2Kr 12:1-10 | Mk 4:26-29
Armas kogudus,
Tänastes pühakirjalugemistes kuulsime esmalt Püha Paulust vastamas Korintose kogudusse siginenud entusiastlike isehakanud „pastorite“ etteheidetele, justkui poleks Paulus piisavalt vaimulik ega seetõttu üldse mingi apostel. Nende isehakanute arvates kõneles Paulus liiga palju Kristusest, liiga palju eneseohverdamisest ja teenivast armastusest ja muudest tõsistest asjadest, samal ajal kui nemad kelkisid oma tervendamis- ja keelteandidega, nägemuste ja muude imedega. Nemad arvasid, et Paulusel ei peaks olema sõnaõigust, vaid nemad ise oleksid sobivad autoriteedid. Küllap meeldisid nad ka rahvale, sest läbi aegade on särasilmsed ilukõnelejad alati palju menukamad olnud rahulikult ja järjekindlalt tõsist juttu rääkijaist.
Mida siis meie vend Paulus Korintlastele kirjutab? Tänaloetud lõik on vaid väike osa sellest. Kahtlemata tuntuim osa Pauluse vastusest entusiastlikele harismaatikutele sisaldub 1Kr 13 kuulsas armastuse ülistuses. Täna kuuldud lühidas lõigus ilmneb taas tema püha mõtteviis: tähtis pole, vastupidiselt tema vastastele, mitte omakasu, mitte kuulsa imetegija, hea jutlustaja või pühamehena tuntuse omandamine, vaid Jumala riigi tulemine. Paulus otsib esiti Jumala riiki ja tema õigust! Ta teab, et usk tuleb kuuldust ja kuuldu kuulutamisest, sellepärast on ta seni keskendunudki jutlustamisele ja koguduse rahumeelsele ülesehitamisele, sest meelelahutusele Kirikut ei ehita. Võibolla said alles siit kirjast paljud Pauluse ammused tuttavad teada, et ka talle on antud imelisi armuande: teda on tõmmatud kolmanda taevani ja ta on kuulnud öeldamatuid sõnu, mida ei saagi siin ilmas edasi anda – palju suuremaid ande ja nägemusi, kui tema vastased kogenud on.
Korintlaste ja Pauluse kirjavahetus meenutab mitmel puhul paljude entusiastlike kristlaste arvamust traditsioonilisest kristlusest või ka meie oma kiriku siseseid parteistumisi, kus mõnede õpetajate kohta teatakse rääkida, et need on tõesti usklikud ja teiste kohta, et nemad ei ole. Ometi seisavad ka nemad Jumala riigi ehitaamise teenistuses ja kes oleme meie, et neist ühtki hukkamõistvat sõna öelda tohime? Meie võime ja peamegi palvetama kõikide eest, eriti aga nende eest, keda näeme olevat vajaka pühadust või silmnähtavat edu. Keda aga näeme olevat edukad, nede eest peame Jumalat paluma, et nad uhkeks ei läheks ega hakkaks arvama, et nemad on lõikuse isandad!
[Diariumi lugejatele: nende ridade kirjutamise ajal kostub kõlaritest Keith Greeni versioon Kohtupäevast ja sellest, mis vahe on sikkudeks ja lammasteks jaotatute vahel – sobib hästi teemasse ja paneb mõtlema iseenda üle: kas vaeste toitmine ja üksiolejate külastamine (eriti töövälisel ajal) on ka minu ministry või saan end kuidagi välja vabandada?]
Kuuldud evangeeliumilõigus kõneleb Jeesus tähendamissõna Jumala riigi sarnasusest seemnega, mis külvatakse maha ja mis siis, kui külvaja muude asjadega tegeleb, salamisi kasvab ja küpseks saab, küpseks saades aga kohe lõigatakse.
Richard Wurmbrand kirjutab raamatus „Võidukas usk“: „Minu kirikus Bukarestis oli vene koguduseliige, kes ei osanud sõnagi rumeenia keelt, milles aga toimusid kõik jumalateenistused. See mees ei puudunud kunagi jumalateenistustelt. Jutluse ajal luges ta oma venekeelset uut testamenti.
Ma tundsin end vastutavana tema ees. Ma kutsusin ta ühel päeval enda juurde ja ütlesin: “Vaata, ma olen su pastor. Ma tahaks teada, mis sa sellest raamatust aru saad. Vali üks lõik sellest raamatust ja selgita seda mulle.”
Ta luges mulle ette esimese peatüki esimesest kirjast Korintlastele ja siis selgitas: “Apostel kirjutab, et Paulus on istutanud evangeeliumi ja keegi Apollo kastis, aga Jumal pani kasvama. Sellest järeldab apostel, et Paulus ja Apollo ei loe midagi, loeb vaid Jumal. Nüüd, kui Paulus ja Apollo pole mitte midagi, kui suur on siis teie väärtus, vend Wurmbrand? Jumal on kutsunud asju, mis ei ole. Olge õnnelik, et te ei ole keegi.”
Ma kallistasin teda ja õnnitlesin, sest ta oli mõistnud piiblit minust paremini.“
Aleksandria Klemens kirjutas: “See, kes näeb oma venda, näeb Jumalat.” Selline vaade paneb su kohe allapoole igast kaaskristlasest, kellega sa võibolla ei ole nõus. Näe temas kolmainu Jumalat ja kummarda lugupidamisega isegi siis, kui ta on ka kõige nõrgem kristlane. Tema on isand, sina oled ori. Mõned teoloogid usuvad, et Lutsiferi languse põhjuseks oli see, et ta keeldus olemas inimesi teenivaks ingliks. Lutsifer vastas ülbelt: “Non serviam” (Mina ei teeni).
Küllap käib see ka meie kohta: me pole iseendast kedagi/midagi olulist, ent see ei anna meile põhjust masenduseks ega põhjendust ükskõiksuseks, nagu mõned arvavad. Ei! Vastuseks meile osaks saanud Jumala armule võime ja peamegi saama tema kaastöölisteks oma kaasinimeste heaks. Kristlus ei ole nimekiri asjadest, mida ei tohi teha, vaid oma elu andmine Issandale, et Tema riik tuleks ka meie juurde ja meie kaudu.
Otsige esiti Jumala riiki ja tema õigust, siis kõike muud antakse teile pealekauba!
Aamen.