Toomas Nigola diarium

Kirjutan UI diplomitööna käsiraamatut kirstlikule politseikaplanile ja arvan, et mõned peatükid sellest võiksid ehk ka laiemale üldusele huvi pakkuda. Näiteks alljärgnev surmateate edastamise metoodikat puudutav. Pea igal meist, olgu me vaimulikud või mitte, võib niisuguste asjadega elus kokkupuudet tulla. Tagasiside, muide, on väga teretulnud!

________________
Paljudes riikides on surmateate edastamine politseikaplanite töö loomulik osa. Enamasti on politseiametnikud, kes enne kaplanaadi käivitamist seda ülesannet täitsid, rõõmuga olnud valmis selle ülesande kaplanitele loovutama ja üldjuhul ollakse isegi tänulikud säärase lahenduse eest.
Ka Eestis on vähemalt Pärnu kogemus näidanud, et surmateate edastamises nähakse kaplanile sobilikku rolli ja selle valdkonnaga tuleb arvatavasti kokku puutuda kõigil ka tulevikus tööd alustavatel politseikaplanitel.

1. Sissejuhatus

Hinnanguliselt kogeb „keskmine inimene“ lähedase kaotust kord kaheteistkümne aasta jooksul (W. D. Haglund, D. T. Reay, C. L. Fligner, Death Notification, The American Journal of Forensic Medicine and Pathology, 11(4):342-347, 1990 (muidugi tuleb „keskmise inimese“ puhul arvestada ka, et kui seista ühe jalaga jääkausis ja teisega kuumal pliidiraual, on „keskmiselt“ mõnus leige olla)).

Teade lähedase surmast mõjub pea alati tugevalt, ehkki võib erinevates inimestes põhjustada üsna erinevaid reaktsioone. Seepärast on oluline, et surmateate edastaks selleks ettevalmistuse saanud isik, kes suudab adekvaatselt hinnata nii teate edastamisega kaasnevaid riske (nt surnu omaste võimalikud terviserikked, agressiivne käitumine vms) kui ka aidata teate vastuvõtjaid läbi esimeste raskete hetkede. Kristliku politseikaplani jaoks ei piirdu surmateate toomine ainult raske sõnumi edasiandmisega, vaid sellele peab järgnema ka vajadustele vastav tugi ja informatsioon edasiseks toimimiseks.

2. Kellele?
Üldjuhul tuleks esmalt kontakteeruda surnuga legaalselt või emotsionaalselt – kui seda on võimalik kindlaks teha – lähima inimesega, kuigi mõnikord dikteerivad asjaolud ja võimalused teistsuguse valiku. Kuna sageli on kaplanil keeruline kindlaks teha surnuga tegelikult lähimalt seotud inimest, on arukas lähtuda seadustes nimetatud inimeste ringist: lahkunu abikaasa või elukaaslane, laps, lahkunu lapsi hooldav eksabikaasa, vanemad, täiskasvanud õed-vennad, vanavanemad või kaugemad sugulased.
Võib aga ka juhtuda, et esimene teade on targem viia mitte lähimale leinajale, vaid mõnele lahkunu kaugemale sugulasele, sõbrale või naabrile, kes siis omakorda võib kaasa tulla teate viimisele lahkunu lesele, vanematele vms.

3. Millal?
Üldjuhul võimalikult kiiresti. Surnu lähedastele on enamasti parem, kui nad surmateate saavad selleks koolitatud inimese, mitte tollest ettejõudnud ajakirjanduse või muu kanali vahendusel.

Alati on olemas võimalus, et omaksed kuulevad oma lähedase surmast mõne agaralt abivalmis, kuid ettevalmistamata kaaskodaniku või ajakirjanduse ebaprofessionaalsuse läbi (üldjuhul ei tohiks õnnetuses vm hukkunu nime ja muid identifitseerimist võimaldavaid andmeid ajakirjanduses avaldada enne, kui hukkunu lähedastele on surmast pädevate ametiisikute poolt teatatud, ehkki Eestis ükski dokument ajakirjandust selleks otseselt ei kohusta). Kui nii juhtub, võivad surnu lähedased kodust või töökohast lahkuda ning võib olla ei õnnestu nendega ühendust saada tunde või isegi päevi, mistõttu lükkub edasi ametliku surmateate edastamine. Säärase juhtumi korral võib omastele jääda ka ekslik mulje, justkui viivitaksid asjaomased ametkonnad teate edastamisega sihilikult või lohakusest ning säärane arvamus võib tekitada vastutavale ametkonnale ebameeldivat avalikkuse tähelepanu (nn kollane ajakirjandus avaldab enamasti heal meelel pealkirju: „Valitsus salgab juhtunut,“ „Isa surma varjati laste eest 3 päeva“ või muud sellesarnast). Seepärast on oluline püüda luua esmane kontakt omastega võimalikult ruttu ning, kui peaks tekkima viivitusi, selgelt dokumenteerida viivituse põhjus(ed) ning andmed ühenduse loomiseks tehtud katsete kohta. Etteruttavalt tasub siinkohal rõhutada, et ka toimunud surmateate edastamise kohta tuleks jäädvustada vähemalt järgmised andmed: kuupäev, kellaaeg, teate edastaja isik ja vajadusel muu oluliseks peetav info.

4. Kus?
Kui vähegi võimalik, peaks surmateate edastamine aset leidma teate vastuvõtja(te)le tuttavas ja turvalisena tajutavas keskkonnas. Enamasti on inimese kodu talle sääraseks kohaks, seepärast on soovitav võimalusel külastada surnu omakseid nende kodus. Seal juhul ei tohiks aga – kui vähegi võimalik – teate edastamine toimuda aias ega välisuksel – ammugi mitte läbi ukse –, vaid siseruumides. Mõistlik on siirduda koos teate vastuvõtja(te)ga elutuppa või seda funktsiooni kandvasse eluruumi1.

Kui surmateade tuleb edastada avalikus kohas, on soovitav püüda leida privaatsem ruum või piirkond, kus kõik asjaosalised saavad enne teate edastamist istet võtta. See – nagu ka kodustes oludes välisukse juurest elutuppa siirdumine ja istekoha leidmine – annab aega tekkimaks arusaamal sellest, et midagi traagilist on sündinud.

Mõningatel juhtudel on ainus võimalik meetod surmateate edastamiseks telefoniühendus surnu omastega. Kui vähegi võimalik, tuleks püüda seda vältida ning kaugelviibivatele inimstele teate toimetamiseks kasutada kaplanite võrgustiku abi. Kui seda ei õnnestu vältida, on hea, kui teate vastuvõtja(te) juures on teisi inimesi, kes vajadusel on võimelised neid toetama. Kaplan võib küsimuste abil kindlaks teha, kas teate vastuvõtja on üksi ning kui selgub, et on, siis julgustama sõbra või naabri kutsumist lähedusse. Kui teate vastuvõtja sellega nõustub, võib kaplan kas tolle inimese saabumiseni telefoniliinil oodata või helistada uuesti kokkulepitud aja möödudes. Selline lähenemine võib esmalt tunduda kummaline, ent siiski on oluline tagada võimaluste piires abi kiire kättesaadavus juhul, kui seda vaja peaks minema (nt minestamise, hüsteeria või ootamatu uudise poolt esile kutsutud südameprobleemide tõttu).

Relvajõududes teenivatele pereliikmetele surmateate edastamiseks on võimalik kasutada Rahvusvahelise Punase Risti (RPR) abi. Eesti Punase Risti büroo (Eha 8, Tallinn) kaudu on võimalik nii Punase Risti Teate (Red-Cross-Message = RCM) edastamine Eesti Vabariigis elavate isikute ja katastroofi / relvakonflikti piirkonnas elavate sugulaste vahel, kui ka ametliku teadaande edastamine, misjuhul tuleks pöörduda Eesti Punase Risti kohalikku seltsi poole. Kui surnu ise oli surma hetkel kaitsejõudude tegevteenistuses, tuleks pöörduda Eesti Kaitsejõudude poole: kaitseväel on välja töötatud oma protseduurireeglid ning kaitseväelase surmast teatamine on üldjuhul kaitseväekaplani ülesanne.

5. Kuidas?
Enne, kui kaplan sõidab surnu lähedastele rasket sõnumit viima, peaks ta endale hankima vähemalt järgmise info:
1.surnu täieliku nime
2.surnu koduse aadressi
3.surnu vanuse ja sünnipäeva
4.surnu rassilise ja/või etnilise kuuluvuse
5.võimalikult täpne info surmajuhtumi loomuse ja asjaolude kohta
6.info pääste- ja elustamiskatsete kohta, kui neid tehti
7.surmakoht
8.surnukeha asukoht
9.surnuga olnud isiklike esemete asukoht
10.asutuse ja/või isiku nimi ja kontakttelefon, kust surnu omaksed võivad saada edasist infot
11.juhtnöörid surnust mahajäänud varaga toimimiseks.

Samuti on oluline teada, kas surnu isik on tuvastatud kindlalt või ainult oletatavasti.
Eelnevalt tuleks võimalusel püüda tuvastada ka surnule lähima inimese või pere kohta järgmist:
1.nimi/nimed ja kontaktinfo
2.teave surnu omaste tervise kohta (nt kas on probleeme südamega, misjuhul võib olla vajalik enne perega kohtuma minekut informeerida olukorrast päästeametit ja paluda julgestuseks lähikonda kiirabibrigaad jne)
3.surnu omaste tugiisikud (nende koguduse või muu usuühingu vaimulik, psühholoog vms).

Enne teele asumist on hea teha endale kaardi abil (kui tegu pole just ülearu tuttava ümbruskonnaga) selgeks surnu kodu asukoht ning kaaluda anonüümse telefonikõne tegemist surnu pereliikmetele tegemaks kindlaks, kas nad on kodus (sel juhul tuleb aga hiljem neile selgitada selle kõne olemust ja vajadust). Kui surmateade tuleb edastada avalikus kohas, püüa juba ette kavandada täpsemat kohta selleks. Surnu pereliikme töökohas toimuva kohtumise puhul on hea esmalt suhelda pereliikme ülemusega, kes loodetavasti suhtub olukorda mõistvalt ning võib kaplanile võimaldada privaatse ruumi vestluseks (samuti sõltub temast, kas surnu lähedane saab ülejäänud päeva töölt vabaks või mitte).

Kui on võimalik kindlaks teha hukkunu pere suhe kogudusega, on hea juhul, kui see suhe on olnud aktiivne, paluda surmateate viimisele kaasa nende pere vaimulik. Tuttava vaimuliku juuresolu aitab esmalt vältida küsimusi kaplani usaldusväärsuse kohta, ent lisab ka turvatunnet ja võimaluse anda edasine hoolitsus leinajate eest kohe edasi inimesele, kes neid tunneb ja kes jätkab nendega tööd ka siis, kui kaplan juba muude kohustustega seotud on. Eelnevalt peaksid kaplan ja kohalik vaimulik kokku leppima rollide jaotuses: kes edastab teate jne. Kui pere oma vaimulik on saanud vastava väljaõpe ning tunneb end pädevana, võib surmateate edastamise usaldada tema hooleks. Sel juhul jääb kaplani rolliks anda lisainfot juhtunu kohta ning selgitada protseduurireegleid edasi toimimiseks.

Surmateate edastamisel on meie ees järgmised ülesanded:
1.Anda selge sõnum surma kohta
2.Hankida lahkunu omastele meditsiiniline abi, kui see vajalikuks osutub
3.Aidata omaksed läbi leina esimestest staadiumitest
4.Omaste soovil teavitada surnu perekonna vaimulikku (NB! Mitte peale suruda!)
5.Enne lahkumist kindlustada, et surnu omaksed ei jää edasise abita.

Surmasõnumi teatamisel tuleks meeles pidada järgmist:

A. Ole isiklik
1.Väldi formaalset, ametlikku keelekasutust
2.Ära karda emotsioone (Rm 12:15)
3.Kohandu vastavalt olukorrale

B. Kontrolli olukorda
Pea meeles, et esindad leinajate jaoks korda ja stabiilsust. Nad vajavad seda!
Kui lähed teadet viima koos politseinikuga, leppige esmalt kokku rollide jaotus: viimane asi, mida surnu pereliikmed vajavad, on avastada ukse tagant kaplan ja politseinik, kes ei suuda otsustada, kumb peaks esmalt rääkima hakkama või kes mida tegema. Juhul, kui üks teist tunneb hukkunu peret, on loomulik, et tema kannab ka juhtrolli.

C. Tutvusta end
Selgita esmalt välja, kas oled õiges kohas, kellega kõneled ning milline oli tema suhe lahkunuga, näiteks: „Mina olen kaplan see-ja-see sealt-ja-sealt. Kas see on selle-ja-selle inimese kodu? Kas teie olete selle-ja-selle inimese ema?“

D. Ära jää välisuksele
Kui vähegi võimalik, tuleks, nagu eespool nimetatud, püüda lahkunu kodus siirduda koos surmateate vastuvõtja(te)ga välisukselt elutuppa või muude sobivasse ruumi. See annab inimestele aega nii tõsise olukorraga harjumiseks kui ka pakub tuttava keskkonna turvalisust. Tavaliselt piisab sissepääsuloa saamiseks lausest nagu: „Proua see-ja-see, teie pojaga on juhtunud õnnetus ja ma sooviksin sellest teiega kõnelda.“ Ideaalne on, kui surmateate vastuvõtjad kuulevad teadet istudes.
Kui teade tuleb esitada abikaasadele, tuleks seda võimaluse korral teha mõlemale korraga.

E. Esita faktid kiirelt, selgelt ja lihtsalt
Tavaliselt küsivad teate vastuvõtjad ärevalt: „Mis siis juhtus?“ ning selline küsimus on sobivaks sissejuhatuseks raske sõnumi edastamisele.

Üks suuremaid kiusatusi surmateate viimisel võib olla soov sõnumit kuidagi pehmendada, et vastuvõtjatel seda kergem taluda oleks. Tavaliselt on aga säärasel juhul tulemus vastupidine. Sellist olukorda on võrreldud aeglase kirurgilise lõikusega patsiendil, kellele pole võimalik teha tuimestust. Kuigi kirurgi soov võib aeglaselt lõikamise puhul ehk olla patsiendi valuaistingute vähendamine, on tulemuseks tegelikkuses topeltpiin.

Teade ei pea olema rohkesõnaline või kuidagi eriliselt pidulik. Kohane on näiteks lause: „Mul on kahju, kuid teie poeg see-ja-see sattus täna hommikul raskesse liiklusõnnetusse ning nii palju, kui me teame, suri ta silmapilkselt.“ Enne lisainfo andmist tuleks ära oodata teate vastuvõtjate reaktsioon. Muide, peaaegu alati märgivad teate saanud hiljem, et mõistsid halvimat kohe, kui nägid politseinikku kaplaniga oma uksetaga.

Kõnelema peaks aeglaselt ja rahulikult, esitades infot väikestes kogustes. Kuigi õnnetuses hukkunu perekond võib soovida õnnetuse kohta teada saada võimalikult detailselt, on parem alguses vältida olukorra liiga graafiliselt kujutamist (nt kirjeldades, millised lahkunu kehaosad on õnnetuse käigus küljest rebitud või lömastatud jne).

Sageli juhtub, et lahkunu pereliikmetele antud infot tuleb mitmeid kordi korrata ning ka siis võivad nad veel olla segaduses ja kõneldu unustada. Seepärast on hea, kui on võimalik neile anda telefoninumber, millele helistades saab lisainfot, samuti ka kirjalik materjal selle kohta, mis juhtub surnukehaga ning mida oodatakse surnu pereliikmetelt.

F. Surmast teatades ära kasuta eufemisme
1.lahkus jäädavalt
2.teda pole enam
3.on manalateel
4.on manalamees
5.lahkus parematele jahimaadele
6.pani kõrvad pea alla
7.viskas sussid püsti.

Ka usulised terminid, mis kristlase puhul veidi hiljem sobilikud võivad olla, nagu näiteks „Ta on nüüd Issandaga“, ei sobi surmateateks. Sõna „surnud“ ei jäta võimalust kaksipidimõistmiseks.

Lastele surmast teatamise puhul ei ole hea rääkida surmast kui magamisest: on teada juhtumeid, kus kaplan on seda teed läinud ning hiljem on neil lastel olnud tõsiseid probleeme uinumisega, sest magamine on muutunud hirmutavaks.

G. Kui lahkunu näoli oli tegemist kristlasega, kelle igavikuline saatus tema omaste arvates kindel on, võivad väljendid „Ta on Issandaga“ vms anda jõudu leinajaile
Vältima peaks siiski katseid seletada Jumala tahet kõnealuse surmajuhtumiga seoses, nagu:
1.„Jumalal oli teda ilmselt vaja“
2.„Ma mõistan…“3
3.„Jumalal on selle jaoks põhjus“
4.„Jumalal on selleks õigus“

Leina esimesel perioodil kõlavad sellised väited, isegi kristlastele, sageli vastuvõetamatutena. Leppimine ja Jumala usaldamine tulevad mõne aja pärast.

H. Jälgi oma käitumist
1.Kõnele aeglaselt ja rahulikult
2.Ole valvel ja tundlik emotsioonide suhtes
3.Ära ole liiga vara liialt kirjeldav
4.Ole nii aus, kui võimalik
5.Keskendu kohestele vajadustele
6.Lase lahkunu lähedastel väljendada omi tundeid
7.Kuula
8.Julgusta mõtestatud tegevusele.

Eeskujulikult käitusid Taizé vennaskonna vennad oma kloostri prioori vend Roger’i surma puhul: õhtupalvuse alguses toimunud rünnaku ja selle tagajärgede kohta teatati kohe sama palvuse lõpul: „On toimunud rünnak vend Roger’i vastu ja ta on surnud. Ründajaks oli arvatavasti vaimselt tasakaalutu naisterahvas, kes praeguseks on kinni peetud.“ Kogu oluline info mõnes lihtsas lauses. Ei midagi ülearust.

Tark kaplan enamasti kuulab rohkem, kui ise räägib. Vahel tunneb kaplan soovi öelda midagi tarka, ent tegelikult võib parim lahendus olla veidi aega vaikimist ning vaikset palvet leinajate eest.

I. Selgita välja, kellele veel tuleks teatada
Surnu pereliikmetega suheldes tuleks välja selgitada, keda veel tuleks isiklikult teavitada ning kas lahkunu lähedased soovivad seda ise teha, või vajavad kaplani abi.

J. Kasuta aega hästi
Pea meeles, et sul pole võimalik jääda leinajate juurde terveks päevaks või kauemaks. Mingil hetkel pead lahkuma ning seepärast tuleks iga hetke kasutada maksimaalse efektiivsusega. See ei tähenda siiski kiirustamist või sebimist! On hea, kui võimalikult pärast esimese suurema kriisi möödumist saame asuda tugivõrgustiku korraldamise juurde: olgu selleks toeks siis naabrid, perekonna vaimulik, keegi sugulastest vms.

6. Omaste olukorra hindamine

6.1Anna võimalus erinevateks leinaväljendusteks
Kuna inimesed on erinevad, ei reageeri nad alati ootuspäraselt. Mõned võivad surmasõnumile vastata külmalt ja näida kõigutamatud, teised jällegi nutta avalikult. Mõned kaotavad kontrolli enda üle. Mõned soovivad kaasinimest enda kõrvale, teised eelistavad üksiolemist. Võib ka juhtuda, et surmateate vastuvõtja väljendab tõelist viha ja pahameelt lahkunu suhtes.

6.2Ole valmis erinevateks reaktsioonideks ja emotsioonideks
Å okk ja uskumatus
Tugev süü- ja läbikukkumisetunne
Meeletus ja eitamine
Abitus
Vihaväljendused lahkunu, sinu, Jumala jne vastu
Igasuguste emotsioonide puudumine
Hüsteeria
…

6.3Jälgi hoolega leinajate füüsilist olukorda

6.3.1Nõrk tervis
Kui surmateate saajal on olnud probleeme südamehaigustega, infarkti või muu eluohtliku olukorraga, informeeri olukorrast päästeametit ning võimalusel palu lähedusse saata kiirabibrigaad. Isegi hea tervisega inimesele võib surmateate saamine mõjuda traumaatiliselt, nii et igal juhul tuleks valmis olla nende abistamiseks.

6.3.2Hüsteeria
Kui inimene muutub hüsteeriliseks, peab kaplan jääma rahulikuks. Reeglina ei tohiks hüsteerilisele leinajale teha füüsilisi takistusi, välja arvatud juhul, kui on oht, et ta vigastab ennast või teisi. Paku turvalist, rahustavat mõju kõneldes selgel, kindlal toonil. Kinnita, et oled tema jaoks olemas ja soovid aidata. Kui ta jookseb, püüa jääda temaga olemaks kindel, et ta ei ohusta ennast. Enamasti on hüsteeria lihtsalt inimese reaktsioon traumale, võimalus väljendada frustratsiooni ja viha või lihtsalt vabastada endas peituvat energiat. On oluline anda inimesele selleks võimalus, nii et ta saab hakata taastuma läbielatud traumast.

6.3.3 Å okk
Šokk on äkiline vererõhu ja kehaliste funktsioonide langus, põhjustatud psüühilisest või emotsionaalsest traumast. Kui leinaja satub šokiseisundisse, peaks kaplan tegutsema viivitamata. Kaaluda tasub järmisi samme:
a)Aseta inimene turvaliselt põrandale, diivanile või voodile pikali ning tõsta tema jalad kehast veidi kõrgemale.
b)Hoolitse, et tal oleks soe.
c)Jälgi tema hingamist ja pulssi.
d)Kutsu meditsiiniline abi nii ruttu, kui võimalik.

6.4 Ole valmis küsimusteks
Võidakse paluda korrata infot, mida ta just äsja on edastanud
Soov „teada rohkem“
„Kas ma saan teda vaatama minna?“
„Kas tema keha on moondunud?“
Inimesega, kelle jaoks lähedase surmateate saamine on tõsine trauma ning kes võib olla šokis, tuleks hoolimata kiusatusest kõnelda mitte kui lapsega, ent siiski võimalikult lihtsalt. Pole sugugi haruldane, et kui oleme äsja hukkunu emale selge diktsiooniga öelnud: „Jah, teie poeg on surnud. Ta tapeti.“, siis mõni hetk hiljem võib seesama inimene küsida: „Mis te ütlesite?“ või veidi hiljem isegi: „Kas ta sai surma?“ Tegu on üsna sageliesineva reaktsiooniga ning sellesse tuleks suhtuda mõistvalt.

7. Erijuhtumid
7.1 loomulik surm kodus
Võib juhtuda, et mõni surnu lähedastest ei julge esimestel öödel kas üksi või üldse kodus magada, sel juhul tuleks teda julgustada sellest sõpradega rääkima ja lahendusi leidma.

7.2 enesetapp
Enesetapust kõneldes tuleks piirduda „Näib, et …“ väljenditega.

7.3 imiku või väikelapse ootamatu surm
Imiku või väikelapse ootamatu surm, sh ilmselgete SIDS (eesti keeles „hällisurm“?) tunnustega juhtumid, esitavad uurijatele tõsise väljakutse. Need surmajuhtumid vajavad last ümbritsenud keskkonna põhjalikku uurimist ning sealhulgas võib olla vajalik ka vanemate küsitlemine. Sündmuskohal olev kaplan peaks püüdma tagada, et valitseks tasakaal uurimistoiminguteks vajaliku ning leinavale perele vajamineva emotsionaalse toetuse vahel.

Surnud imiku või väikelapse vanemad võivad paluda võimalust oma lapse surnukeha sülle võtta. Enamikul juhtudel tuleks sellisesse soovi mõistvalt ja vastutulelikult suhtuda, seletades siiski eelnevalt, milliseid surmast tingitud muutusi nad oma lapse kehas võivad näha, et vanemad teaksid neiks muutusteks valmis olla.

Tervetena tundunud laste äkiline surm toob endaga sageli kaasa terve müriaadi emotsioone, sh ka raevu, süü- ja kurbusetunde. Esmasel kontaktil surnu vanematega peaks kaplan selgitama võimalikult detailselt järgnevaid protseduure ja arutada nendega lahkamise vajadust. Enamik vanemaid soovib teada oma lapse surma põhjust. Sagedased on lahkamisega seonduvad mured, nende hulgas hirm lapse surnukeha moondumise, matuste korraldamise venimise ja hinna ees. Neid hirme on võimalik leevendada läbimõeldud ja arukate selgituste kaudu.
Üks suuremaid küsimusi, mida ootamatult surnud lapse vanemad endale esitavad, on: kas ma oleksin saanud midagi teha, et tema surma ära hoida? Sellele küsimusele peaksid pädevad ametiisikud püüdma vastuse anda.

Suureks emotsionaalseks abiks leinas vanemaile võib olla oma lapse puusärgi valmistamine vanemate endi poolt. Seda võib kaplan neile soovitada, kui leiab kohase olevat.

8. Ajakirjandusega seonduv
Sõltuvalt surma asjaoludest ja surnu ühiskondlikust positsioonist ning tuntusest võib ajakirjandusel olla huvi sündmuse kajastamise vastu. Üldiselt ei peaks ajakirjandus avaldama surnu nime ega identifitseerimist võimaldavaid andmeid enne, kui selle lähedasi on juhtunust teavitatud. Nagu juba eespool nimetatud, pole Eestis siiski seadust ega muud dokumenti, mis ajakirjandust selleks kohustaks.

Mõningatel juhtudel võib kaplani ülesandeks olla leinava perekonna ettevalmistamine surmapaika ja hukkunut kujutavate fotode avaldamiseks ajakirjanduses.

Mitte kunagi ei sobi kaplanil arutada konkreetse inimese hukkumisega seonduvaid detaile ajakirjanduse esindajaga. Kõik sellekohased küsimused tuleks edasi suunata selleks pädevale ametnikule, kelleks enamasti on kohaliku politseiüksuse pressiesindaja.

9. Mis saab edasi?
Pärast surmateate edastamist peaks kaplan märkima üles teate edastamisega seotud detailid (NB! Sellelaadsed märkmed ei tohiks olla kättesaadavad kellelegi peale asjaomaste isikute!), vajadusel täitma teemakohase aruande. On hea, kui kaplanil on olemas info sündmuste edasise käigu, nt matusebüroo valiku, matuse aja jne kohta.

Kinni tuleb pidada leinajatele antud lubadustest.

Sobival hetkel 24 või veidi enam tundi pärast surmateate edastamist võiks kaplan leinajatele helistada ja küsida, kuidas neil on läinud: see näitab veelkord, et kaplani sõnad hoolimisest ei jäänud lihtsalt ühekordseks sõnakõlksuks.

10. Erinevate usugruppide uskumused ja tavad surmaohu ja surmaga seoses
Luterlased
Lapsed ristitakse harilikult esimestel elukuudel. Kui on karta imiku surma, võib iga kristlane toimetada hädaristimist valades imikule kolm korda vett pea peale ning lausudes ristimisvormeli: „Mina ristin sind Isa, Poja ja Püha Vaimu nimesse. Aamen.“ Seejärel loetakse Meie Isa palve ning õnnistussõnad.

Hädaristimisest tuleb nii ruttu kui võimalik teatada kohaliku koguduse õpetajale kinnitamiseks ja registreerimiseks. On soovitav, et ristimise kinnitamine toimub koguduse jumalateenistusel või eraldi talitusena, kus avalikult tunnistatakse, et ristimine on kehtiv.

Roomakatoliiklased
Roomakatoliiklase surma puhul tuleks kutsuda katoliku preester, kes annab surijale pattudest lahtimõistmise, toimetab võidmise ning jagab armulauda.

Juudid
Surija juures peaks kas surija ise või keegi teine lugema valjusti Psalmid 23, 103 ja 139. Viimased sõnad peaksid olema: „Kuule, Iisrael, Issand, sinu Jumal, Issand on ainus.“ Matus tuleks toimetada surmale järgneva ööpäeva jooksul. Hingamispäeval (laupäev) ei maeta. Kuni matmiseni on tavaks, et surnukeha juures viibib keegi lähedastest.

Organidoonorlus ainult pärast rabiga konsulteerimist.

Jehoova tunnistajad
Keelduvad vereülekandest nii enda kui oma laste puhul. Viimseid riitusi pole.