1
Sünnipäevapidu
Oled just lauda istumas. Käes on su kümneaastase õe sünnipäevapidu. (Kui oled liiga vana selleks, et omada kümneaastast õde, siis kujutle sünnipäevalapse rollis oma tütart, lapselast või mõnd muud sugulast.) Kõik on valmis: laud on kaetud, küünlad tordil ootavad süütamist. Tuba on täis õhupalle ja värvilisi linte, peokülalistel on peas teravatipulised mütsikesed…
Kõik on kohal, kuid ometi heliseb uksekell veel korra. Ruttad avama, ise imestades, kes see küll olla võiks. Avanud ukse, oled äkitselt silm silma vastu äsja oma planeedilt saabunud (ja õnneks inimkeelt kõneleva) marslasega, kes viisakalt palub luba sisse astuda. Paistab, et seekordne sünnipäevapidu saab eriline olema! Nõnda siis juhatad sa külalise tuppa, kus pärast esimest ehmatust kõigile selgub, et tegemist on ohutu ja sõbraliku uudistajaga ning pidu võib alata.
Marslane aga, tundes Sind kogu seltskonnast kõige kauem, palub sinult tasasel häälel selgitusi toimuva kohta. Miks kõik need inimesed siin on? Miks nad niisuguseid imelikke mütse kannavad? Milleks need õhupallid? Miks see väike tüdruk muudkui pakke avab? Ja miks ometigi püüab keegi torti põlema süüdata?
Iga sinu vastus näib külalist aina enam segadusse ajavat.
“See on tema sünnipäev!”
“Ta on alles äsja sündinud?”
“Ei – juba 10 aastat tagasi.”
“Mis selles siis nii erilist on?”
“Me tähistame seda igal aastal.”
“Mis on aasta?”
“See on… noh, tead küll, 365 päeva.”
“Meil küll ei ole… aga olgu peale. Miks kõik talle asju annavad?”
“Sest see on tema sünnipäev.”
“Miks te inimestele sünnipäevaks asju annate?”
“Sest nii oleme me alati teinud… Ma arvan… Mulle tundub, et selleks, et öelda, et nad on meie jaoks erilised.”
“Kas igaüks ei ole siis eriline?”
“Noh, jah… aga oma sünnipäeval oled sa veel ekstra eriline.”
“Aga milleks need imelikud mütsid? Kas need on ka erilised?”
“Jah, teatud mõttes… Nad on selleks, et muuta päev eriliseks.”
“Ja miks nad tordile tuld otsa tahavad panna?”
“Ei nad taha – need on küünlad.”
“Aga miks te küünlaid süütate? Minuarust on see tuba niigi valge?”
“Nii me alati teeme… Ma arvan, et ikka selleks, et päeva eriliseks muuta.”
“Aga miks te nad tordi külge panete?”
“Ma ei tea. Me lihtsalt teeme nii. Kõik teevad.”
“Meie küll mitte… Aga miks te kõik sööte selleks, et kellegi sünnipäeva tähistada?”
“Nüüd said sa mu küll kätte: ma ei tea. Aga mis sellest siis on? Ole parem minutike vakka ja võta torti.”
Kujutle elu ilma pidudeta. Kujutle elu ilma tuhande väikese ja suure asjata, mida me teeme, ja mis annavad vormi sellele, kes me ise oleme, lisaväärtuse inimestele ja sündmustele ning sellele, kuidas me asju teeme. Võid ette kujutada elu ilma väliste märkideta sellest, mida me mõtleme – ilma kallistuste ja suudlusteta, käeviibete ja -surumisteta, klaasitõstmiseta kellegi terviseks… Usun, kui väga püüaksime, suudaksime kujundada oma elud ilma eriliste söömaaegadeta, väljasõitudeta erilistesse kohtadesse ja üldse kõigi asjadeta, mis meie ellu värvi ja sügavust lisavad. Võibolla me tõesti suudaksime seda. Kuid mis elu see oleks!?
Kõik inimühiskonnad on leiutanud viise ütlemaks asju tegude kaudu. Või, kui soovite, mõtlemaks asju tegude kaudu. Auandmine sõjaväes, sõbralik patsutus õlale, tehingut kinnitav käepigistus: kõik need on sümboolsed, midagi ütlevad teod, mis saavad oma mõtte mingis konkreetses maailmas. Ja ühed kõige tähendusrikkamad sedasorti teod on erilised söömaajad, mida inimesed üheskoos jagavad. Pulmalaud, õhtusöök ülikoolilinnast pühadeks koju sõitnud teismelisega, eksamite lõppu tähistav üllatuspidu… Ja muidugi sünnipäevapidu.
Sünnipäevapidu ütleb eriti kahte asja. “Jane, me soovime sulle tänaseks väga õnnelikku sünnipäeva ja oleme rõõmsad, et täna kümme aastat tagasi sündisid sa siia maailma.” Selline pidu ühendab minevikus toimunud sündmuse ja käesoleva hetke. (Kui mu lapsed olid väikesed, oli meil tavaks jutustada sobivalt kohandatud versiooni nende sündimise päeva loost osana meelelahutusprogrammist.) See vaatab aga ka tulevikku: “Palju õnnelikke sünnipäevi edaspidiseks!” soovime me isegi 92-aastasele. Mingil kombel ühinevad minevik, olevik ja tulevik selles ühes söömaajas. See ongi, mispärast me kujundame ta eriliseks üheltpoolt mõttetute asjadega (peomütsikesed, küünlad jne), mis teisalt on aga väga tähendusrikkad (nad näitavad, et tegu pole mitte tavalise sööminguga ning et sellest osa saades pole me ka ise päris tavalised).
Miks me seda kõike teeme? Eri maadel arenevad erinevad traditsioonid, kuid üleüldine näib olevat soov muuta asju eriliseks. See on meisse justkui sisseehitatud. Just niisugused me oleme. See soov ulatub tagasi vanimate inimkonnast kõneldud lugudeni: inimesteni, kes teavad, et nad on loodud üksteise jaoks, loodud rõõmu tundma elu headest asjadest ning austama oma loojat. 1. Moosese raamatu kirjutaja poleks pruukinud marslase kombel küsida, miks me sünnipäevapidu peame. Ta oleks selles märksa enam mõtet näinud.
Nüüd aga tule ühte teise kodusse. Seekord saad ise marslane olla ja hiilida veidi teistsugusele peole.
2.
Vabadusepidu
Järgmisele peole jõudmiseks peame ajas tagasi minema ja veidi ka ruumis liikuma. Me oleme ühe väikese Türgimaa linnakese juudi kvartalis umbes aastal 200 eKr. Nagu eelmisel peol nähtud marslane, mõistad ka sina kohalikku keelt – aramea keelt (seda kõnelesid tolleaegsed juudid). Kogu päeva oled tunnetanud linnas kasvavat elevust. Inimesed sooritavad kiirustades sisseoste, sebivad siia-sinna. Käes on kevad ja valitseb tunne, et midagi olulist on kohe-kohe juhtumas. Siis äkki jääb tänavatel kõik vaikseks. Sa astud ühe tavalise elumaja ukse juurde ja koputad. Ukse avab tütarlaps, kes laseb su sisse ning juhib laua juurde, mille ümber on kogunenud juba kogu nende pere.
“Mida te kõik teete?”
“See on üks meie erilisi päevi. Me nimetame seda paasaks.”
“Paasa? Mida see tähendab?”
“Möödaminemist. See juhtus siis, kui…. ah, küll sa näed. Kuula seda jutustust.”
Vanem mees laua otsas hakkab rääkima, õigemini lugema. Ta loeb veidi laulval häälel vana lugu juudi rahvas, kes olid orjad Egiptuses. Kõik näivad seda lugu teadvat; nad noogutavad pead ja naeratavad loo hargnedes.
“Meie, Aabrahami rahvas, rahvas, kelle Jumal on kutsunud olema maailma valguseks… me läksime alla Egiptusesse ja olime seal orjad. Ja meie Jumal tõi meid sealt üles vägeva käe ja väljasirutatud käsivarrega. Ta mõistis hukka egiptlased, kuid säästis meid ning tõi meid läbi Punase mere ja kõrbe; ta andis meile Seaduse ja tõi meid tõotatud maale.” Lugu läheb muudkui edasi ja edasi, läbi kõigi egiptuse nuhtluste ja dramaatiliste detailide.
Ühel hetkel tõuseb üles väike poiss, sind sisse lasknud tüdruku noorem vend. Ka tema näib lugevat:
“Miks on see öö erinev kõigist teistest öödest?”
“Sellepärast,” vastab ta isa, endiselt lugedes oma teksti, “et see on öö, mil meie Jumal, see Püha, olgu ta õnnistatud, tuli alla Egiptusesse ja päästis meid egiptlaste käest…”
“Aga see ju ei ole seesama öö,” sosistad sa oma sõbrale. “Kõik see juhtus hulk aega tagasi.”
“On küll,” vastab tüdruk sosinal. “See on seesama öö. See on nagu sünnipäevapidu. Ja meie oleme needsamad inimesed. Meie oleme Iisraeli rahvas, rahvas, keda Jumal armastas ja valis ning tõotas päästa. Meie oleme need, kes tulid välja Egiptusest.”
“Aga… aga… mitte sina ometigi?” küsid sa. “Need pidid olema sinu vana-vana-vana-vanavanemad, veel üsna mitme “vanaga”.”
“Jah, muidugi,” vastab ta. “Kuid selles pole küsimus. Me ei ole lihtsalt meie, kui sa mõistad, mida ma öelda tahan. Me oleme osa nendest, osa kogu Jumala rahvast, Jumala perekonnast. Me oleme seesama perekond, kes tuli välja Egiptusest. Me oleme seesama perekond, kes täna peab seda söömaaega igas juudi kodus üle terve maailma. See söömaaeg teeb meid üheks.”
“Aga miks te seda ikka veel teete? Kõik juhtus ju nii ammu – kuidas võib see teile veel täna midagi tähendada?”
“See räägib meile sellest, kes me oleme. Sellest… noh, tead küll, Jumalast, kes meid armastab ja päästab. Ja pealegi pole asjad juutide jaoks kunagi lihtsad olnud. Need polnud mitte ainult egiptlased, vaid ka pabüloonlased, siis pärslased ja nende järel kreeklased. (See oli muide just kreeklaste valitsemisajal, kui mu vanemad siia kolisid.) Ja nüüd oleme me tõeliselt mures, kuna meie naaberriigil, kus mu onu ja tädi elavad, on uus imperaator ja tal näivad olevat suured vallutusplaanid ja ta tahab meid jälle orjadeks muuta. Me oleme kuulnud, et ta vihkab eriti just juute. Nii et kui me pühitseme paasat, meenutame me endile, et me oleme Jumala vabad inimesed. Tema on meid vabastanud ja tahab, et me oleksime vabad.”
“Nii et see üks söömaaeg kõneleb kõike seda?”
“Jah, muidugi, ja paljut muudki. Tegelikult ei suuda ma kõike meeleski pidada ja see ei tundu ka vajalik olevat. Tähtis on see, et me kõik oleme siin, et me kuulume kokku ja teame, et Jumal armastab meid, et ta vabastas meid kaua aega tagasi ning teeb seda uuesti. Oh, abba jõuab kohe selle koha juurde, mis mulle eriti meeldib…”
Vanem meesterahvas tõstab häält, retsiteerides kummalisel, kaasakiskuval viisil. Ta laulab, sarnases keeles sellega, mida te äsja rääkisite, kuid vanemas, tugevamas ja meeldivamas keeles.
“Mis see nüüd tähendab?” sosistad sa.
“See on see, kui …”
Kogu selle aja olete te söönud ning Rebeka (see tüdruk, kes sulle ukse avas) on seletanud toimuva tähendust. Imelik, õhuke leib on hapendamata, kuna Iisraeli rahvas pidi Egiptusest lahkumise ööl küpsetama endale hapendamata leivad. Mõrkjad rohud (mis panid sind läkastama ja silmad vettjooksma) meenutavad neile viletsust, mida nad Egiptuses pidid taluma jne jne. Isegi see naljakas viis, kuidas nad lauas istuvad – õigemini nõjatuvad või, nagu nad ise ütlevad, “naalduvad”, peab meenutama, et nad on Jumala vaba rahvas – orjad seisavad, vabad inimesed tunnevad end mugavalt. Kogu sööming näib sajal eri moel ütlevat: need me oleme. Need me olime. Need me saame olema. Ja läbi kõige kumab ka sõnum: see on Jumal, see ta oli ja saab olema.
Naljakas, kuidas üks sööming saab kõike seda teha. Muidugi vajad sa sõnu, kuid kui kord juba asjale pihta oled saanud, siis just söömaaeg on see, mis mingil kombel kõik ütleb. Ja osaledes söömaajal osaled sa ka loos, Jumala loos, Iisraeli loos. Mõni ime siis, et juudi pereelu on nii eriline ja et nende söömaajad nii palju tähendavad. Nüüd aga oleme valmis vaatama üht konkreetset paasasöömaaega, mis esmalt mõnedele juutidele, seejärel aga veel väga paljudele teistelegi inimestele, hakkas tähendama rohkem, kui ükski muu sööming kogu maailmas.
3
Viimane õhtusöömaaeg (või oli see esimene?)
Aitab peitusemängust. Seekord saad sa olla päris tavaline inimene. Trikk toimib siiski, kuna keegi sel söömaajal ei teadnud, mis toimub. Keegi, peale võõrustaja muidugi. Tema oli kõik korraldanud. Teinud seda salaja, kuna vastasel juhul oleksid võimud võinud haisu ninna saada ning õhtu nurjata, võib olla isegi meie võõrustaja arreteerida.
Äsja oli ta saabunud linna. Te kõik olite käinud temaga kaasas. Mitte lihtsalt selleks, et mõnusalt aega veeta, vaid arvates, et Nüüd See Juhtub. Tema ise paistis arvavat sedasama. Ta näis olevat erutatud ja samas kummaliselt rõhutud. Ta oli käinud templis ja teinud seal midagi, mida keegi poleks osanud oodata – rünnanud loomakaupmehi ja rahavahetajaid ning seisanud kogu süsteemi mitmeks minutiks. Justkui tahtnuks ta öelda: kogu see värk on paigast ära. See ei tee, mida Jumal temalt ootab ning Jumal loobub temast. Ent kuidas oleks ta saanud midagi niisugust mõelda? Mida võis ta arvata, et Jumal selle asemele paneb?
Mõned ööbimised väljas Betaania külmas kevadõhus. Päevad taas linnas. Jeesus õpetamas rahvahulki, mis kasvasid sedamööda, kuidas linn palveränduritest täitus. Kõik olid pühadeks sinna tulnud. Muidugi: vabadusepidu, kuningriigipidu. Jumal oli meid Egiptusest vabastanud: nüüd oli tulnud aeg, et ta vabastaks meid ka Roomast. Muidugi arvasite te kõik, et Jeesusest saab kuningas, kes seda teeb. Äkitselt annab ta signaali ning siis olete te valmis tegutsema – samuti nagu ka tuhanded teised. Rooma sõdurid on närvilised. Mis oleks parem aeg sääraseks vabanemiseks, kui paasa? Eriti Jeesuse-suguse jumalamehe juhtimisel.
Paasapühad peaaegu käes, kuid midagi polnud veel juhtunud. Oled koos teistega omavahel arutlenud selle üle, mida täpselt ta ette võtab. Siis need salajased ettevalmistused – päev varem! Mis tal mõttes võib olla? Sa kartsid, et vaevalt see midagi head tähendab. Alati oli sul olnud kahtlusi selle üle, kas tema plaan peaks õnnestuma. Võimudel on silmad ja kõrvad igal pool. Ja siis … siin te kõik olite ümber laua, naaldudes Jumala vaba rahva muistsel kombel. Ja söömaaeg algas.
„Noh, Toomas,“ alustas Siimon tulipea sinu kõrval. „Mis sa arvad, mida ta ette võtab?“
„Ma ei tea,“ vastasid sa. „Ma ei kujuta ette, mida ta saaks teha. Meil on ju kena siin istuda justkui oleks see lihtsalt üks tavaline paasa, kuid kuidas see kõik Jumala riigi saabumisele kaasa aitab?“
Ent Jeesus rääkis. Ta oli ütlemas sõnu, mida iga perekonnapea nende pühade aegu ikka ütles. Sa teadsid neid peast; su oma isa oli neid ütelnud aastast aastasse. Leib, mida meie isad sõid Egiptusest välja tulles. Elu karikas, vabaduse karikas. Kuid… Olid sa tõesti juba liiga palju joonud? Mida Jeesus nüüd ütles?
„Võtke see leib ja sööge – see on minu ihu, mis teie eest antakse. Tehke seda minu mälestuseks.“
Maailm pöördus peapeale. Kõik jäid tummaks. Sa olid kindel, et seekord on Jeesus läinud üle piiri. See oli paasasöömaaeg, söömaaeg, mis ütles, noh, seda Egiptuse värki. Vabaduse värki. Kuidas sai see olla … Jeesuse ihu? Ja miks peaksime seda tegema „tema mälestuseks“? Mida võis ta mõelda?
Juurdlesid selle üle ikka veel, kui taas tuli aeg karikal ringi käia. Paasasöömaajal on nii palju karikaid, et keegi ei mäletanud hiljem täpselt, milline see just oli; kuid kunagi ei unustanud te, mis seejuures sündis. Jällegi tuttavad sõnad. Ja jällegi pööras Jeesus nad pahupidi.
„Jooge sellest, teie kõik: see on minu uue lepingu veri. See valatakse teie ja paljude eest, et patud saaks andeks antud.“
Paras aeg läbi põranda vajuda. Seda oli … liiga palju. Tema veri? Kõik ju teavad, et juudid ei joo verd. Ja – uus leping? Patud andestatud? Igaüks teadis muidugi prohvetite kaudu antud tõotust, et Jumal viimaks sõlmib oma rahva Iisraeliga uue lepingu nagu siis, kui ta oli nad Egiptusest välja toonud. Igaüks teadis, et siis andestab ta üks kord ja alatiseks Iisraeli patud, vabastab nad hädadest ja kingib neile vabaduse. Jah, see oli ju, millele paasapühad osutasid. Kuid mingil kombel näis tulevik järsku kätte jõudnud olevat. Ja seal sa olid, unine söödust ja joodust ning üsna mitte valmis selleks. Ja kuidas küll saanuks kõigel sellel olla pistmist Jeesuse … verega?
Pead ringi käimas, astusite te öösse. Siis see kõik juhtus. Magamine aias; miks ei läinud me tagasi Betaaniasse, nagu harilikult? Jeesus eemal koos kolme oma lähima sõbraga, kuid sa ei kuule, millest nad räägivad. Siis sõdurid, tõrvikud, kinnivõtmine. Kõik, mida mäletad, on jooksmine, ära pimedusse, oliivipuu oksa külge rebenenud kuub, pekslev süda ning Jeesuse sõnad kummitamas sinu peas. Leib ja karikas. Ihu ja veri. Surm ja mälestamine.
Siis reede. Varjad end nagu rott.
Siis uudised. Kõige hullemad. Läbi. Häbi. Kõik su kartused olid tõeks osutunud, kõik su kahtlused saanud kinnitust. Ja selle kõige keskel õhtusöök, mis oleks pidanud olema paasasöömaaeg, kuid ei olnud seda; sõnadega, mis oleksid pidanud osutama Jumala uuele suurele vabastusteole kuid mis ilmselt seda siiski ei teinud; öeldud selle poolt, kes oleks pidanud olema Iisraeli Messias, kuid ilmselt ei olnud.
———
Need olid kolm esimest peatükki psk Tom Wrighti raamatust The Meal Jesus Gave Us.
Järgnevad peatükid nagu:
Rohkemat ei viitsinud praegu tõlkida, kuid isu äratamiseks peaks sellest ju piisama :) Ostsin selle raamatu paar aastat tagasi ja nüüd kolimise käigus jäi ta mulle uuesti ette ;)
Lõpetuseks veel üks tore tsitaat sealt raamatust (lk 80j), mis on päevakajaline eriti EELK uue kirikuseadustiku valguses:
I would plead strongly with those churches which have not yet done so to regard all the baptised, including children, as rightful recipients of Communion. Linking confirmation to communion was a mediaeval trick to boost the numbers of confirmation candidates. Baptism is the way into the family; the Eucharist is the family meal Of course, babies need to learn table manners before they can take regular part. But I see no justification for keeping Communion as an adults-only event…