Vend Mika rääkis kord loo kellestki misjonärist Jaapanis, kes kirikuaias jõulude puhul ülesseatud jõulumüsteeriumi juures seisatades kuulis möödujaid pahandamas: “Näe! Isegi jõuludesse topivad oma usku!”
On üksjagu neid, kes ei taha midagi teada jõuluevangeeliumist ega kirikust. Siiski soovivad nad, et säiliks pühademeeleolu, jõulude “tõeline tähendus” üksteisest hoolimise ja armastuse pühana. Ent kas ikka saab neid kaht teineteisest lahutada? Miks peaks talvine pööripäev panema inimesi üksteisest hoolima või mõtlema rahule? Võibolla olen pessimist, ent kui kujutlen jõulupühi ilma evangeeliumita, jääb järgi aastavahetuse sarnane ettekääne suuremat sorti läbuks. Või pole nii?
Või Lennoni üleskutse kujutleda:
Imagine there’s no heaven,
It’s easy if you try,
No hell below us,
Above us only sky…
Aga kui tõepoolest niimoodi kujutleda, tuleb veelgi suurem masendus peale, eriti jälgides inimeste niigi lootusetuna tunduvat tegutsemist siin pisikesel planeedil…
Veiko kirjutas samal teemal veidi pikema ja asjalikuma jutu TMS portaalis: http://www.syndikaat.ee/news.php?uID=146&lang=est