(algus eelmises sissekandes)

Kui Tõelised inimesed lähemale jõuavad, näib, et igaühel on oma „varjuinimene“, keda ta tervitama on tulnud. Autor astub viisakalt eemale, tema järel üks varjudest, keda autor endamisi Suureks Tüübiks või antud kontektsis juba Suureks Varjuks nimetab. Suurele Varjule omakorda sammub järele üks Tõelistest Inimestest ja hõikab talle: „Kas mäletad mind veel?“ Autor vaatab tagasi ning selle Tõelise Inimese nägu täidab ta sooviga tantsida – nii kaunis, nooruslik ja tõeline on see.
„Olgu ma neetud,“ vastab Suur Vari. „Seda poleks ma küll arvanud! See on küll ülim näide ebaõiglusest. Kuidas on vaese Jackiga, ah? Sa näid siin endaga päris rahul olevat, aga kuidas jääb vaese Jackiga!?“
„Ta on siin,“ vastab teine, „Kui siia jääd, kohtud temaga peagi.“
„Kuid sa tapsid ta!“
„Jah, muidugi. Kuid sellega on nüüd kõik jälle korras.“
„Kõik korras!? Võibolla sinu jaoks on jah kõik korras, kuid kuidas on lood vaese vennikese endaga? Lamab seal kusagil külmalt ja täiesti surnuna?“
„Ei sugugi. Ma juba ütlesin sulle, et sa kohtud temaga siin. Ta palus sulle edasi anda oma südamlikud tervitused.“
„Ma tahaks õige teada,“ jätkas Suur Vari, „kuidas see nii on, et sina oled siin, endaga rahulolev nagu ei-tea-mis, kuramuse mõrtsukas, samas kui mina pidin kõmpima seal all mööda halle tänavaid ja elama närust elu kõik need aastad.“
„Seda on alguses tõesti veidi raske mõista, kuid see on nüüd möödas. Peagi tunned sa ka ise sellest rõõmu. Niikaua aga pole põhjust seepärast end vaevata.“
„Pole põhjust end vaevata!? Kas sul häbi ei ole enda pärast?“
„Ei, mitte nii, nagu sina mõtled. Ma ei vaata enam endale. Ma olen endast loobunud. Ma pidin, tead, pärast seda mõrva. Sealt see kõik algas minu jaoks.“
„Mina isiklikult,“ ütles Suur Vari erilise rõhuga, „Mina isiklikult oleksin arvanud, et sina ja mina saame küll olema vastupidistes paikades. Selline on minu arvamus sellest asjast.“
„Varsti tõenäoliselt saamegi olema, kui sa vaid loobud sellele mõtlemast,“ kostis teine.
„Vaata nüüd,“ ütles Vari, lüües endale vastu rindu (see tegu ei toonud küll mingit häält endaga). Mina olen kogu elu ausalt elanud ja ikka sirge seljaga käinud. Ma ei ütleks, et ma just ülearu usklik oleksin olnud ja ma ei väida ka, et mul poleks olnud puudusi, kaugel sellest. Kuid ma olen alati andnud endast parima. Ma olen alati andnud endast parima kõigile, vat selline vend olin mina. Ma pole kunagi küsinud midagi, mis õigusega mulle ei kuulunud. Kui tahtsin juua, maksin selle eest ausalt. Kui võtsin tasu, siis tegin ka tööd. Vat selline olin mina.“
„Parem oleks sellega praegu mitte jätkata.“
„Kes siin jätkab? Mina ei vaidle praegu kellegagi. Ma lihtsalt räägin sulle, milline mees ma olin. Näed, ma ei nõua midagi enamat, kui ainult oma õigusi. Ja mul on omad õigused!“
„Ei, asi pole üldse nii halb. Ka mina ei saanud seda, milleks mul õigus oli, vastasel juhul poleks ma siin. Sinagi ei saa seda, milleks sul õigus, vaid midagi palju paremat. Ära karda!“
„Seda ma räägingi! Minu õigusi ei austata! Ma olen alati teinud endast parima ega ole midagi valesti teinud. Ainuke asi, millest ma aru ei saa, on, miks mina peaksin olema viletsamas olukorras kui sinusugune neetud mõrtsukas.“
„Kes teab, kas peadki? Ole vaid rõõmus ja tule minuga.“
„Mis sa vaidled muudkui! Ma ainult räägin sulle, missugune vend ma olin ega taha midagi, milleks mul õigus pole. Ma ei palu mingit heategevust.“
„Siis palu ometigi! Siin on kõik ainult heategevusest ja midagi ei saa ise osta ega teenida.“

Nende kahe vaidlus jätkub veel pikalt, Vari nõuab oma õigust ja Inimene püüab talle selgeks teha, et niisugust õigust, mis talle igavikus Valguses võimaldaks, pole tal võimalik kuidagi ära teenida. Seda saab ainult tasuta. Päevavalgele tuleb nii mõndagi nende mõlema minevikust ent selgub ka, et kõik see ei oma enam tähendust. Viimaks selgub, et Suure Varju ainus võimalus Mägedesse jõuda, ainus võimalus oma teekonnal kasvada samasuguseks Tõeliseks Inimeseks ja saada täiuslikuks, on minna koos teda tervitama saadetud Tõelise Inimesega. Sellest võimalusest keeldub Vari kindlalt: endise mõrtsukaga tema, aus inimene, teed käia ei kavatse. Selle asemel pöördub ta ringi ning siirdub tagasi bussi, tagasisõiduks alla halli linna, kus aus inimene võib ise oma elu elada ja kaaslasi valida.

Vahvaid tsitaate saaks kuhjaga esile tuua – nagu Lewise puhul ikka. Toredaks näiteks on näiteks lugu usutaganejast piiskopist, kes otsustas pärast mõningast diskussiooni taeva eeskojast tagasi põrgusse minna, kuna pidi järgmisel reedel Põrgu Teoloogiaühingus pidama ettekande Kristuse täisea mõõdust (Kuna Jeesus suri noorelt, peame küsima, milliseks oleks kujunenud tema maailmavaade küpsemas eas. Ristilöömine oli traagiline just seepärast, et paljutõotav elu lõppes varakult jne).

Leheküljel 41. on samuti vahva lõik: “Ennegi on siin olnud mehi, kes on niivõrd huvitatud olnud Jumala olemasolu tõestamisest, et nad Jumala enese vastu igasuguse huvi kaotasid … justkui poleks armsal Issandal muud teha, kui eksisteerida!”

Halli linna kohta öeldakse, et nende jaoks, kes taevasse ekskursioonile tulnutest üles jääda otsustavad, on linna nimeks Puhastustuli, neile aga, kes tagasi pöörduvad, on tegu põrguga.

Jutustus jätkub pikalt veel ning me näeme hulga erinevaid inimesi, kellel kõigil on võimalik valida Tõelise Elu ning temas saabuva Päeva ja teisalt halli varjuderiigi vahel, mis pealegi varsti kohutavaks ööks ähvardab muutuda. Näeme ilmekalt, kui palju on meil asju, millest me loobuda ei soovi, mis meile nii armsad ja harjumuspärased on, et nende vahetamine igavese Elu vastu lausa liiga kõrge hind näib olevat.

Ja taas kuuleme Jeesuse häält meile ütlemas: „Tule minu juurde!“ ning tema juurde tulles avastame, et olemegi vaevatud ja koormatud ning et tema pakub meile Vabadust ja Elu, millest me seni mõteldagi ei osanud. Kuid muidugi mõista ei pruugi me tulla: võime ka kutset ignoreerida ja kaastundlikult mõelda neist patustest, kes ise endaga hakkama ei saa. Aga kas see elu, mille ise endale suudame teenida, ikka on väärt, et Jumala pakkumisest selle nimel loobuda?

Jeesus kutsub meid. Ka täna. Pühas armulauas on ta ise siinsamas altaril, valmis meiega kohtuma. Sa võid tulla. Veel on valikud meie ees. Kui kaua veel, seda me ei tea. Täna on.

Aamen.