säärast sulnidust saavutada ilma üleüldise Jumala autoriteedile allumiseta?

Pilt taeva kuningriigist või Jumala kuningriigist (”Sinu kuningriik tulgu,” palume Meie Isa palves – mitte “vabariik” või muud taolist) näib tõesti loogilise lahendusena. See, mida luterlased nimetavad “seaduse kolmandaks kasutusviisiks”, on vähemalt siinpool aja ja igaviku piiri meile ütlemata oluline selleks, et võiksime hästi elada nii, et see “hästi elamine” ei ole kellegi sõnakõlks või subjektiivse meeldivuse küsimus, vaid põhineb Temal, kes näeb asju “suures plaanis” ja teab, mis tõeliselt on hea ja mis mitte.