Toomas Nigola diarium

(algus eelmises sissekandes)

Kui Tõelised inimesed lähemale jõuavad, näib, et igaühel on oma „varjuinimene“, keda ta tervitama on tulnud. Autor astub viisakalt eemale, tema järel üks varjudest, keda autor endamisi Suureks Tüübiks või antud kontektsis juba Suureks Varjuks nimetab. Suurele Varjule omakorda sammub järele üks Tõelistest Inimestest ja hõikab talle: „Kas mäletad mind veel?“ Autor vaatab tagasi ning selle Tõelise Inimese nägu täidab ta sooviga tantsida – nii kaunis, nooruslik ja tõeline on see.
„Olgu ma neetud,“ vastab Suur Vari. „Seda poleks ma küll arvanud! See on küll ülim näide ebaõiglusest. Kuidas on vaese Jackiga, ah? Sa näid siin endaga päris rahul olevat, aga kuidas jääb vaese Jackiga!?“
„Ta on siin,“ vastab teine, „Kui siia jääd, kohtud temaga peagi.“
„Kuid sa tapsid ta!“
„Jah, muidugi. Kuid sellega on nüüd kõik jälle korras.“
„Kõik korras!? Võibolla sinu jaoks on jah kõik korras, kuid kuidas on lood vaese vennikese endaga? Lamab seal kusagil külmalt ja täiesti surnuna?“
„Ei sugugi. Ma juba ütlesin sulle, et sa kohtud temaga siin. Ta palus sulle edasi anda oma südamlikud tervitused.“
„Ma tahaks õige teada,“ jätkas Suur Vari, „kuidas see nii on, et sina oled siin, endaga rahulolev nagu ei-tea-mis, kuramuse mõrtsukas, samas kui mina pidin kõmpima seal all mööda halle tänavaid ja elama närust elu kõik need aastad.“
„Seda on alguses tõesti veidi raske mõista, kuid see on nüüd möödas. Peagi tunned sa ka ise sellest rõõmu. Niikaua aga pole põhjust seepärast end vaevata.“
„Pole põhjust end vaevata!? Kas sul häbi ei ole enda pärast?“
„Ei, mitte nii, nagu sina mõtled. Ma ei vaata enam endale. Ma olen endast loobunud. Ma pidin, tead, pärast seda mõrva. Sealt see kõik algas minu jaoks.“
„Mina isiklikult,“ ütles Suur Vari erilise rõhuga, „Mina isiklikult oleksin arvanud, et sina ja mina saame küll olema vastupidistes paikades. Selline on minu arvamus sellest asjast.“
„Varsti tõenäoliselt saamegi olema, kui sa vaid loobud sellele mõtlemast,“ kostis teine.
„Vaata nüüd,“ ütles Vari, lüües endale vastu rindu (see tegu ei toonud küll mingit häält endaga). Mina olen kogu elu ausalt elanud ja ikka sirge seljaga käinud. Ma ei ütleks, et ma just ülearu usklik oleksin olnud ja ma ei väida ka, et mul poleks olnud puudusi, kaugel sellest. Kuid ma olen alati andnud endast parima. Ma olen alati andnud endast parima kõigile, vat selline vend olin mina. Ma pole kunagi küsinud midagi, mis õigusega mulle ei kuulunud. Kui tahtsin juua, maksin selle eest ausalt. Kui võtsin tasu, siis tegin ka tööd. Vat selline olin mina.“
„Parem oleks sellega praegu mitte jätkata.“
„Kes siin jätkab? Mina ei vaidle praegu kellegagi. Ma lihtsalt räägin sulle, milline mees ma olin. Näed, ma ei nõua midagi enamat, kui ainult oma õigusi. Ja mul on omad õigused!“
„Ei, asi pole üldse nii halb. Ka mina ei saanud seda, milleks mul õigus oli, vastasel juhul poleks ma siin. Sinagi ei saa seda, milleks sul õigus, vaid midagi palju paremat. Ära karda!“
„Seda ma räägingi! Minu õigusi ei austata! Ma olen alati teinud endast parima ega ole midagi valesti teinud. Ainuke asi, millest ma aru ei saa, on, miks mina peaksin olema viletsamas olukorras kui sinusugune neetud mõrtsukas.“
„Kes teab, kas peadki? Ole vaid rõõmus ja tule minuga.“
„Mis sa vaidled muudkui! Ma ainult räägin sulle, missugune vend ma olin ega taha midagi, milleks mul õigus pole. Ma ei palu mingit heategevust.“
„Siis palu ometigi! Siin on kõik ainult heategevusest ja midagi ei saa ise osta ega teenida.“

Nende kahe vaidlus jätkub veel pikalt, Vari nõuab oma õigust ja Inimene püüab talle selgeks teha, et niisugust õigust, mis talle igavikus Valguses võimaldaks, pole tal võimalik kuidagi ära teenida. Seda saab ainult tasuta. Päevavalgele tuleb nii mõndagi nende mõlema minevikust ent selgub ka, et kõik see ei oma enam tähendust. Viimaks selgub, et Suure Varju ainus võimalus Mägedesse jõuda, ainus võimalus oma teekonnal kasvada samasuguseks Tõeliseks Inimeseks ja saada täiuslikuks, on minna koos teda tervitama saadetud Tõelise Inimesega. Sellest võimalusest keeldub Vari kindlalt: endise mõrtsukaga tema, aus inimene, teed käia ei kavatse. Selle asemel pöördub ta ringi ning siirdub tagasi bussi, tagasisõiduks alla halli linna, kus aus inimene võib ise oma elu elada ja kaaslasi valida.

Vahvaid tsitaate saaks kuhjaga esile tuua – nagu Lewise puhul ikka. Toredaks näiteks on näiteks lugu usutaganejast piiskopist, kes otsustas pärast mõningast diskussiooni taeva eeskojast tagasi põrgusse minna, kuna pidi järgmisel reedel Põrgu Teoloogiaühingus pidama ettekande Kristuse täisea mõõdust (Kuna Jeesus suri noorelt, peame küsima, milliseks oleks kujunenud tema maailmavaade küpsemas eas. Ristilöömine oli traagiline just seepärast, et paljutõotav elu lõppes varakult jne).

Leheküljel 41. on samuti vahva lõik: “Ennegi on siin olnud mehi, kes on niivõrd huvitatud olnud Jumala olemasolu tõestamisest, et nad Jumala enese vastu igasuguse huvi kaotasid … justkui poleks armsal Issandal muud teha, kui eksisteerida!”

Halli linna kohta öeldakse, et nende jaoks, kes taevasse ekskursioonile tulnutest üles jääda otsustavad, on linna nimeks Puhastustuli, neile aga, kes tagasi pöörduvad, on tegu põrguga.

Jutustus jätkub pikalt veel ning me näeme hulga erinevaid inimesi, kellel kõigil on võimalik valida Tõelise Elu ning temas saabuva Päeva ja teisalt halli varjuderiigi vahel, mis pealegi varsti kohutavaks ööks ähvardab muutuda. Näeme ilmekalt, kui palju on meil asju, millest me loobuda ei soovi, mis meile nii armsad ja harjumuspärased on, et nende vahetamine igavese Elu vastu lausa liiga kõrge hind näib olevat.

Ja taas kuuleme Jeesuse häält meile ütlemas: „Tule minu juurde!“ ning tema juurde tulles avastame, et olemegi vaevatud ja koormatud ning et tema pakub meile Vabadust ja Elu, millest me seni mõteldagi ei osanud. Kuid muidugi mõista ei pruugi me tulla: võime ka kutset ignoreerida ja kaastundlikult mõelda neist patustest, kes ise endaga hakkama ei saa. Aga kas see elu, mille ise endale suudame teenida, ikka on väärt, et Jumala pakkumisest selle nimel loobuda?

Jeesus kutsub meid. Ka täna. Pühas armulauas on ta ise siinsamas altaril, valmis meiega kohtuma. Sa võid tulla. Veel on valikud meie ees. Kui kaua veel, seda me ei tea. Täna on.

Aamen.

Head kirikulised,
Mitmed teist ilmselt teavad, et mul on kaks lemmikteemat, mida ma ikka armastan pakkuda välja, kui kusagil küsitakse: „Noh, millest me siis täna räägime?“ Need kaks teemat, mida ma sel puhul pakkuda tavatsen, on kümnis ja põrgu. Miks? Sest minu arvates julgetakse neist meil liiga vähe kõnelda. Paljud isegi ei tea, et niisugused asjad olemas on.

Võite täna siiski kergemalt hingata, sest kümnisest me täna ei räägi. Kõneleme hoopis põrgust ja viimseist asjust.

Mis, kas siis tänapäeval enam keegi põrgut usub? Muidugi, sest kui me usume Jumalat, peame uskuma ka tema sõna, mis meile ka põrgu kohta kõneleb ja mille kiriku pärimus on meieni kandnud üsna nõnda, nagu Kalle Lindi oma dogmaatikas kokkuvõtvalt sõnastab: „On olemas Jumala poolt äraheidetud inglite ja inimeste karistusseisund, mida me põrguks nimetame. See seisund on igavikuline.“

Pühakirjas kirjeldatakse põrgut häbi ja piina paigana, kuhu jumalatud ihu ja hingega satuvad. Ka kiriku pärimus kinnitab seda piibellikku õpetust täie rangusega. See, kes rikub usku, mille eest Kristus risti löödi, „heidetakse igavesse tulle“ (Ignatius) Kirikuisade järgi on kõige raskemaks karistuseks Kristuse ärapõlanutele võimetus näha Jumalat vahetult, nagu see saab osaks neile, kes Jumala kutse siin ilmas vastu on võtnud ja endale tema armus eluaseme leidnud.

Kuidas aga võib see nii olla? Kas Jumal on tõesti selline kuri julmur, kes inimesi igavesse karistusse tahab saata? Ilmutuseraamatus räägitakse pealegi, et tulejärv on üsna Jumala trooni ees.

Mida oleme ära teeninud? Kui Jeesus kutsub enda juurde vaevatuid ja koormatuid, laseme selle kutse vist enamasti kõrvust mööda, ega märkagi, et see on ka meile määratud. Kui sageli ei märka me, et oleme vaevatud ja koormatud! Vaevatud ja koormatud patuga. Ent see koorem ei häiri meid enamasti, me ei märkagi seda, sest see on saanud meile niivõrd omaseks, harjumuspäraseks, et arvame selle olevat inimesele loomuliku ja ainumõeldava olukorra. Eriti lihtsaks teeb meie süümele elu see, kui märkame enda kõrval kaasinimest, kelle patud paremini välja paistavad, kui meie enda omad. Kas tunneme sel juhul kurbust selle inimese pärast või kahjurõõmu?

Nii põrgu kui taevaga – meie igaveste valikutega – seoses on oluline märgata, et Kristus kutsub meid kõiki, ent sugugi kõik ei soovi seda kutset vastu võtta ja oma pattu hüljata.

Üks paremaid, kaasaja inimesele mõistetavamaid ja vast ka mõtlemapanevamaid käsitlusi põrgust ja taevast pärineb inglise kirjamees C. S. Lewise sulest. Selle raamatu pealkiri on „Suur lahutus“. Selles raamatus kirjeldab minategelane, kirjanik ise, oma unenägu. Raamatu algul leiab minategelane end seismas bussipeatuses keset tühja, silmapiirini ulatuvat tänavat hallil, hämarduval õhtutunnil. Sajab vihma. Ta on juba veetnud tunde jalutades samasugustel hallidel tänavatel. Aeg näib olevat seiskunud hetkel, mil vaid vähestes majades on juba valgus süüdatud ja veel pole piisavalt pime selleks, et valgustatud vaateaknad julgustavalt mõjuksid. Ning just nii, nagu see hämar õhtuvalgus ei muutunud ööks, nii ei muutunud ka ühelt tänavalt teisele kõndides midagi olulist. Ikka samasugused poed ja laohooned, elumajad ja tühjad teadetetahvlid. Nii kaugele, kui silm ulatus, polnud midagi teisiti. Ja ei ühtegi inimest. Ainsad, keda autor oma jalutuskäigul kohtas, seisid bussipeatuses ja ilmselt just seepärast, jäi ka tema sinna paigale. Aeg läheb, mõned inimesed lahkuvad, aset leiavad nii mõnedki tähendusrikkad vestlused, kuni lõpuks saabub kuldvalgust kiirgav buss, täis valgust ja kaunisti ehitud. Ka bussijuht ise näis olevat täis valgust ning ta kasutab juhtimiseks ainult ühte kätt, teisega lehvitab ta rõõmsalt peatuses seisjatele. Kuigi bussis jätkub vabalt ruumi, võitlevad reisijad nagu haned, et esimestena sisse pääseda. Seejärel sulgeb buss uksed ja sõit algab. Peagi märkab minategelane, et buss on lausa lendu tõusnud: allpool, poolenisti vihma ja udusse varjunult, paistab seesama hall linn, millest nad lahkuvad. Tema tänavate võrgustik ulatub muutumatuna igas suunas nii kaugele, kui silm seletab.

Varsti saab ta jutule enda kõrval istuva intelligentse olemisega meesterahvaga ja küsib tollelt, mispärast nii suur linn nii inimtühi on. Tema kaaslane seletab, et linna kasvamise põhjus peitub inimestes, kes oma naabritega läbi ei saa. Selgub, et sinna linna satuvad Maal oma elu ära elanud inimesed, kes selles hallis linnas omavad üpris üleloomulikke võimeid. Kui nad soovivad endale maja, siis piisab vaid soovist ja ettekujutusest, millist maja tarvis, kui see juba tekibki esimese vaba koha peale. Ent vähem kui nädalaga suudab enamik oma naabritega tülli minna ja nii kolitakse üksteisest veidi kaugemale, tavaliselt linnaäärde ja kuna uue maja ning kõige sinna juurde kuuluva hankimine on imelihtne, pole kolimine kellelegi probleemiks. Kolitakse ka lihtsalt tüdimusest, kui vana elamine ära tüütab. Nõnda vähehaaval edasi kolides on bussipeatuses kohatud inimesed sealse aja järgi juba sajandeid edasi liikunud, olles üsna kaugel paigast, kuhu Maalt saabujad esmalt satuvad. Kuidas on lood varasemate saabujatega, küsib nüüd autor ning saab vastuseks, et paljude puhul on tegu juba astronoomiliste kaugustega. See olevatki üks saabujate suurimaid pettumusi: kuulsad minevikukangelased on nii neist kui üksteisest niivõrd kaugel, et nedega kohtumine on pea võimatu. Lähim olevat Napoleon, keda otsima läinud ekspeditsioon jõudnud tihedamalt asustatud paika tagasi pärast umbes 15 000 aastast rännakut (kohaliku aja järgi). Nad olevat ta siiski leidnud: tema ja ta hiiglasliku vanamoodsa lossi, mille valgustatud akendest sisse vaadates võis näha Napoleoni väsimatult toast tuppa kõndimas ja pomisemas: „See oli Ney süü! See oli Josephine’i süü! See oli venelaste süü! Selles olid süüdi inglased!“ ja nii edasi. Nad olid teda jälginud umbes aasta, kuid kogu selle aja ei suutnud Napoleon hetkekski peatuda, ehkki nägi üsna väsinud välja.

„„Nii et linn jätkab kasvamist igavesti?“
„Jah, kui just keegi midagi ette ei võta?“
„Mis mõttes?“
„Omavahel öeldes – see ongi minu huvi hetkel ja just selle pärast ma praeguse reisi ette võtangi. Mis on meie linnal viga? Kas see, et inimesed üksteisega läbi ei saa? Ei! See on inimeste loomuses ja nii oli see juba Maa peal. Häda on hoopis selles, et neil pole vajadusi. Kõike, mida sa tahad, saad sa – olgugi viletsa kvaliteediga – vaid ettekujutamise vaeva eest. Aga see pole Tõeline! Kui inimesed vajaksid tõelisi asju, siis sunniks see neid üksteise lähedal püsima. Seepärast ma tulingi siia reisile, et Ülevalt kaasa tuua midagi, mis oleks tõeline, mida saaks tõesti hammustada või juua või millel istuda. Kindlasti oleks sellel turgu! Mul oleks midagi, mida müüa ja inimesed koonduksid minu ümber. Tekiks tsentralisatsioon! Nõnda teeniksin ma kenakese kasumi ja oleksin pealegi veel ühiskonna heategija.“
„Aga miks peaksid inimesed tahtma tõelisi asju, kui nad praegugi saavad kõike, mida vaid soovivad?“
„Noh, küllap neile ikka meeldiksid näiteks majad, mis tõesti ka vihma eest kaitsta suudavad.“
„Kas praegused siis ei kaitse?“
„Muidugi mitte! Kuidas nad saaksidki?“
„Mis mõte on siis ehitada sääraseid?“
„Turvalisus!“ vastas mu naaber mulle lähemale nõjatudes. „Praegu on kõik küll rahulik, kuid,“ ja tema hääl muutus sosinaks, „hiljem… Te ju mõistate mind.“
„Mis?“ küsisin ja märkasin, et olen ka ise tahtmatult sosinale üle läinud.
„Pimedus!“ vastas ta.
„Te mõtlete siis, et see praegune hallus asendub kord täieliku pimedusega?“
„Jah, ja keegi ei soovi olla väljas siis, kui see juhtub,“ sain vastuse.“

Reis jätkub ning mõned tunnid hiljem märkab minategelane, et bussis läheb veelgi valgemaks. Akende taga kõikjale ulatunud hallus asendub tasapisi sinakashalliga, kasvades edasi eresiniseks kirkuseks. Ta avab akna ja tunneb imelist värskust sealt sisse tungimas, Valgus aina tugevneb.

Viimaks jõuab buss pärale ning peatub kaunil langendikul. Uksed avatakse ja bussi tungib värskus ja muusika. Bussist väljudes leiab autor end kaunist paigast imeilusal suvehommikul, kõik on justkui minut-paar enne päikesetõusu. Ent see kogemus on ka erinev kõigist senistest. Ta tunneb end olevat milleski suuremas, suuremas ja tõelisemas kõigest, mida ta eales kogenud. Ta tunneb end olevat justkui „välja pääsenud“ moel, mis paneb päikesesüsteemi tunduma väikese tubase asjandusena lauanurgal.

Järgmine asi, mida autor bussist väljudes märkab, on tema endised kaasreisijad, kes veidi eemal grupis paistavad. Ja mitte ainult et paistavad, vaid lausa läbi paistavad! Selles uues valguses näivad kõik saabunud olevat muutunud läbipaistvateks otsekui seebimullid. Õigupoolest pole nad ei midagi enamat, kui vaid tontlikud varjud. Ja nii tähtsusetud on nad, et ei rohi nende jalge all ega isegi kastepiisad liigugi, kui nad neist läbi kõnnivad.

Siis järsku saab autori aru asjast aru: kogu fenomen on sootuks vastupidine. Inimesed on, nagu nad alati on olnud: neis ei ole muutust. Teistsugused on hoopis valgus, rohi ja puud ja kõik muu ümberringi. Need on justkui hoopis tõelisemad kõigest seninähtust, nii tõelised, et meie maailma inimesed näivad tõesti vaid varjude või kummitustena nendega võrreldes. Sellest mõttest haaratuna kummardub autor ja püüab murda ta jalge ees kasvavat lillekest, kuid kõigile ponnistustele vaatamata ei õnnestu tal seda liigutadagi. Lill on tugev: mitte nagu puu või isegi metall, vaid nagu teemant.

Juba saabubki mõni vaimudest pahuralt tagasi bussi juurde ja küsib juhilt: „Millal me tagasi peame minema?“
„Te ei pea siit kunagi lahkuma, kui te seda just ise ei soovi,“ vastab bussijuht.

Nagu Hallis Linnas, nii ei tundu ka Tõelises maailmas aeg liikuvat: ikka seesama hetk enne kaunist päikesetõusu.

Veidi hiljem näeb autor inimesi lähenemas. Need on tõelised inimesed: maa kõmiseb nende sammudest ja nende jalad vajutavad jäljed märja rohu sisse. Mõned neist on riides, teised riieteta, kuid see ei paista kellelegi probleemiks olevat. Kõik näivad kuidagi eatud. Ja säravad.

(järgneb järgmises sissekandes)

Arutasime meie koguduse peaorganist Jaanus Torrimiga täna 24. veebruari teenistust ja leidsime, et Eliise koor peaks selgeks õppima järgmise laulu (viisi kuula siit):

Jää kestma, Kalevite kange rahvas,
ja seisa kaljuna, me kodumaa!
Ei vaibund kannatustes sinu vahvus,
end läbi sajanditest murdsid sa
ja tõusid õitsva rahva õitsvaks kodumaaks
et päikene su päevadesse paista saaks.

Nüüd huuga, tehas, vili, nurmel vooga,
sirp, lõika, alasile, haamer, löö!
Euroopa elu, tuksu võimsa hooga,
too õnne rahvale, me tubli töö!
Me Liidu rahvaste ja riike seas
sa, Eesti, sammu esimeste kindlas reas!

Sa kõrgel euroliidu lippu kannad
ja julgelt demokraatia rada käid.
President me sammudele suuna annab
ja võidult võitudele viib ta meid.
Ta kindlal juhtimisel kasva sa
ja tugevaks ning kauniks saa, me kodumaa!

Leidsin veel ühe lõbusa asja: metsalise arvu variatsioonid. Enamik lugejaid vast mõistab keelt, milles vigur kirjutatud on.

70 = Approximate number of the Beast

DCLXVI = Roman numeral of the Beast

0.666 = Number of the Millibeast

/ 666 = Beast Common Denominator

6, uh… what was that number again? = Number of the Blonde Beast

1-666 = Area code of the Beast

666mph = The speed limit of the Beast

$665.95 = Retail price of the Beast

$769.95 = Price of the Beast with all accessories and replacement soul

$656.66 = Walmart price of the Beast

Route 666 = Way of the Beast

666 F = Oven temperature for roast Beast

666k = Retirement plan of the Beast

666 mg = Recommended Minimum Daily Requirement of Beast

Lotus 6-6-6 = Spreadsheet of the Beast

Word 6.66 = Word Processor of the Beast

i66686 = CPU of the Beast

666i = BMW of the Beast

668 = Next-door neighbor of the Beast

333 = The semi-Christ

To Hoom It May Consern:
Please excuze Albert from eturnal damm nation. He is not filling well.

Albert’s Mom

Leidsin tänu Pontifikaatorile jälle ühe lõbusa veebikoha: The Wittenburg Door magazine.

Dear Satan:
How are you? I am fine.
I am twelve years old and I have a really serious problem. I have prayed and prayed and prayed about it, and I even went to see Benny Hinn with my problem, but either God isn’t listening or God doesn’t understand how important this is to me. So I am writing to you instead.

…

Lisaks muhedale satiirile ameeriklaste aadressil saab sealt lugeda nt laste kirju saatanale, häid vabandusi jumalateenistuse ajal uinujaile jpm.

Samuti on huvitav näha, kui kõrgelt hindavad jänkid paavst Benedictust – The 50 Most Influential Christians in America.

Keda aga huvitavad vaimuliku sõnumiga sisetallad oma kingade jaoks, peab veebilehitseja suunama aadressile http://in-souls.com/index2.html.

Eile oli teguderohke päev. Hommik algas kogudusemajas mööbeldamisega: tuuseldasime tunnikese raamatukogus ja tulemuseks on juba päris “inimesemoodi” elamine, eriti remondiaegse segadusega võrreldes. Nüüd pole enam muud, kui raamatud kastidest välja võtta, ära sorteerida ja riiulitele tagasi laduda :D Selle “väikese” ülesande jaoks läheb ilmselt päris mitut vabatahtlikku abilist tarvis.

11-paiku sõitsime aga praost Auksmanniga Lätimaale, kus kohtusime Riias Valmiera praost Arnis Bussiga ning arutasime kahe praostkonna vaheliste suhete arendamisega seonduvat. Valmiera praostkond on ju meie lõunanaaber. Õhtul tagasiteel veetsime veel tunnikese Salacgriva luterikiriku käärkambris sealse õpetaja Magnus Bengtssoniga tutvudes ja koostööplaane tehes. Isa Magnus on üks neist Läti Ev Lut Kiriku vaimulikest, kes on pärit Rootsist, kuid seal oma konservatiivsete kristlike vaadete tõttu riigikirikus ordinatsioonikeelu saanud, Lätimaale kolinud, kohaliku keele ära õppinud ja seal preestriks pühitsetud. Kuuldavasti on temasuguseid lähiajal veel mitmeid lõunanaabrite juurde oodata.

Kahjuks ei õnnestunud meil seekord kohtuda õde Beatega Riiast, kelle kunstnikust õde on valmis saanud vahva maali Pühast Õhtusöömaajast, kus Juudas Iskarioti näo asemel on peegel, nii et iga vaataja võib püüda Juuda mõtteid aimata :) Plaanime seda maali Pärnu kirikusse väljapanekuks laenata lähiajal.

Jakobuse kiri (1:22-25; 2:14-20):
„Aga olge sõna tegijad ja mitte üksnes kuuljad, pettes iseendid. Sest kui keegi sõna kuuleb, aga selle järgi ei tee, siis ta sarnaneb mehega, kes vaatleb oma ihulikku palet peeglist. Ta vaatles ennast, läks minema ja unustas varsti, missugune ta oli. Kes on aga kummargil vaadanud vabaduse täiuslikku seadusse ja sellesse ka jääb, ei ole unustav kuulja, vaid tegude tegija – see on õnnis oma tegemises.
Mu vennad, mis on sellest kasu, kui keegi ütleb: “Mul on usk!”, aga tegusid tal ei ole? Kas see usk suudab teda päästa?
Kui mõni vend või õde oleks alasti ja neil oleks puudu igapäevasest toidusest ning keegi teist ütleks neile: “Minge rahuga! Soojendage end ja sööge kõhud täis!”, aga te ei annaks neile ihu jaoks hädavajalikku – mis oleks sellest kasu?
Nõnda on ka usuga: kui sel ei ole tegusid, siis on see iseenesest surnud.
Aga mõni võib öelda: “Sinul on usk, aga minul on teod.” Näita mulle oma usku lahus tegudest ja mina näitan sulle usku oma tegudega. Sina usud, et Jumal on üksainus. Seda sa teed hästi, ka kurjad vaimud usuvad seda ja värisevad hirmust. Kas sa suudad mõista, sa tühine inimene, et usk on ilma tegudeta surnud?“

Jeesus ütleb (Mt 7:13-27):
„Minge sisse kitsast väravast, sest lai on värav ja avar on tee, mis viib hukatusse, ja palju on neid, kes astuvad sealt sisse! Kuid kitsas on värav ja ahtake on tee, mis viib ellu, ja pisut on neid, kes selle leiavad.
Hoiduge valeprohvetite eest, kes tulevad teie juurde lambanahas, seestpidi aga on kiskjad hundid! Te tunnete nad ära nende viljast. Ega viinamarju korjata kibuvitstelt ega viigimarju ohakailt? Nõnda siis kannab iga hea puu head vilja, aga halb puu halba vilja. Hea puu ei või kanda halba vilja ega halb puu kanda head vilja. Iga puu, mis ei kanna head vilja, raiutakse maha ja
visatakse tulle. Küllap te tunnete nad ära nende viljast!
Mitte igaüks, kes mulle ütleb: “Issand, Issand!”, ei saa taevariiki; saab vaid see, kes teeb mu Isa tahtmist, kes on taevas. Paljud ütlevad mulle tol päeval: “Issand, Issand, kas me ei ole sinu nimel ennustanud ja sinu nimel kurje vaime välja ajanud ja sinu nimel teinud palju vägevaid tegusid?” Ja siis ma tunnistan neile: Ma ei ole teid kunagi tundnud, minge ära minu juurest, te ülekohtutegijad!
Igaüks nüüd, kes neid mu sõnu kuuleb ja nende järgi teeb, sarnaneb aruka mehega, kes ehitas oma maja kaljule. Ja sadas paduvihma ja tulid veevood ja puhusid tuuled ning sööstsid vastu seda maja, aga see ei varisenud, sest see oli rajatud kaljule. Ja igaüks, kes neid mu sõnu kuuleb, ent nende järgi ei tee, sarnaneb rumala mehega, kes ehitas oma maja liivale. Ja sadas paduvihma ja tulid veevood ja puhusid tuuled ning sööstsid vastu seda maja ja see varises ja selle kokkuvarisemine oli ränk.““

Tänase jutluse teemaks on küsimus: kuidas peaksid suhtestuma omavahel usk ja head teod. Küsimuse taustaks on luterlik arusaamine sellest, et inimene ei saa päästetud mitte oma tegude tagajärjena, mitte sellepärast, et ta kuidagi Jumala armu välja suudaks teenida, vaid sellepärast, et Jumal inimest armastab ja igaühte päästa tahab, kes aga end päästa laseb. Martin Luther ja ka apostel Paulus on tõsiselt sõna võtnud eksiarvamuse vastu, justkui võiks inimene oma mingite heategude kaudu õndsuse ära teenida. Ent ometi kuulsime ka tänastest pühakirjalugemistest, et usk ei saa ilma tegudeta. Kuidas siis on selle asjaga?

Usk ja head teod – kui Jeesuse esitatud vastus uuesti kokku võtta – peavad teineteisega suhtestuma nagu hea puuga suhtestuvad selle puu viljakad oksad.
Oks ei saa õigust oksa nime kanda teatud arvu viljade kandmise järel, vaid ta on oks loomu poolest. Kuid just see tema loomus panebki ta vilja kandma ja ainult see tema loomus annab talle viljakuseks võimaluse.

Jumala loodud maailmas on nii, et kõrvenõgesed ei kasvata viinamarju ega kirsipuud okkaid.

Inimene, kes on saanud kristlaseks, on uus loodu. Jumal on ta uueks loonud ja see tema uus loomus, uus elu, milles ta nüüd kasvama hakkab, teeb talle võimalikuks kanda igavikulise väärtusega, Jumalale meelepäraseid vilju.
Kristlase loomus on siis kanda Jumalale meelepäraseid vilju: armastust, rõõmu, rahu, pikka meelt, lahkust, headust, ustavust, tasadust, enesevalitsust, … kui ühes apostliga vaid mõndasid paljudest nimetada.

Elu kristlasena ei tähenda mitte ainult kurja tegemata jätmist, vaid Jumala auks, vastuseks Tema armule, on loomulikud ka hea puu head viljad: head teod, positiivne programm.

On ekslik arvata, et kristlikud head teod peavad tingimata olema seotud kaugete maade või suurte ja kõigile nähtavate kangelastegudega, kuigi ka ema Teresa on kahtlemata meile heaks eeskujuks. Kui sa aga salaja kellegi eest tema mustad nõud ära pesed, kaasinimesel heast südamest aitad mahakukkunud asjad kotti tagasi panna või tänaval suuremate poolt kiusatavat last märgates temast ükskõikselt mööda ei lähe, siis oled sa juba sellel teel, mida Issand Jeesus armastab!

Oleme ka varasemates jutlustes mitu korda rõhutanud, et kristlik elu ei ole enesekeskne. Meie eesmärgiks ei ole jõuda mingitele kõrgematele teadvuseastmetele – kuigi Jumal võib ka niisuguseid õnnistusi juba siin eluski mõnele kinkida – vaid teenida Teda ja oma kaasinimesi heast südamest, et Jumalal oleks meist rõõmu ja kaasinimestel õnnistust. „Kandke üksteise koormaid, nõnda te täidate Kristuse seadust,“ kirjutab apostel Paulus kristlikku arusaamist osaduslikust elust kaasinimestega.

Ent Jakobuse sõnadel „usk ilma tegudeta on surnud“ on ka väga praktiline tähendus igaühe jaoks meist. Kui piirdume vaid usu n.ö. miinimumprogrammiga, käies kord nädalas kirikus ja uskudes oma südames, et Jumal meid ikka armastab ja aitab, siis võime kergesti sattuda põhjendamatult heale arvamusele endast, mõeldes ülejäänud kümnete tuhandete linnaelanike peale, kes täna kirikus pole, vaid „ilmalike asjadega“ tegelevad. Kas pole me neist paremad!? Säärane eneseülenduse kiusatus on üks hullemaid, mis kristlasele osaks võib saada. Ent siis, kui tõepoolest igatseme ja ka praktikas püüdleme täiusliku, armastusest kantud elu poole, õpime tundma endid ja oma tõelist olukorda, nii patu väge – mis meid ikka veel kiusab – kui ka Jumala armu, mis meid Kristuses on patust, surmast ja kuradi väest vabastanud ja meid meie langemistest hoolimata ometi armastab ja aidata tahab.

Protestantlikud kirikud on lõhki mitte naiste ordineerimise või homoabielude
õnnistamise üle – need on vaid haiguse sümptomid. Haigus ise on lahknemine
hermeneutikas, Piibli tõlgendamises. Oma hiljutises artiklis ajakirjas Pro
Ecclesia meenutab pastor Harry L. Chronis Aleksandriat ja Antiookiat – Nikaia
usutunnistuse ja Ariuse hereesia kodusid – hermeneutika aspektist ja leiab
sellesama rindejoone kaasaja protestantlike „old-linerite“ keskelt. Artikkel
ise on leitav aadressilt http://www.e-ccet.org/feature.htm – kuigi kogu
ajakiri tasub tellimist.

Palvetame meie armsa peapiiskopi eest, kes viibib terviserikkega haiglas: et ta paraneks ja leiaks ka aega puhata.

Paari päeva eest sain temalt muide sünnipäevakaardi, mis vastupidiselt kõrgetelt ülemustelt tavapäraselt laekuvatele, oli käsitsi kirjutatud ja väga südamlik. Suur tänu!

/Jutlustatud Pärnu Agape metodistikoguduses/

Jumalakartuse saladus on kõigile teada: Jumal on avalikuks saanud, kuulutatud paganaile, usutud maailmas. Halleluuja!

Kristuse ilmumispüha võib ehk mõnelegi meie aja kristlasele tunduda arusaamatu, tähtsusetu pühakesena kirikukalendris. Suurteks pühadeks peetakse jõule ja uusaastatki ning ollakse üllatunud kuuldes, et esimeste sajandite kristlastele oli Ilmumispüha ülestõusmispühade ja nelipüha kõrval üks aasta suuremaid pühi oli, jõuludest aga tulid hiljem. Ilmselt oleme harjunud sellega, et Jeesus ka meile, mittejuutidele, on Päästjaks saanud ja võibolla kujutlemegi Jeesust ette pooleldi eestlasena.

Vaadakem aga nüüd, millist rõõmusõnumit Matteus selleks suureks pühaks meile jagab.

/ Mt 2: 1-12 /

Matteuse „jõuluevangeelium“ erineb Luuka omast paljuski. Karjaste asemel näeme auväärseid pärsia maagiseisusest tähetarku. Lauda asemel on olulisel kohal Heroodese kuningapalee. Loomade söödasõime asemel näeme kuninglikke kingitusi…

Tänases kirjakohas jutustatud lugu leiab aset peale Jeesuse sündimist, võimalik, et kuni kaks aastat pärast seda, arvestades Heroodese poolt veidi hiljem välja antud käsku tappa kõik kuni kaheaastased poisslapsed Pettlemma piirkonnas. Püha perekond ei elanud selleks ajaks enam laudas, vaid olid saanud endale eluasema majja.

Kohe Jeesuse sünnilugudest peale on selge, et temas täituvad Vana Testamendi ettekuulutused ja võrdpildid. Ta sarnaneb jumalamehe Moosesega, kelle sünniga kaasnevalt samuti võõrvõimu valitseja käsule palju juudi poisslapsi mõrvati ning nagu Mooses, põgenes Jeesusegi pere oma elu päästmiseks mõneks ajaks võõrsile. Sarnasusi 2Ms esimeste peatükkidega võib leida veelgi. Seda seost ei jäta mainimata ka evangelist Johannes, sidudes need kaks meest oma evangeeliumi alguses: „Seadus on ju antud Moosese kaudu, arm ja tõde aga tulnud Jeesuse Kristuse kaudu“.

/ Mt 2: 1-2 /

Kristuse Ilmumispüha sõnum, mida ka evangelist Matteus meile vahendab, on, et Jeesus on ilmunud kõigile, ülematest alameteni, juutidest paganateni.

Luuka evangeeliumi järgi olid vastsündinud Messia esimesed külalised karjased, tänapäeva mõistes turuvarblaste sarnased lihtsad ja paljude poolt koguni halvakspandud inimesed. Nüüd näeme neist erinevaid külalisi – auväärseid tähetarku idamaalt. Mitu neid oli ja kuidas nad tulid, pole täpselt teada. Vagad jutukesed räägivad neist kui kolmest kuningast: ilmselt lähtudes toodud kingituste arvust ja kuninglikkusest, võibolla ka VT lauluraamatust, mille 72. laulus öeldakse Jumala õiglase kuninga valitsusaja kohta, et siis toovad Tarsise ja saarte kuningad ande, Seeba ja Seba kuningad maksavad maksu ja teda kummardavad kõik kuningad. 6. sajandist pärit mosaiigil ühes Ravenna kirikus antakse neile meestele ka nimed: Melchior, Caspar ja Balthasar, kuid see on juba kõrvaline teema.

Neist meestest on öeldud, et nad olid tähetargad. Võibolla, et tänapäeva üle kandes võiksime neid nimetada pigem astronoomideks, kui astroloogideks, ent igal juhul olid nad lugupeetud mehed, kes püüdsid mõista taevakehade liikumist ja selle seaduspärasusi ning panid tähele ka tekkinud anomaaliat, kui Jeesuse täht ilmus. Ja nii asuvad nad teele, järgides tähte, kuni jõuavad Jeruusalemma, millest Juuda Petlemm enam sugugi kaugel pole.

Me ei tea, kas tähe juhatusel või inimliku eksituse tõttu, lähevad nad esmalt kuningas Heroodese paleesse. Võib olla, et jõudes juutide pühasse linna, eeldasid nad, et on pärale jõudnud ning loobusid tähte järgimast, arvates muidugi, et kuningas sünnib kuningakojas. Enamik kuningaid ju nii teeb. Kui asjalood on nõnda, siis oli tegu ühega neist eksitustest, mis endaga raskeid tagajärgi toovad siin jumalakauges maailmas. Tegu võib aga olla ka viitega sellele, et ehkki loodus ja selle seadused võivad meile ühtteist jutustada Jumala kohta, ei saame me ometi läbi pühakirja ja selle tundjateta, nagu ka kauged idamaised külalised ega Heroodeski saanud läbi ilma juudi kirjatundjateta, kes teadsid kohaseid prohvetikuulutusi. Aga teisalt näeme siit loost ka seda, et ainuüksi pühakirja tundmisest ei piisa: kirjatundjad oskavad küll välja tuua õiged kirjakohad ja neid tõlgendada, kuid ei võta siiski ise ette teekonda Messia juurde. Küllap oli neil selleks põhjusi, vähemalt inimlikul pinnal. Kes ikka niiväga oma usu pärast inimestega vastuollu julgeks minna ja oma elu kaalule panna, eksju… Selge on ometi, et usk ilma tegudeta on surnud ning hääbubki inimlikuks asjatamiseks.

Tähetargad aga jätkavad kirjatundjatelt saadud juhiste järgi koos tähega teed legendaarse kunina Taaveti sünnilinna Petlemma, üsna Jeruusalemma ligidale.

Jeesuse sünniga on ka kuningas Taaveti lugu saanud uue tähenduse võrdpildina Kristusest. Ka tema sündis Petlemmas Juudamaal ja oli inimlike mõõdupuude järgi madalat päritolu. Ta alustas karjasena. Kui prohvet Saamuel tema isal palus kõik pojad ette näidata, et Jumal nende seast tulevase kuninga välja saaks valida, ei pidanud isa Taavetit kutsumise väärilisekski enne, kui prohvet seda selgesõnaliselt nõudis. Ja ka Taavet võitis oma ülekaaluka vastase inimlike mõõdupuude järgi narri relvaga, tuues nii üheainsa Jumalas tehtud teo kaudu kogu rahvale vabaduse.

/ Mt 2: 11 /

Kummalised kingitused lapse jaoks. Pigemini võiksime oodata mänguasju ja ilusaid lasteriideid. Aga ka siin on peidus rohkem, kui esmapilgul ehk avaneb. Kuld, viiruk ja mürr kõnelevad kõik Jeesuse tulevikust. Kuld on kuningale kohane kink. Viirukit kasutati templiteenistuses ja kasutatakse kirikus jumalateenistustel tänapäevani. See oleks kohane kingitus preestrile. Mürri kasutas ülempreester võidmiste puhul ja sellega võiti ka surnukehi matmiseks. Ka Jeesuse ihu võidmiseks toob Nikodeemos hiljem umbes 30 kilo mürri ja aaloe segu, nagu jutustab evangelist Johannes.

Enamgi veel: kuld, viiruk ja mürr pole mitte ainult hinnalised, vaid ka kergesti transporditavad kingitused. Nii hoolitseb Jumal igamaalaste läbi ka Püha Perekonna lähituleviku eest: kui neil tuleb põgeneda Egiptusesse, saavad nad ehk just nende kingituste müügi läbi endile toitu ja peavarju hankida.

Oleks veel paljut, mida sellest loost rääkida, küllaga detaile ja sümboleid, mida siia on pikitud. Ent justkui punase niidina läbib meie teksti küsimus, mis seisab täna ka igaühe ees meist; küsimus, millele nii erinevalt vastasid idamaa paganad ja Jeruusalemma vagad juudid: mida hakkame peale Jumala sõnumiga Jeesusest? Kuidas vastame Tema ilmutusele, mis on ühtlasi kutse? Kas peame Teda vääriliseks ükskõik millise vaeva talumiseks, minemaks kuhu iganes Jumal meid saadab või eelisatame pigem jääda äraootavale positsioonile, et näha, kuidas asjad iseendast arenevad? Küllap tuleb jumalariik meietagi; selleta, et oma osa annaksime Kristuse ihu liikmetena. Ent kas ka meie juurde?

Jumal hoidku meid!