Me oleme silmitsi konfliktiga kurjuse ja headuse vahel ning Ameerika nimetab kurjust tema õige nimega.
George W. Bush
Tänase seisuga on selleaastased jõulud vähemalt kingituste osas oma tipphetke ilmselt saavutanud :) Nimelt sain täna kätte kingitused oma abikaasalt (tõsi, poole nende hirmkalliste, ent muidu täiuslike talvesaabaste hinnast pidin ise maksma) ja iseendalt.
Iseendalt? Aga muidugi, sest kui Issand käsib meil armastada ligimest samuti, nagu iseennast, ja rõhutab, et ligimest tuleb väga armastada, siis järelikult tuleb ka ennast väga armastada ja endale head (ja heameelt) teha. Nii ma siis kinkisin endale Peter Singeri raamatu The President of Good and Evil – Taking George W. Bush Seriously – juba teise raamatu sellelt vahvalt eetikult, kelle järeldustega ma küll mitte kõiges nõus ei ole, ent kes pakub siiski huvitavat mõtlemisainet (nt tema raamat Practical Ethics pani mind tõsiselt mõtlema küsimuse üle loomade õigustest ja lihasöömise moraalsest põhjendatusest).
Pean (võibolla ei pea ka, aga ikkagi) kirjutama, et olin seda raamatut tellides sarnasel arvamisel hr Singeri sõpradega, kellest ta raamatu sissejuhatuses kirjutab ja kes, kuulnud, et Peter kirjutab raamatut “Bushi eetikast”, arvasid, et tulemuseks saab vist olema väga õhuke raamat. Tõsisemalt suhtunud sõbrad viitasid Singeri sõnul asjaolule, et president Bushil ei näi olevat ajuväge (brainpower) koherentse filosoofia väljamõtlemiseks. Või et kogu Bushi eetika keskseks printsiibiks on tema Texase sõprade kasum. Samas olin just eelnimetatud mõtete ajel ka põnevil, et mida siis kuulus eetik teemast arvab (P. Singer pole minuteada tuntud sopakirjanduse üllitamise poolest).
Kuidas siis tundub?
Esimese paarikümne lehekülje järel näib, et – nagu isand Singer ka sissejuhatuse lõpus lubab – tegu pole mitte ainult G. W. Bushi retoorikast eetikaprintsiipide otsimisega, vaid ameerikaliku (õigem siiski vist USA-liku, sest nt kanadalased on siiski üsna inimese moodi, olgugi Ameerika mandril) mõtteviisi analüüsiga eetiku vaatenurgast. Kui mõni eriti särav mõttetera esile tuleb, eks kirjutan siis siiagi, seni aga näib, et jõuluaja rohketeks jõudehetketeks on meeldiv ja pingevaba lugemisvara olemas.
Nüüd, kus lugemisega olen jõudnud umbes poole peale tundub, et tegu on Michael Moore filmi Farenheit 9/11 (millega, muide, seostuvad mulle lõbusad mälestused möödunudaastasest külaskäigust Manhattani BurgerKingi, G.W. Bushi kujutav nukk kotist paistmas, aga sellest siinkohal mitte pikemalt) filosoofilise eetika alase versiooniga: teema on umbkaudu sama ja ka lugejas tekkiv küsimus: kuidas saab niisugune jobu (vabandust: arutult tegutsev isik) olla niisugusel positsioonil ilma, et teda vastutusele võetaks või vähemalt sellest tõsiselt juttu tehtaks!? Rohkem pole hetkel sõnu.
Siiski, paranud: teema on laiem, kui Farenheit 9/11-l: mitte ainult Iraagi ja Afganistani sõjad, vaid ka teised teemad, ent sama on isand Bushi eetiline ebakoherentsus ja tegude argumenteerimatus.
Kokkuvõte raamatu lugemise järel: kas on üleüldse võimalik omada täiuslikult koherentset eetikat? Või kriitikat tehes ise erapooletuks jääda? Näib, et mitte. Natuke pettusin Singeris, aga muidu oli tore.
Järgmine raamat, mida jõudehetkedel kätte võtan, on Robert Bressoni Diary of a Country Priest, millest on küll ka film tehtud, aga raamatu vastu filmid tavaliselt ei saa. Lugemiseni.