Toomas Nigola diarium

Leidsin kladesid lapates kunagi ülikoolis eetika süsteemide seminari jaoks tehtud kile Kiriku õpetusametist normide sätestajana. Kuna mõnel pool on neil teemadel juttu tulnud (nt Kiriku “võimustruktuuride jumalikustamisest”), mõtlesin, et ehk oleks muhe ta ka siia riputada.
———-

Mis oleksid alternatiivid?

Kas Jumal peaks igale usklikule andma isiklikud ja erilised juhtnöörid eluks ning kõlbeliseks toimimiseks?
Ei, sest säärane praktika tekitaks segadust nii inimese hinges – püüdes taibata, mis on “Jumala hääl” ja mis ta omad mõtted -, kui ka kollektiivis. Jumal ei ole aga korratuse, vaid rahu Jumal. Seepärast on loomulik, et ka Jumala rahva seas, Kirikus, valitseb kord ja korrastatus. Selle tagamiseks ongi Kristus seadnud vastavad ametid oma kogudusele.

Kas ainult Piibel saab olla õndsuse teejuht?
Ei, Piibel on vaid üks osa Kiriku pärandist, olemata iseseisev väärtus. Mitmeid kohti Piiblis on võimalik vääriti mõista ja ta ei sisalda ka kogu Jumala ilmutust.
“Sest mõistke esmalt, et ühtki prohvetiennustust Pühakirjas ei või omapäi seletada” (2Pt 1, 20), “Nendes on küll mõndagi raskesti mõistetavat, mida õppimata ja kõikuvad inimesed väänavad, nagu muidki raamatuid, enesele hukatuseks” (2Pt 3, 16).

Mida tegi Kristus kindlustamaks oma õpetuste õiget mõistmist?
Ta rajas Kiriku.
“… Jumala kojas, mis on elava Jumala kogudus, tõe sammas ja alustugi” (1Tm 3, 15)
“… õpetades neid pidama kõike, mida mina teid olen käskinud” (Mt 28, 20).

Kas Kirik võib õpetada valesti?
Ei. Piibel nimetab Kirikut Kristuse ihuks. Kui Kirik eksiks milleski oma ametlikes õpetustes, tähendaks see, et ka Jeesus õpetas valesti. Seepärast hoiab Jumal oma Kirikut eksituste eest.

Kas tõesti õpetab Kiriku kaudu Kristus ise?
Jah.
a) Kristus ise samastab end oma Kirikuga (Ap 9, 4)
b) Kiriku õpetusametile on Kristus andnud tõotuse: “Kes teid kuulda võtab, see võtab kuulda mind” (Lk 10, 16)

Kuidas tagab Kristus Kiriku hoidumise eksitustest?
Ta on saatnud Püha Vaimu, Püha Kolmainsuse kolmanda Isiku, elama Kirikus, hingestama seda ja juhtima seda kõigesse tõesse.
“Eks te tea, et te olete Jumala tempel ja teie sees elab Jumala Vaim?” (1Kr 3, 16)
“Aga kui tema, Tõe Vaim, tuleb, juhib ta teid kogu tõesse” (Jh 16, 13)
Samuti on Kiriku õpetusameti teenistuses inimesed, kes on omandanud “tavausklikest” põhjalikumad teadmised ilmutuse, traditsiooni jms alal.

Jh 8:31-36

Täna, tähistades Eesti Vabariigi iseseisvuspäeva, peame endilt küsima vabaduse kohta: mis on see ise-seisvus, millest me kõneleme ja kas meil seda veel on? Tabavalt on öeldud manifestis Eestimaa rahvastele: „Eesti rahvas ei ole aastasadade jooksul kaotanud tungi iseseisvuse järele.“ Meie eelkäijad võitlesid Vabadussõjas ning hiljem veel mitmes mundris selle nimel, et eesti rahvas võiks ise otsustada oma asju ning et see maa siin kuuluks tema elanikele, mitte neile, kes temast ei hooli, kelle jaoks see on vaid tükike impeeriumist või liidust.

Nüüd on see aeg käes. Nüüd mõtleme me, et oleme vabad, kuna Pika Hermanni tornis lehvib sinimustvalge rahvuslipp, kuna võime kõnelda Eesti Vabariigist ning vaenulike riikide sõdurite mundreid tänavapildis ei silma. Me arvame, et oleme vaba rahvas vabal maal ja mõtestame seda ilmselt õigusena teha, mis heaks arvame.

Väga ilmekas oli täna hommikul sõita Pärnu jõe äärt mööda hommikusele lipuheiskamistseremooniale. Endla teatri ees oli üllatavalt palju inimesi – ikka mitukümmend, kellega koos palusime lauldes, et Jumal Eestit hoiaks ja meie rahvast õnnistaks; inimesi, kelle jaoks ühel või teisel põhjusel on oluline meie riik ja iseseisvus. Aga võrratult rohkem – sadades – oli neid inimesi, kes juba palju varem olid tulnud Pärnu jõele, et üksinda jääaugu ääres istudes kala püüda. Jõe äärde pargitud autoderivi ja jõel mustav inimhulk andsid märku sellest, milliseks suur osa meist oma vabadust peab: vabaduseks olla ise, sõltumata teistest ja arvestamata teistega. See pole küll ainult eestlaste häda, vaid levinud üldisemaltki. Kaasaegset inimest iseloomustab soov olla üksi, varjatult, samas kõike meelepärast tarbides ja enda omaks pidades. Me oleme rahvas, kes arvab vabaduse seisnevat selles, et võime endid hävitada ja olla just nii rumalad, kui heaks arvame; rahvas, kes pigemini valib enesetapu, kui läheb kirikusse pihile, et oma koormatest vabaneda. Me oleme rahvas, kes ei märkagi, et elame 21. sajandil, kus Euroopa rahvaid ei vallutata enam sõja ja avaliku vastasseisu, vaid reklaamide ja avaliku arvamuse kujundamisega, juriidiliste lepingute ja rahaga. Kas olekski nii vale öelda, et enamikule märkamatult on taas käimas Vabadussõda ja me hakkame kaotajaks jääma?

Kui alles hiljuti tuli Brüsselist sõnum, et Euroopa Liidu seadused on ülimuslikud südametunnistuse vabaduse üle näiteks abordiküsimustes – et arst, kelle usk ei luba tal veel sündimata last mõrvata, peab seda ometi tegema või sellest keeldumise korral saama riiklikult karistatud – siis ei pälvinud see meie ajakirjanduses laiemat tähelepanu. Aga oleks pidanud, sest siin on tegu selge sõnumi ja äratuse märguandega meile, kes armastame vabadust – märguandega sellest, kuidas tegelikult kujundatakse meie vabaduse piire ja arvamusi.

Filosoof Spinozale omistatakse ütlust: vabadus on tunnetatud paratamatus. Küllap on tal omamoodi õigus. Aga hea sõnum, mida Kirik kuulutab, on, et meil on siiski vabadus valida, kellele oma elu allutada maailmas, kus pole võimalik ega ka vajalik elada täiesti isoleeritu ja sõltumatuna. Reklaamitööstuse, poliitika ja mainekujundajate asemel on meil võimalik teadlikult teha oma valik Jumala kasuks, kes ei taha meie kuulekust mitte selleks, et sellest endale kasu saada, vaid seepärast, et ta teab, kuhu inimkond ilma temata elada püüdes jõuab. Ka meie oleme seda näinud ning kui peatume ja seda endale teadvustame, näeme endi ees valikut: elada oma elu ajalike asjade ja valitsejate orjuses n.ö. külvates kaduvat, või igavesele Jumalale, kes oma Pojas pakub meile Jumala laste vabadust, elu, mis on igavene ja mida elades võime mitte ainult ise vabad olla, vaid olla ka rõõmuks Jumalale ja õnnistuseks oma kaasinimestele.

Jah, nii see on.

2Kr 12:1-10 | Mk 4:26-29

Armas kogudus,

Tänastes pühakirjalugemistes kuulsime esmalt Püha Paulust vastamas Korintose kogudusse siginenud entusiastlike isehakanud „pastorite“ etteheidetele, justkui poleks Paulus piisavalt vaimulik ega seetõttu üldse mingi apostel. Nende isehakanute arvates kõneles Paulus liiga palju Kristusest, liiga palju eneseohverdamisest ja teenivast armastusest ja muudest tõsistest asjadest, samal ajal kui nemad kelkisid oma tervendamis- ja keelteandidega, nägemuste ja muude imedega. Nemad arvasid, et Paulusel ei peaks olema sõnaõigust, vaid nemad ise oleksid sobivad autoriteedid. Küllap meeldisid nad ka rahvale, sest läbi aegade on särasilmsed ilukõnelejad alati palju menukamad olnud rahulikult ja järjekindlalt tõsist juttu rääkijaist.
Mida siis meie vend Paulus Korintlastele kirjutab? Tänaloetud lõik on vaid väike osa sellest. Kahtlemata tuntuim osa Pauluse vastusest entusiastlikele harismaatikutele sisaldub 1Kr 13 kuulsas armastuse ülistuses. Täna kuuldud lühidas lõigus ilmneb taas tema püha mõtteviis: tähtis pole, vastupidiselt tema vastastele, mitte omakasu, mitte kuulsa imetegija, hea jutlustaja või pühamehena tuntuse omandamine, vaid Jumala riigi tulemine. Paulus otsib esiti Jumala riiki ja tema õigust! Ta teab, et usk tuleb kuuldust ja kuuldu kuulutamisest, sellepärast on ta seni keskendunudki jutlustamisele ja koguduse rahumeelsele ülesehitamisele, sest meelelahutusele Kirikut ei ehita. Võibolla said alles siit kirjast paljud Pauluse ammused tuttavad teada, et ka talle on antud imelisi armuande: teda on tõmmatud kolmanda taevani ja ta on kuulnud öeldamatuid sõnu, mida ei saagi siin ilmas edasi anda – palju suuremaid ande ja nägemusi, kui tema vastased kogenud on.
Korintlaste ja Pauluse kirjavahetus meenutab mitmel puhul paljude entusiastlike kristlaste arvamust traditsioonilisest kristlusest või ka meie oma kiriku siseseid parteistumisi, kus mõnede õpetajate kohta teatakse rääkida, et need on tõesti usklikud ja teiste kohta, et nemad ei ole. Ometi seisavad ka nemad Jumala riigi ehitaamise teenistuses ja kes oleme meie, et neist ühtki hukkamõistvat sõna öelda tohime? Meie võime ja peamegi palvetama kõikide eest, eriti aga nende eest, keda näeme olevat vajaka pühadust või silmnähtavat edu. Keda aga näeme olevat edukad, nede eest peame Jumalat paluma, et nad uhkeks ei läheks ega hakkaks arvama, et nemad on lõikuse isandad!
[Diariumi lugejatele: nende ridade kirjutamise ajal kostub kõlaritest Keith Greeni versioon Kohtupäevast ja sellest, mis vahe on sikkudeks ja lammasteks jaotatute vahel – sobib hästi teemasse ja paneb mõtlema iseenda üle: kas vaeste toitmine ja üksiolejate külastamine (eriti töövälisel ajal) on ka minu ministry või saan end kuidagi välja vabandada?]
Kuuldud evangeeliumilõigus kõneleb Jeesus tähendamissõna Jumala riigi sarnasusest seemnega, mis külvatakse maha ja mis siis, kui külvaja muude asjadega tegeleb, salamisi kasvab ja küpseks saab, küpseks saades aga kohe lõigatakse.
Richard Wurmbrand kirjutab raamatus „Võidukas usk“: „Minu kirikus Bukarestis oli vene koguduseliige, kes ei osanud sõnagi rumeenia keelt, milles aga toimusid kõik jumalateenistused. See mees ei puudunud kunagi jumalateenistustelt. Jutluse ajal luges ta oma venekeelset uut testamenti.
Ma tundsin end vastutavana tema ees. Ma kutsusin ta ühel päeval enda juurde ja ütlesin: “Vaata, ma olen su pastor. Ma tahaks teada, mis sa sellest raamatust aru saad. Vali üks lõik sellest raamatust ja selgita seda mulle.”
Ta luges mulle ette esimese peatüki esimesest kirjast Korintlastele ja siis selgitas: “Apostel kirjutab, et Paulus on istutanud evangeeliumi ja keegi Apollo kastis, aga Jumal pani kasvama. Sellest järeldab apostel, et Paulus ja Apollo ei loe midagi, loeb vaid Jumal. Nüüd, kui Paulus ja Apollo pole mitte midagi, kui suur on siis teie väärtus, vend Wurmbrand? Jumal on kutsunud asju, mis ei ole. Olge õnnelik, et te ei ole keegi.”
Ma kallistasin teda ja õnnitlesin, sest ta oli mõistnud piiblit minust paremini.“
Aleksandria Klemens kirjutas: “See, kes näeb oma venda, näeb Jumalat.” Selline vaade paneb su kohe allapoole igast kaaskristlasest, kellega sa võibolla ei ole nõus. Näe temas kolmainu Jumalat ja kummarda lugupidamisega isegi siis, kui ta on ka kõige nõrgem kristlane. Tema on isand, sina oled ori. Mõned teoloogid usuvad, et Lutsiferi languse põhjuseks oli see, et ta keeldus olemas inimesi teenivaks ingliks. Lutsifer vastas ülbelt: “Non serviam” (Mina ei teeni).
Küllap käib see ka meie kohta: me pole iseendast kedagi/midagi olulist, ent see ei anna meile põhjust masenduseks ega põhjendust ükskõiksuseks, nagu mõned arvavad. Ei! Vastuseks meile osaks saanud Jumala armule võime ja peamegi saama tema kaastöölisteks oma kaasinimeste heaks. Kristlus ei ole nimekiri asjadest, mida ei tohi teha, vaid oma elu andmine Issandale, et Tema riik tuleks ka meie juurde ja meie kaudu.
Otsige esiti Jumala riiki ja tema õigust, siis kõike muud antakse teile pealekauba!

Aamen.

PKala musanurk

Mõtlesin veidi rahakotti kergendada (ahoi, ta on niigi kerge, aga kuna selg on aeg-ajalt pisut valus, tuleb koormaid viimse võimaluseni vähendada) ja osta Sparksi uue plaadi Hello Young Lovers. Arvake nüüd ära, kas ühestki Pärnu muusikapoest õnnestus seda leida! Tore kolgas meil siin küll :) Ei jäänudki siis muud üle, kui ausa inimese kombel Internetist asi üles otsida ja arvutisse tirida. Aitäh, piraadid! Aga kohemaid tuleb lisada, et esmaspäeval plaanin Osvaldiga Tartu plaadipoode puistama minna, kuna niisugust toredat muusikatsirkust, nagu vennad Maelid kokku on keetnud, nõuab naudinguks mp3-st paremat kvaliteeti.

Hinne: 5/5 omas kategoorias

“The tiny hand of 21-week-old foetus Samuel Alexander Armas emerges from the mother’s uterus to grasp the finger of Dr. Joseph Bruner as if thanking the doctor for the gift of life.”

http://www.kerygma.org/lee/2006/02/amazing-pic-of-inutero-surgery.htm toob ära loo Ameerikast, kus dr Joseph Bruner viis läbi hädavajaliku operatsiooni veel sündimata väikesel Samuelil. Operatsiooni lõppedes võttis väikemees kindlalt kirurgi sõrmest kinni justkui tänades kordaläinud operatsiooni eest. Mõni aeg hiljem sündis Samuel täiesti tervena. Muide, tema perekonnanimi on ka kena :)

Avastasin enda jaoks suurepärase tasuta tekstitöötlustarkvara LyX –
http://www.lyx.org/

Seda on mõttekas kasutada juhul, kui peate kirjutama pikemaid
(teadus)artikleid, raamatuid vms. Samuti on ta hea kindlaksmääratud
vormistusega kirjade tegemiseks. Eile kirjutasin temaga näituseks 6 lehekülge religioonifilosoofia alast kirjatööd.

Esmapilgul harjumatuna tunduva programmi kasutamaõppimisele pühendatud
paar-kolm tundi võivad end aga hiljem kuhjaga tasa teha, sest tegu on tõesti
võimsa ja üllatavalt lihtsa riistaga, mida me oma ajakirja toimetamisel
edaspidi kindlasti kasutada võiksime.

Hea on tema juures veel, et saadaval on nii Linuxi, mäki kui akende versioon.

http://worldofsven.co.uk/theology/archives/theologytheologyarchive_2006-w06.php#e176 avaldab pilapilte psk Tom Wrighti, ühe minu kaasaegse lemmikteoloogi kohta. Keda/mida ma süütama peaksin? Ühendkuningriigi saatkonna?

(Tegelikult on pildid päris lõbusad ja ma lähen saatkonda siirdumise asemel hoopis koju lugema.)

The Brussels Journal kirjutab sellest, et EL võib sundida katoliiklastest arste tapma veel sündimata lapsi ka siis, kui see läheb vastuollu nende südametunnistusega, sest naise õigus abordile olevat ülem arsti õigusest oma südametunnistusvabadusele.

Suur tänu kõigile, kes meid sinna liitu pääseda aitasid!

Isa Veiko kirjutab Terve Mõistuse Sündikaadis jälle päris kenasti.

Eestis on viimasel ajal kombeks mõnitada kristlust. Miks siis kristlased ei mölla ega seisa oma usu eest? Vastus on lihtne. Lääne kristlased on sekulaarse ühiskonna poolt ajupestud, neile on pähe tuubitud, et religioon on eraasi ning nn. usu- ja sõnavabadus on palju tähtsam. Elame nagu homod kapis – ja kui keegi järsku kapiukse lahti teeb, ei teagi kohe, kuidas ennast avalikkuse ees ülal pidada.

Artikkel “Muhamed ahju ja Kristus seebiks?!“

Pontifikaator toob ära muhedad sõnaseletused – kõigile, kes veidigi akadeemilist teoloogiat õppinud, väärt lugemine!