Jh 8:31-36

Täna, tähistades Eesti Vabariigi iseseisvuspäeva, peame endilt küsima vabaduse kohta: mis on see ise-seisvus, millest me kõneleme ja kas meil seda veel on? Tabavalt on öeldud manifestis Eestimaa rahvastele: „Eesti rahvas ei ole aastasadade jooksul kaotanud tungi iseseisvuse järele.“ Meie eelkäijad võitlesid Vabadussõjas ning hiljem veel mitmes mundris selle nimel, et eesti rahvas võiks ise otsustada oma asju ning et see maa siin kuuluks tema elanikele, mitte neile, kes temast ei hooli, kelle jaoks see on vaid tükike impeeriumist või liidust.

Nüüd on see aeg käes. Nüüd mõtleme me, et oleme vabad, kuna Pika Hermanni tornis lehvib sinimustvalge rahvuslipp, kuna võime kõnelda Eesti Vabariigist ning vaenulike riikide sõdurite mundreid tänavapildis ei silma. Me arvame, et oleme vaba rahvas vabal maal ja mõtestame seda ilmselt õigusena teha, mis heaks arvame.

Väga ilmekas oli täna hommikul sõita Pärnu jõe äärt mööda hommikusele lipuheiskamistseremooniale. Endla teatri ees oli üllatavalt palju inimesi – ikka mitukümmend, kellega koos palusime lauldes, et Jumal Eestit hoiaks ja meie rahvast õnnistaks; inimesi, kelle jaoks ühel või teisel põhjusel on oluline meie riik ja iseseisvus. Aga võrratult rohkem – sadades – oli neid inimesi, kes juba palju varem olid tulnud Pärnu jõele, et üksinda jääaugu ääres istudes kala püüda. Jõe äärde pargitud autoderivi ja jõel mustav inimhulk andsid märku sellest, milliseks suur osa meist oma vabadust peab: vabaduseks olla ise, sõltumata teistest ja arvestamata teistega. See pole küll ainult eestlaste häda, vaid levinud üldisemaltki. Kaasaegset inimest iseloomustab soov olla üksi, varjatult, samas kõike meelepärast tarbides ja enda omaks pidades. Me oleme rahvas, kes arvab vabaduse seisnevat selles, et võime endid hävitada ja olla just nii rumalad, kui heaks arvame; rahvas, kes pigemini valib enesetapu, kui läheb kirikusse pihile, et oma koormatest vabaneda. Me oleme rahvas, kes ei märkagi, et elame 21. sajandil, kus Euroopa rahvaid ei vallutata enam sõja ja avaliku vastasseisu, vaid reklaamide ja avaliku arvamuse kujundamisega, juriidiliste lepingute ja rahaga. Kas olekski nii vale öelda, et enamikule märkamatult on taas käimas Vabadussõda ja me hakkame kaotajaks jääma?

Kui alles hiljuti tuli Brüsselist sõnum, et Euroopa Liidu seadused on ülimuslikud südametunnistuse vabaduse üle näiteks abordiküsimustes – et arst, kelle usk ei luba tal veel sündimata last mõrvata, peab seda ometi tegema või sellest keeldumise korral saama riiklikult karistatud – siis ei pälvinud see meie ajakirjanduses laiemat tähelepanu. Aga oleks pidanud, sest siin on tegu selge sõnumi ja äratuse märguandega meile, kes armastame vabadust – märguandega sellest, kuidas tegelikult kujundatakse meie vabaduse piire ja arvamusi.

Filosoof Spinozale omistatakse ütlust: vabadus on tunnetatud paratamatus. Küllap on tal omamoodi õigus. Aga hea sõnum, mida Kirik kuulutab, on, et meil on siiski vabadus valida, kellele oma elu allutada maailmas, kus pole võimalik ega ka vajalik elada täiesti isoleeritu ja sõltumatuna. Reklaamitööstuse, poliitika ja mainekujundajate asemel on meil võimalik teadlikult teha oma valik Jumala kasuks, kes ei taha meie kuulekust mitte selleks, et sellest endale kasu saada, vaid seepärast, et ta teab, kuhu inimkond ilma temata elada püüdes jõuab. Ka meie oleme seda näinud ning kui peatume ja seda endale teadvustame, näeme endi ees valikut: elada oma elu ajalike asjade ja valitsejate orjuses n.ö. külvates kaduvat, või igavesele Jumalale, kes oma Pojas pakub meile Jumala laste vabadust, elu, mis on igavene ja mida elades võime mitte ainult ise vabad olla, vaid olla ka rõõmuks Jumalale ja õnnistuseks oma kaasinimestele.

Jah, nii see on.