Usk ja head teod – jutlus Pärnus 15.01.2006 A.D.

Jakobuse kiri (1:22-25; 2:14-20):
„Aga olge sõna tegijad ja mitte üksnes kuuljad, pettes iseendid. Sest kui keegi sõna kuuleb, aga selle järgi ei tee, siis ta sarnaneb mehega, kes vaatleb oma ihulikku palet peeglist. Ta vaatles ennast, läks minema ja unustas varsti, missugune ta oli. Kes on aga kummargil vaadanud vabaduse täiuslikku seadusse ja sellesse ka jääb, ei ole unustav kuulja, vaid tegude tegija – see on õnnis oma tegemises.
Mu vennad, mis on sellest kasu, kui keegi ütleb: “Mul on usk!”, aga tegusid tal ei ole? Kas see usk suudab teda päästa?
Kui mõni vend või õde oleks alasti ja neil oleks puudu igapäevasest toidusest ning keegi teist ütleks neile: “Minge rahuga! Soojendage end ja sööge kõhud täis!”, aga te ei annaks neile ihu jaoks hädavajalikku – mis oleks sellest kasu?
Nõnda on ka usuga: kui sel ei ole tegusid, siis on see iseenesest surnud.
Aga mõni võib öelda: “Sinul on usk, aga minul on teod.” Näita mulle oma usku lahus tegudest ja mina näitan sulle usku oma tegudega. Sina usud, et Jumal on üksainus. Seda sa teed hästi, ka kurjad vaimud usuvad seda ja värisevad hirmust. Kas sa suudad mõista, sa tühine inimene, et usk on ilma tegudeta surnud?“

Jeesus ütleb (Mt 7:13-27):
„Minge sisse kitsast väravast, sest lai on värav ja avar on tee, mis viib hukatusse, ja palju on neid, kes astuvad sealt sisse! Kuid kitsas on värav ja ahtake on tee, mis viib ellu, ja pisut on neid, kes selle leiavad.
Hoiduge valeprohvetite eest, kes tulevad teie juurde lambanahas, seestpidi aga on kiskjad hundid! Te tunnete nad ära nende viljast. Ega viinamarju korjata kibuvitstelt ega viigimarju ohakailt? Nõnda siis kannab iga hea puu head vilja, aga halb puu halba vilja. Hea puu ei või kanda halba vilja ega halb puu kanda head vilja. Iga puu, mis ei kanna head vilja, raiutakse maha ja
visatakse tulle. Küllap te tunnete nad ära nende viljast!
Mitte igaüks, kes mulle ütleb: “Issand, Issand!”, ei saa taevariiki; saab vaid see, kes teeb mu Isa tahtmist, kes on taevas. Paljud ütlevad mulle tol päeval: “Issand, Issand, kas me ei ole sinu nimel ennustanud ja sinu nimel kurje vaime välja ajanud ja sinu nimel teinud palju vägevaid tegusid?” Ja siis ma tunnistan neile: Ma ei ole teid kunagi tundnud, minge ära minu juurest, te ülekohtutegijad!
Igaüks nüüd, kes neid mu sõnu kuuleb ja nende järgi teeb, sarnaneb aruka mehega, kes ehitas oma maja kaljule. Ja sadas paduvihma ja tulid veevood ja puhusid tuuled ning sööstsid vastu seda maja, aga see ei varisenud, sest see oli rajatud kaljule. Ja igaüks, kes neid mu sõnu kuuleb, ent nende järgi ei tee, sarnaneb rumala mehega, kes ehitas oma maja liivale. Ja sadas paduvihma ja tulid veevood ja puhusid tuuled ning sööstsid vastu seda maja ja see varises ja selle kokkuvarisemine oli ränk.““

Tänase jutluse teemaks on küsimus: kuidas peaksid suhtestuma omavahel usk ja head teod. Küsimuse taustaks on luterlik arusaamine sellest, et inimene ei saa päästetud mitte oma tegude tagajärjena, mitte sellepärast, et ta kuidagi Jumala armu välja suudaks teenida, vaid sellepärast, et Jumal inimest armastab ja igaühte päästa tahab, kes aga end päästa laseb. Martin Luther ja ka apostel Paulus on tõsiselt sõna võtnud eksiarvamuse vastu, justkui võiks inimene oma mingite heategude kaudu õndsuse ära teenida. Ent ometi kuulsime ka tänastest pühakirjalugemistest, et usk ei saa ilma tegudeta. Kuidas siis on selle asjaga?

Usk ja head teod – kui Jeesuse esitatud vastus uuesti kokku võtta – peavad teineteisega suhtestuma nagu hea puuga suhtestuvad selle puu viljakad oksad.
Oks ei saa õigust oksa nime kanda teatud arvu viljade kandmise järel, vaid ta on oks loomu poolest. Kuid just see tema loomus panebki ta vilja kandma ja ainult see tema loomus annab talle viljakuseks võimaluse.

Jumala loodud maailmas on nii, et kõrvenõgesed ei kasvata viinamarju ega kirsipuud okkaid.

Inimene, kes on saanud kristlaseks, on uus loodu. Jumal on ta uueks loonud ja see tema uus loomus, uus elu, milles ta nüüd kasvama hakkab, teeb talle võimalikuks kanda igavikulise väärtusega, Jumalale meelepäraseid vilju.
Kristlase loomus on siis kanda Jumalale meelepäraseid vilju: armastust, rõõmu, rahu, pikka meelt, lahkust, headust, ustavust, tasadust, enesevalitsust, … kui ühes apostliga vaid mõndasid paljudest nimetada.

Elu kristlasena ei tähenda mitte ainult kurja tegemata jätmist, vaid Jumala auks, vastuseks Tema armule, on loomulikud ka hea puu head viljad: head teod, positiivne programm.

On ekslik arvata, et kristlikud head teod peavad tingimata olema seotud kaugete maade või suurte ja kõigile nähtavate kangelastegudega, kuigi ka ema Teresa on kahtlemata meile heaks eeskujuks. Kui sa aga salaja kellegi eest tema mustad nõud ära pesed, kaasinimesel heast südamest aitad mahakukkunud asjad kotti tagasi panna või tänaval suuremate poolt kiusatavat last märgates temast ükskõikselt mööda ei lähe, siis oled sa juba sellel teel, mida Issand Jeesus armastab!

Oleme ka varasemates jutlustes mitu korda rõhutanud, et kristlik elu ei ole enesekeskne. Meie eesmärgiks ei ole jõuda mingitele kõrgematele teadvuseastmetele – kuigi Jumal võib ka niisuguseid õnnistusi juba siin eluski mõnele kinkida – vaid teenida Teda ja oma kaasinimesi heast südamest, et Jumalal oleks meist rõõmu ja kaasinimestel õnnistust. „Kandke üksteise koormaid, nõnda te täidate Kristuse seadust,“ kirjutab apostel Paulus kristlikku arusaamist osaduslikust elust kaasinimestega.

Ent Jakobuse sõnadel „usk ilma tegudeta on surnud“ on ka väga praktiline tähendus igaühe jaoks meist. Kui piirdume vaid usu n.ö. miinimumprogrammiga, käies kord nädalas kirikus ja uskudes oma südames, et Jumal meid ikka armastab ja aitab, siis võime kergesti sattuda põhjendamatult heale arvamusele endast, mõeldes ülejäänud kümnete tuhandete linnaelanike peale, kes täna kirikus pole, vaid „ilmalike asjadega“ tegelevad. Kas pole me neist paremad!? Säärane eneseülenduse kiusatus on üks hullemaid, mis kristlasele osaks võib saada. Ent siis, kui tõepoolest igatseme ja ka praktikas püüdleme täiusliku, armastusest kantud elu poole, õpime tundma endid ja oma tõelist olukorda, nii patu väge – mis meid ikka veel kiusab – kui ka Jumala armu, mis meid Kristuses on patust, surmast ja kuradi väest vabastanud ja meid meie langemistest hoolimata ometi armastab ja aidata tahab.