Head kirikulised,
Mitmed teist ilmselt teavad, et mul on kaks lemmikteemat, mida ma ikka armastan pakkuda välja, kui kusagil küsitakse: „Noh, millest me siis täna räägime?“ Need kaks teemat, mida ma sel puhul pakkuda tavatsen, on kümnis ja põrgu. Miks? Sest minu arvates julgetakse neist meil liiga vähe kõnelda. Paljud isegi ei tea, et niisugused asjad olemas on.

Võite täna siiski kergemalt hingata, sest kümnisest me täna ei räägi. Kõneleme hoopis põrgust ja viimseist asjust.

Mis, kas siis tänapäeval enam keegi põrgut usub? Muidugi, sest kui me usume Jumalat, peame uskuma ka tema sõna, mis meile ka põrgu kohta kõneleb ja mille kiriku pärimus on meieni kandnud üsna nõnda, nagu Kalle Lindi oma dogmaatikas kokkuvõtvalt sõnastab: „On olemas Jumala poolt äraheidetud inglite ja inimeste karistusseisund, mida me põrguks nimetame. See seisund on igavikuline.“

Pühakirjas kirjeldatakse põrgut häbi ja piina paigana, kuhu jumalatud ihu ja hingega satuvad. Ka kiriku pärimus kinnitab seda piibellikku õpetust täie rangusega. See, kes rikub usku, mille eest Kristus risti löödi, „heidetakse igavesse tulle“ (Ignatius) Kirikuisade järgi on kõige raskemaks karistuseks Kristuse ärapõlanutele võimetus näha Jumalat vahetult, nagu see saab osaks neile, kes Jumala kutse siin ilmas vastu on võtnud ja endale tema armus eluaseme leidnud.

Kuidas aga võib see nii olla? Kas Jumal on tõesti selline kuri julmur, kes inimesi igavesse karistusse tahab saata? Ilmutuseraamatus räägitakse pealegi, et tulejärv on üsna Jumala trooni ees.

Mida oleme ära teeninud? Kui Jeesus kutsub enda juurde vaevatuid ja koormatuid, laseme selle kutse vist enamasti kõrvust mööda, ega märkagi, et see on ka meile määratud. Kui sageli ei märka me, et oleme vaevatud ja koormatud! Vaevatud ja koormatud patuga. Ent see koorem ei häiri meid enamasti, me ei märkagi seda, sest see on saanud meile niivõrd omaseks, harjumuspäraseks, et arvame selle olevat inimesele loomuliku ja ainumõeldava olukorra. Eriti lihtsaks teeb meie süümele elu see, kui märkame enda kõrval kaasinimest, kelle patud paremini välja paistavad, kui meie enda omad. Kas tunneme sel juhul kurbust selle inimese pärast või kahjurõõmu?

Nii põrgu kui taevaga – meie igaveste valikutega – seoses on oluline märgata, et Kristus kutsub meid kõiki, ent sugugi kõik ei soovi seda kutset vastu võtta ja oma pattu hüljata.

Üks paremaid, kaasaja inimesele mõistetavamaid ja vast ka mõtlemapanevamaid käsitlusi põrgust ja taevast pärineb inglise kirjamees C. S. Lewise sulest. Selle raamatu pealkiri on „Suur lahutus“. Selles raamatus kirjeldab minategelane, kirjanik ise, oma unenägu. Raamatu algul leiab minategelane end seismas bussipeatuses keset tühja, silmapiirini ulatuvat tänavat hallil, hämarduval õhtutunnil. Sajab vihma. Ta on juba veetnud tunde jalutades samasugustel hallidel tänavatel. Aeg näib olevat seiskunud hetkel, mil vaid vähestes majades on juba valgus süüdatud ja veel pole piisavalt pime selleks, et valgustatud vaateaknad julgustavalt mõjuksid. Ning just nii, nagu see hämar õhtuvalgus ei muutunud ööks, nii ei muutunud ka ühelt tänavalt teisele kõndides midagi olulist. Ikka samasugused poed ja laohooned, elumajad ja tühjad teadetetahvlid. Nii kaugele, kui silm ulatus, polnud midagi teisiti. Ja ei ühtegi inimest. Ainsad, keda autor oma jalutuskäigul kohtas, seisid bussipeatuses ja ilmselt just seepärast, jäi ka tema sinna paigale. Aeg läheb, mõned inimesed lahkuvad, aset leiavad nii mõnedki tähendusrikkad vestlused, kuni lõpuks saabub kuldvalgust kiirgav buss, täis valgust ja kaunisti ehitud. Ka bussijuht ise näis olevat täis valgust ning ta kasutab juhtimiseks ainult ühte kätt, teisega lehvitab ta rõõmsalt peatuses seisjatele. Kuigi bussis jätkub vabalt ruumi, võitlevad reisijad nagu haned, et esimestena sisse pääseda. Seejärel sulgeb buss uksed ja sõit algab. Peagi märkab minategelane, et buss on lausa lendu tõusnud: allpool, poolenisti vihma ja udusse varjunult, paistab seesama hall linn, millest nad lahkuvad. Tema tänavate võrgustik ulatub muutumatuna igas suunas nii kaugele, kui silm seletab.

Varsti saab ta jutule enda kõrval istuva intelligentse olemisega meesterahvaga ja küsib tollelt, mispärast nii suur linn nii inimtühi on. Tema kaaslane seletab, et linna kasvamise põhjus peitub inimestes, kes oma naabritega läbi ei saa. Selgub, et sinna linna satuvad Maal oma elu ära elanud inimesed, kes selles hallis linnas omavad üpris üleloomulikke võimeid. Kui nad soovivad endale maja, siis piisab vaid soovist ja ettekujutusest, millist maja tarvis, kui see juba tekibki esimese vaba koha peale. Ent vähem kui nädalaga suudab enamik oma naabritega tülli minna ja nii kolitakse üksteisest veidi kaugemale, tavaliselt linnaäärde ja kuna uue maja ning kõige sinna juurde kuuluva hankimine on imelihtne, pole kolimine kellelegi probleemiks. Kolitakse ka lihtsalt tüdimusest, kui vana elamine ära tüütab. Nõnda vähehaaval edasi kolides on bussipeatuses kohatud inimesed sealse aja järgi juba sajandeid edasi liikunud, olles üsna kaugel paigast, kuhu Maalt saabujad esmalt satuvad. Kuidas on lood varasemate saabujatega, küsib nüüd autor ning saab vastuseks, et paljude puhul on tegu juba astronoomiliste kaugustega. See olevatki üks saabujate suurimaid pettumusi: kuulsad minevikukangelased on nii neist kui üksteisest niivõrd kaugel, et nedega kohtumine on pea võimatu. Lähim olevat Napoleon, keda otsima läinud ekspeditsioon jõudnud tihedamalt asustatud paika tagasi pärast umbes 15 000 aastast rännakut (kohaliku aja järgi). Nad olevat ta siiski leidnud: tema ja ta hiiglasliku vanamoodsa lossi, mille valgustatud akendest sisse vaadates võis näha Napoleoni väsimatult toast tuppa kõndimas ja pomisemas: „See oli Ney süü! See oli Josephine’i süü! See oli venelaste süü! Selles olid süüdi inglased!“ ja nii edasi. Nad olid teda jälginud umbes aasta, kuid kogu selle aja ei suutnud Napoleon hetkekski peatuda, ehkki nägi üsna väsinud välja.

„„Nii et linn jätkab kasvamist igavesti?“
„Jah, kui just keegi midagi ette ei võta?“
„Mis mõttes?“
„Omavahel öeldes – see ongi minu huvi hetkel ja just selle pärast ma praeguse reisi ette võtangi. Mis on meie linnal viga? Kas see, et inimesed üksteisega läbi ei saa? Ei! See on inimeste loomuses ja nii oli see juba Maa peal. Häda on hoopis selles, et neil pole vajadusi. Kõike, mida sa tahad, saad sa – olgugi viletsa kvaliteediga – vaid ettekujutamise vaeva eest. Aga see pole Tõeline! Kui inimesed vajaksid tõelisi asju, siis sunniks see neid üksteise lähedal püsima. Seepärast ma tulingi siia reisile, et Ülevalt kaasa tuua midagi, mis oleks tõeline, mida saaks tõesti hammustada või juua või millel istuda. Kindlasti oleks sellel turgu! Mul oleks midagi, mida müüa ja inimesed koonduksid minu ümber. Tekiks tsentralisatsioon! Nõnda teeniksin ma kenakese kasumi ja oleksin pealegi veel ühiskonna heategija.“
„Aga miks peaksid inimesed tahtma tõelisi asju, kui nad praegugi saavad kõike, mida vaid soovivad?“
„Noh, küllap neile ikka meeldiksid näiteks majad, mis tõesti ka vihma eest kaitsta suudavad.“
„Kas praegused siis ei kaitse?“
„Muidugi mitte! Kuidas nad saaksidki?“
„Mis mõte on siis ehitada sääraseid?“
„Turvalisus!“ vastas mu naaber mulle lähemale nõjatudes. „Praegu on kõik küll rahulik, kuid,“ ja tema hääl muutus sosinaks, „hiljem… Te ju mõistate mind.“
„Mis?“ küsisin ja märkasin, et olen ka ise tahtmatult sosinale üle läinud.
„Pimedus!“ vastas ta.
„Te mõtlete siis, et see praegune hallus asendub kord täieliku pimedusega?“
„Jah, ja keegi ei soovi olla väljas siis, kui see juhtub,“ sain vastuse.“

Reis jätkub ning mõned tunnid hiljem märkab minategelane, et bussis läheb veelgi valgemaks. Akende taga kõikjale ulatunud hallus asendub tasapisi sinakashalliga, kasvades edasi eresiniseks kirkuseks. Ta avab akna ja tunneb imelist värskust sealt sisse tungimas, Valgus aina tugevneb.

Viimaks jõuab buss pärale ning peatub kaunil langendikul. Uksed avatakse ja bussi tungib värskus ja muusika. Bussist väljudes leiab autor end kaunist paigast imeilusal suvehommikul, kõik on justkui minut-paar enne päikesetõusu. Ent see kogemus on ka erinev kõigist senistest. Ta tunneb end olevat milleski suuremas, suuremas ja tõelisemas kõigest, mida ta eales kogenud. Ta tunneb end olevat justkui „välja pääsenud“ moel, mis paneb päikesesüsteemi tunduma väikese tubase asjandusena lauanurgal.

Järgmine asi, mida autor bussist väljudes märkab, on tema endised kaasreisijad, kes veidi eemal grupis paistavad. Ja mitte ainult et paistavad, vaid lausa läbi paistavad! Selles uues valguses näivad kõik saabunud olevat muutunud läbipaistvateks otsekui seebimullid. Õigupoolest pole nad ei midagi enamat, kui vaid tontlikud varjud. Ja nii tähtsusetud on nad, et ei rohi nende jalge all ega isegi kastepiisad liigugi, kui nad neist läbi kõnnivad.

Siis järsku saab autori aru asjast aru: kogu fenomen on sootuks vastupidine. Inimesed on, nagu nad alati on olnud: neis ei ole muutust. Teistsugused on hoopis valgus, rohi ja puud ja kõik muu ümberringi. Need on justkui hoopis tõelisemad kõigest seninähtust, nii tõelised, et meie maailma inimesed näivad tõesti vaid varjude või kummitustena nendega võrreldes. Sellest mõttest haaratuna kummardub autor ja püüab murda ta jalge ees kasvavat lillekest, kuid kõigile ponnistustele vaatamata ei õnnestu tal seda liigutadagi. Lill on tugev: mitte nagu puu või isegi metall, vaid nagu teemant.

Juba saabubki mõni vaimudest pahuralt tagasi bussi juurde ja küsib juhilt: „Millal me tagasi peame minema?“
„Te ei pea siit kunagi lahkuma, kui te seda just ise ei soovi,“ vastab bussijuht.

Nagu Hallis Linnas, nii ei tundu ka Tõelises maailmas aeg liikuvat: ikka seesama hetk enne kaunist päikesetõusu.

Veidi hiljem näeb autor inimesi lähenemas. Need on tõelised inimesed: maa kõmiseb nende sammudest ja nende jalad vajutavad jäljed märja rohu sisse. Mõned neist on riides, teised riieteta, kuid see ei paista kellelegi probleemiks olevat. Kõik näivad kuidagi eatud. Ja säravad.

(järgneb järgmises sissekandes)