Toomas Nigola diarium

Tänu Pontifikaatorile avastasin enda jaoks toreda veebilogi: The Ancient and Future Catholics Blog ja nende veebilehe. Seltskond näikse olevat muhe, umbes selline, mida võiks ette kujutada istumas Tartus p. Luuka koguduse kantseleis kohvilaua ümber või Poola palverännakuid sooritamas :)

Sealt lehelt omakorda leidsin viite teisele heale asjale: paastuaja kirikuisade lugemise kalendrile. Osa seal viidatud tekstidest on ilmunud ka selle maa keeles (nt raamatus “Apostlikud isad“), teisi saab lugeda kas originaalkeeltes (väike google abiks) või inglisekeelse koguna sealtsamast lehelt allalaetavas PDF failis.

Olen elus. Isa Paulus samuti. Viimatinimetatu on tubli mees: võtab oma vaimulikunime ikka täie tõsidusega. Näiteks loeme apostel Pauluse kohta, et teda on korduvalt pekstud ja mida kõike ta veel kannatama on pidanud! Isa Paulus võttis ja tegi järele: pühapäeva õhtul Kaunases, kui mina olin hotellis täitmas sisselogimispabereid, läks Enn autot ümber parkima ja langes Daukanto tänaval röövlite küüsi. Ei tea, kas selle taga oli Martin Lutheri Ühing või kohalikud, kuid igatahes peksti vaene preester nii läbi, et järgnev öö tuli Kaunase keskhaiglas veeta (kirjutamata 30 000 krooni väärtuses fotovarustuse ja breviaari kaotusest ning järgnevast kolmest nädalast invaliidina). Ent lool on ka oma hea külg: see aitas meil Leedu kaasaega paremini tundma õppida.

Algas see õppimine lähimast politseijaoskonnast, mis asus kuriteopaigast paar-kolm maja eemal ning kuhu ma ühe abivalmis kohaliku abiga tõttasin juhtunust teatama. Politseinike reaktsiooni võiks kokku võtta sõnadega: “Noh, mis siis? Ikka juhtub ju. Ärgem nüüd tühjast tüli tehkem…”

Siiski olid abivalmis mehed nõus meid aitama kiirabisse helistamisega ja vast veerand tundi hiljem saabus siniste vilkurite sähvides kiirabiauto koos brigaadiga. Nood olid toredad inimesed: võtsin Ennu peale ja rääkisid temaga lahkelt. Seejärel sõidutati ta (mina tema autoga järel) kohta, mis öösel (11 paiku) nägi välja kui äärelinna polikliiniku vastuvõtt, hiljem päevavalges osutus suureks Kaunase keskhaiglaks. Seal pandi meid siis ooteruumi istuma ning varsti küsiti ka andmed. Umbes poolteist tundi hiljem, kui olime juba üsna lootusetult ainsate klientidena seal konutanud (ja Enn muidugi päris korralikult valutanud), viidi Enn röntgenpilti tegema. Pilt sai valmis ruttu: umbes kella kaheks öösel (meenutuseks: haiglasse jõudsime kell 11 õhtul) ning varsti seejärel tuli ka ortopeed ja pilte vaadates teatas, et Enn jäetakse ööseks haiglasse, kuna luude (mis õnneks polnud murdunud) õigesse kohta (õlga) tagasisurumiseks tuleb teha üldnarkoos. Loodetavasti kirjeldab Enn oma diariumis kunagi oma öiseid seiklusi seal haiglas – igatahes suulise kirjelduse põhjal oli tegemist üsna värvikate läbielamistega. Mina sõitsin siis poole kolme paiku tagasi all-linna oma hotelli otsima (dokumentideta võõras linnas – dokumendid, sh juhiluba, olid hotellis ning ka Ennu auto kasutamiseks puudus kirjalik volitus – politseipatrulle nähes oli päris vahva tunne ;) ) ja Jumala abiga leidsin ta juba veidi peale kolme ka üles :)

Hotell “Metropolis” oli odav ja tore: usun, et seal ööbides (õieti küll hommikupoole ööd mõned tunnid magada üritades) sain kogemuse sellest, mida võivad vähemas mahus tunda praegu meie kogudusele kuuluva hostel “Lõuna” II korruse kliendid (no päris nii hull meil olukord siiski ka ei ole!).

Esmaspäeva hommikul rallisin siis haiglasse tagasi ja oma üllatuseks leidsin ta kohe esimesel katsel ka üles (kuigi päevavalges tundus kogu linn hoopis teistsugune, kui öisel tiirutamisel). Ortopeediaosakonnas oli väga tore personal ja kõik näisid Ennu teadvat :) Ei läinudki kaua aega, kuni talle uhke kaadervärk (vasaku käe “immobiliseerimiseks”, nagu arst ütles) külge riputati (Enn, palun saada foto!) ja kästi seda kolm nädalat kanda. Korralduse eiramisel lubas arst tulla ja käe kipsi panna. Nii et vahva seltskond. Seejärel pääsesime haiglast välja ja jätkasime sõitu Poolamaale. Käisime sealt küünlaid ja albasid toomas.

Tagasiteest polegi eriti midagi kirjutada. Esmaspäeva õhtul käisime Lesznos Eddie pitsabaaris söömas: võtsime kaks suurt pitsat, millest jätkus ka kogu tagasiteeks ning alles eile sõi mu ema viimased tükid lõunaks. :) Ööbisime Varssavi lähedal motellis ja teisipäeval sõitsime terve päeva, kuni viimaks kolmapäeva esimesel tunnil kodukanti naasime.

Tagasiteel sain Teelelt teada, et tema ristiema poeg Rasmus on Koola poolsaarel lumelauaga sõites laviinialla jäänud ja hukkunud ning et mind palutakse teda matma. Väga kurb: Rasmus oli tore poiss ja tema lahkumisest on tõesti kahju.

Vat niisugune reis oli siis seekord. Hakka või uskuma, et ongi surmakuu.

Et elada, vajab meie ihu toitu. Ka meie vaim vajab toitmist. Ihu me võime paastumisega distsiplineerida, õpetada teda läbi ajama vaid hädavajalikuga ning tõepoolest kasulik on loobuda tervistkahjustavast toidust ning asendada see tervislikuga. Kahju aga, et nii sageli me ei märka kõige selle analoogiat vaimses sfääris: et ka meie vaim vajab distsiplineeritud toitumist, kahjuliku hülgamist kasuliku kasuks. Kahjuks on liigagi palju neid, kes arvavad, et nad oma vaimus paastuvad, jättes vaimu ilma teadlikust heast vaimutoidust ning samas märkamata, kuidas rämpstoitu uksest ja aknast sisse voolab.

Millest koosneb vaimulikult terve elu nii, nagu Issand on meile seadnud ja meid kutsunud?

See algab ristimisega. Täisealise juures võib ristimisele eelneda nn pöördumiskogemus, teadlik otsus pattudest pöörduda ja Jumala omaks saada. Ent see otsus ja sellele evangeeliumis leitav kinnitus Jumala armust ei jää vaid ühekordseks kogemuseks. Peale ristimist on taevateele asunud inimene vastuolulises seisuses: ta patud on talle andeks antud ja talle on antud uus elu samas on ta endiselt samas ihus ja samas keskkonnas ning kui ta just vahetult ristimise järel ei sure, algab nüüd rohkem või vähem vaevaline vaimuliku võitluse tee Jumalat ja tema loodut armastades ja teenides. Nüüd võib kristlaseks saanu leida, et teda kiusatakse veel hullemini kui enne ta pöördumist. Vahel võib kaasaja kristlane end tunda nagu mõnes televisiooni tõsielusarjas viibija, keda pea igal sammul proovile pannakse, et näha saada tema suutlikust ja meelekindlust. Ent loodetavasti ta leiab ta ka asja teise tahu, nimelt et teda pole nende katsumuste keskele üksi jäetud. Nüüd on tema elu keskmeks Kristus. Kristuse pärast on ta oma pattudest õigeks mõistetud nii täielikult, nagu kohtunik kohtualuse võib õigeks mõista: Kristus on kristlasele nagu alibi kohtualusele, mis kindlasti tõendab, et kohtualune ei saanud kuidagi talle süüks pandavaid kuritegusid sooritada ning kuulub seega õigeks mõistmisele. See suur õigeksmõistmine on ristimises toimunud. Ent mida teha, kui selle õigeksmõistetu puhas süda taas määrduma kipub? – Ja seda ta teeb. Kes arvab enda kohta vastupidist, on kas haruldane pühak või petab ennast. – Mida siis teha? Siis tuleb järgi mõelda, mis pahasti on ning kui võimalik, heastada tehtud halb või tegematajäetud hea neile, kellele seda on võimalik heastada. Kuid ehkki inimestevaheliste suhete klaarimine ja üksteisega leppimine on vältimatult vajalikud, ei anna need siiski tagasi seda puhast südant, mida piibli järgi kõigest muust enam tuleb hoida. Ja tihti polegi võimalik oma langemisi heaks teha. Issand teab seda ning – nagu kunagi öeldi: „Partei on kõigele mõelnud!“ – ka Issand on hoolt kandnud meie eest. Kristlaskonnale tarvitamiseks on Issand andnud meeleparanduse sakramendi ehk pihi, millest paar nädalat tagasi ka meie järjejutluste sarjas kõnet oli.

Möödunud nädalal sain umbes pool tundi mahti televiisorit vaadata ning seal „Pealtnägija“ nimelises saates tõdes saatejuht Vahur Kersna kahjutundega, et me ei ela katoliiklikul maal, kus saaks oma koormatega pihile minna. Justkui oleks meie luterlikuks nimetatavalt kirikult – aga sõna „luterlik“ on pilkenimi ja antud nende poolt, kelle arvates „luterlased“ ei olegi kristlased – pihisakrament ära võetud! Meie siiski usume, et Jeesuse sõnad: „Kellele te iganes patud andeks annate, neile on need andeks antud, kellele te patud kinnitate, neile on need kinnitatud,“ kehtivad ka meie vaimulike kohta. Ka meie preestrite kaudu tahab Jumal oma tervendavat armu jagada ja häda meile endile, kui me selle ära põlgame!

Mäletan üsna hästi oma esimest pihilkäimist. Et minu usuline kasvamine ja kristlaseks saamine on toimunud pigem järkjärgult kui ootamatu pöördumiskogemuse läbi, oli mulle pikka aega huvipakkuvaks fenomeniks sageli just vabakoguduste juures nähtav kirgas rõõm, mida oma pattude andestust äsja kogenud inimesed ilmselt üsna ülevoolavalt tundsid ja ka välja näitasid. Ent ma panin ka tähele, et enamasti ei kestnud see õnnis tunne neis üleliia kaua, vaid asendus argise asjalikkusega mõnel rutem, mõnel hiljem. Ma küsisin endalt ja Jumalalt ka, miks on meil niisuguseid kirkaid elamusi nii harva näha. Ja Jumal vastas mulle: ta käskis mul pihile minna.

Esimene kord ei olnud kerge: see oli nagu esimest korda armsamale oma tunnete väljaütlemine. Ent kui see barjäär on eneses ületatud, avanevad imelised rikkused! Pihil käimine on niisamasugune pöördumiselamus, nagu seda paljud kahjuks ainult kord, kristlaseks saamisel, läbi elavad.
Tundsin Tartus üht inimest, kes EELK kogudusest vabakogudusse üle läks ning kord, üsna varsti pärast kogudusevahetust, küsis ta minult: „Noh, millal siis sina õigesse kirikusse üle tuled? Mina ju ka käisin seal Pauluse koguduses: raske südamega läksin ja raske südamega tulin. Aga nüüd on nii tore: muudkui tantsime ja ülistame siin üheskoos!“ Jah, küllap on rõõmsat tuju võimalik ka teatud vaimulike vahenditega inimestel endile tekitada, kuid see ei küüni ega saagi küündida ligilähedalegi sellele imele, mida Jumal meile tahab anda. Meie ei pea kuidagi kunstlikult oma meeleolu looma ent ka mitte raske südamega kirikust lahkuma, vaid meie võime Jumalalt eneselt saada puhta südame ja puhta rõõmu, mille kõrval kõik lõbu ja inimlikud müramised kahvatuma peavad.

Nimetasime ennist, et kristlase elu keskmeks on Kristus. See on tõsi. Pihisakramendis on Kristus tegev: Tema antud meelevallas mõistavad Tema ihu liikmetest preestrid kahetsejaid nende pattudest lahti. Aga seda mitte vaid seepärast, et inimene võiks natuke aega puhtast südamest rõõmu tunda, vaid et kristlane oma usus ja armastuses edeneks. Meie ei ole nautlejad, kes ootavad teenindamist, vaid meil on siin ilmas ülesanne.

Veel eespool, tänase jutluse algul, võrdlesime ihu ja vaimu toitmist. Kui ristimine on võrreldav ihu sündimisega, siis pihti võiks võrrelda mürki söönud inimesele tehtava maoloputusega. Ka rämpstoidust võib mürgistuse saada nii ihulikus kui ka vaimulikus mõttes! Ent ainult mürkide väljaloputamisest organismi normaalseks funktsioneerimiseks ei piisa. Vaja on ka kasulikku toitu. Ka seda pakub Issand meile ja – nagu tervislikule toitumisele kohane – mitmesugust. Regulaarne ihu toitmine pole sugugi olulisem, kui regulaarne vaimu toitmine palve, pühakirjalugemise ja pühast armulauast osasaamisega. Justnimelt! Võibolla sa mõtled, et ma oleks pigem võinud öelda: „Vaimu toitmine pole ihu toitmisest vähem oluline“? Aga sedasi öeldes poleks ehk öeldu mõte ja erakordne olulisus nii selgeks saanud… Me ainult arvame, et ihu on olulisem toita, sest ihu annab näljast häälekalt märku, samas kui vaimset nälga on eriti kaasajal kerge alla suruda.

Palve, pühakirja lugemine ja armulauast osasaamine on kõige olulisemad – kuigi mitte ainsad – regulaarse toitumise komponendid kristlase terve vaimuliku elu jaoks. Ja tervislik toit ei tohi olla ühekülgne! Palve ilma pühakirja tundmise ja osaduseta võib kergesti viia eksitusse. Piiblilugemine ilma palve ja osaduseta võib veelgi kergemini viia väärtõlgenduste ja eksiõpetusteni. Nagu Pauluse kirjades, nii ka mujal piiblis on „küll mõndagi raskesti mõistetavat, mida õppimata ja kõikuvad inimesed väänavad nagu muidki raamatuid iseendale hukatuseks.“ (2Pt 3:16) Aga ka armulaud, ilma pühakirja tundmise ja palveta, võib saada inimese jaoks maagiaks või tühipaljaks kombetäitmiseks, mis ühel või teisel põhjusel lihtsalt „ära tehakse“. Näiteid võiks tuua hulgaliselt.

Mis sünnib armulauas, et see nii oluline on? Eestis arvatakse siiani vahel, et armulauda peaks pühitsetama ainult kord või paar aastas ega teata, et see on üsna hiljutine komme, mille tõid sisse niisugused inimesed, kelle meelest ka jutluses peaks pigem õpetama inimestele põlluharimise uusimaid nippe, kui et Kristusest kõnelema. See on aga suurt kahju toonud meie kristlaskonnale. Armulauast eemale jäänud kristlastel on kerge minna enesekeskse usu teed kristusekeskse usu asemel. Niimoodi võib inimene arvata, et usk ongi vaid tema enda eraasi, mida ta vahel „lülitab sisse“ ja vahel mitte. Niisugune inimene on enesekeskne, sest tema otsustab, millal Jumala poole pöörduda ja mil viisil Temaga suhelda. Aga armulaual asetuvad suhted paika. Armulauas kohtume Kristusega. Seal on Tema ise meid vastu võtmas ja meil, olgugi armu saanutel, ei jää muud öelda, kui oma olukorda õigesti hinnates palvetada: „Issand, ma ei ole seda väärt, et Sa tuled mu juurde. Ütle vaid üksainus sõna, siis saab minu hing terveks.“

Mõni mõtleb nüüd ehk, et diakon Nigola ajab jälle mingit „katoliku juttu“ sealt kantslist. Eks nii mõnigi meist on kuulnud räägitavat, justkui oleksime oleks Kristuse kohalolu armulauas mingi meile võõras „katoliku“ õpetus, millele vastanduvat tõeliselt kristlik arusaam armulauast, kui „vaid sümbolist“, mis Kristuse risti surma meelde peaks tuletama. Aga kui üldse tahame lubada endi kohta sõna „luterlane“ tarvitamist, siis peame kindlasti meenutama ka luterlikke usutunnistuskirju ja Martin Lutherit ennastki, kes ju kaasreformaator Zwingliga küll muudes küsimustes enam-vähem üksmeelele jõudis, ent armulaua pärast ometigi liitu sõlmida ei saanud. Esindas ju Zwingli arvamust, et Jeesus armulauda seades ainult mälestustseremooniat silmas pidas, samas kui Luther Jeesuse sõnadele toetudes leidis, et kui Jeesus nii kindlalt ütleb: „See on minu ihu“ ja „see on minu veri“, siis kes oleme meie, et hakkame talle vastu vaidlema? Kuidas need leib ja vein, mida näeme, Kristuse ihu ja veri on, me ei tea, kuid küllap nad on, kui Ta nii ütles. Kristlik ja sealhulgas ka luterlik on neid Jeesuse sõnu tõsiselt võtta ning kui preester vastpühitsetud armulaualeiva või karika ülendab, öelda omas mõttes neid vaadates: „Minu Issand ja minu Jumal!“ sest see ta tõesti on: Jumal on meiega! Kristus ise on meie keskel ja soovib, et me teda ära ei põlgaks.

Need, kes süüdistavad meid „küpsetatud issandjumala kummardamises“, pole vist tahtnudki mõista.

Armulaud on suur vara! Praegune Rooma paavst Benedictus on seda nimetanud „kristliku elu südameks ning Kiriku evangeliseerimismissiooni allikaks“. Sellest varast on kristlasel – kui miski teda ei takista – kohane osa saada nii sageli, kui võimalik. Armulaua pühitsemise ajal pole sobilik lauluraamatut lehitseda või üksteisega asju arutada, vaid kohane on harras ja lugupidav keskendumine toimuvale. Armulaua seadmissõnade ajal on hea põlvitada, kui tervis lubab. Ei tarvitse peljata ka seda, et kaaskirikulised, kes ehk ei põlvita, võiksid põlvitajat veidrikuks pidama hakata, sest kui põlvitame, siis põlvitame oma Issanda, mitte kaasinimeste ees ja see muudab asja. Armulauda vastu võttes on sobilik sulle armulauda andva preestri sõnadele: „Issanda Jeesuse Kristuse ihu ja veri“ või muudele sellesarnastele vormelitele vastata omapoolse kinnitusega: „Aamen“. Armulauast osasaamise järel on sobiv palvetada, et võiksid aina täielikumalt Kristusega üheks saada ja Tema läbi kogu Jumala rahvaga. Ega asjata ei seostata kristlikku ühtsust just armulauaosadusega.

Me ei jõudnud täna rääkida paljustki. Kindlasti väärivad armulaua juures tähelepanu tema erinevad nimetused ja tahud, ent selle kohta on võimalik saada kirjandust. Loodan ka, et sagedased võrdlused ihu ja vaimu vahel kedagi ei pahandanud, vaid aitasid mõtet selgemini pärale tuua ja innustada meid igal moel tervislikult elama Jumala auks ja Tema loodu õnnistuseks.

Kiidetud olgu Jeesus Kristus igavesest ajast igavesti. Aamen.

Laupäeval tähistame märtsiküüditamise mälestuspäeva. Tahes või tahtmata, aga unustada ei saa küsimust: kas ei või kõik see rohkem või vähem sarnasel kujul liigagi varsti taas korduda? Kas Eesti Vabariigi armastamine ei muutu varsti samasuguseks kriminaalkuriteoks, nagu ta oli omal ajal? Nii, nagu juba praegu peetakse kuriteoks oma arvamuse omamist (vrd ntJEFF JACOBY: Lapsendamine, lapsed ja homoüritus).

Paljud EL-i liikmelisuse pooldajad küsivad täiesti siiralt: kas tõesti arvatakse, et Eestil oleks eraldi parem? Ma küsin samuti täiesti siiralt: kas Eestil olnuks Nõukogude Liiduga liitumata parem? Kes vastab, vastaku tõsiselt.

„Harilikult pole inimesel oma enese või oma keelkonna sõnadest rohkem aimu kui sellest mesilasest, kes kogub talle mett või kärbsest, kes teda tülitab. On küllalt inimesi, kes teavad, et kärbsel on neli jalga või koguni kolm, millest üks olla toetamiseks. Kui keegi siis väidab, et neid on kuus, siis nad kas ei usu või seletavad, et kaks jalga olevat moondunud käppadeks. Sama vähe on inimesele selge, mida ta mõtleb üteldes „mõnu“ või „usk“ või „vägi“, talle piisab sellest, et need sõnad satuvad umbkaudu õigele kohale, kus nad ei paista lausa sobimatud.“
Uku Masing

Wittgensteini mõtted ja küsimused kattuvad paljus minu enese omadega: sellega, mida olen mõelnud ja sellega, mida olen endale teadvustamata arvanud. Paljusid asju on W. minust paremini sõnastanud (eks ta olnud vanem ka). Kohati näisid mõned ta küsimuseasetused siiski veidi asjatutena ja mõnel puhul ei suutnud ma ka edasi lugedes järgnevast arutlusest taibata, miks oli vaja just nii küsida, nagu W. seda tegi. Ilmselt on tegu kontekstiga, milles Wittgenstein oma kärkmeid tegi ning mida mina sama hästi ei tunne. Sellest hoolimata oli „Filosoofilised uurimused“ minu jaoks kaasakiskuv lugemisvara, millest lähtuvat mõtteainet jätkuks enamaks, kui siinkohal esile tuua sobiv. Paljud hargnenud mõttekäigud viisid uute küsimuste ja teemadeni (sh valikuvabadusest või selle puudumisest jne). Nii ei sisaldu järgnevas sugugi mitte kõik tekkinud mõtted/vastuväited/jne, mis „Filosoofilisi uurimusi“ lugedes tekkisid: paljud neist lihtsalt ei jõudnud arvutisse, sest umbes poole raamatuni jõudes loobusin kommentaaride kirjutamisest ja otsustasin edaspidise osas ajanappusel piirduda üldisemate märkustega pärast raamatu lõpetamist.

I osa

Filosoofe on mitmesuguseid. On neid, kelle jaoks „tarkuse armastamine“ tähendab targutamise või mõttemängude armastamist. On ka neid, kes tegelevad filosoofiliste mõtiskluste ja uurimisega oleva ja toimiva mõtestamise ja süstematiseerimise eesmärgil, sest neile tundub ebameeldiv elada mõtlematult ja arusaamatuses. Niisugused otsivad filosoofiast kasu ka „praktilise elu“ jaoks: et asju mõistnuna toimida efektiivsemalt. Arvan, et kui mina oleksin filosoof, oleksin just sedalaati :)

Keele üle on tore mõelda ning see võib olla ka kasulik. On paeluv arutleda täiusliku (olgu selle täiuslikkuse kriteeriumid siis millised tahes) keele võimalikkuse üle ning lausa vältimatult vajalik on mõelda praktilise keele üle, vältimaks vääritimõistmist ja selle võimalikke tagajärgi.

Keelt rääkides eeldame tihti paljusid väljendamata lisasõnu/definitsioone, mida iga seda keelt kõnelema harjunu vaistlikult taipab.

Mulle näib, et mitmel puhul püstitab Wittgenstein pseudoprobleeme, ja asub siis nendega Don Quichottelikult võitlema.

Näiteks sedelil 39. on juttu võlumõõgast nimega Nothung, mida defineeritakse: „Mõõk Nothung koosneb mingil kindlal viisil kokku pandud osadest. Kui osad on teisiti kokku pandud, siis Nothungit ei eksisteeri.“ Järgneb teemaarendus sellest, kas murtud mõõga puhul oleks lause „Mõõk Nothungil on vahe tera“ mõttetu. Probleem antud juhul on väidetes „Kui osad on teisiti kokku pandud, siis Nothungit ei eksisteeri“ ja „Kui aga „Nothung“ on mingi eseme nimi, siis pärast Nothungi murdumist seda eset enam ei ole“.

Kui sepistatakse mõõk, millele pannakse nimeks Nothung, siis pannakse see nimi esemele, mis oma omaduste ja otstarbe poolest kuulub mõõkadeks nimetatavasse esemete perekonda1. Nagu paljude asjade (või koguni kõigi?), nii ka mõõga olemusse kuulub võimalus, et tema omadused võivad muutuda: näiteks võib mõõk murduda, jäädes mõttes ja kõnes siiski mõõgaks selle jaoks, kes on näinud teda tervena. Võiksime väita, et ka murtud mõõk on mõõk senikaua, kuni tema osad on äratuntavad ja tema algset olukorda (või vähemalt sellele sarnast) ja otstarvet on veel võimalik taastada parandamise, mitte uuestitegemise teel (ehkki vahel võidakse ka ümbersulatatud metallitükist kõnelda: „See on Kalevipoja mõõk“, ent sel juhul ei mõelda tõeliselt mitte konkreetset mõõka ennast, vaid pigem tähendust „See metallikamakas oli varem Kalevipoja mõõk.“). Selle jaoks, kes mõõka tervena näinud pole või kel puudub piisav kujutlusvõime tükkide tervikuna kujutlemiseks, on tegemist kas lihtsalt üksikute mõõgatükkide, tundmatute metallriistade, vanametalli või prahi perekonda kuuluvate esemetega.

Võidakse vastu küsida: „Kas võime piire ikka nii laiaks venida lasta? Võibolla peaksime sõnade, antud näite puhul „mõõga“, tähenduse defineerima selgemalt nõudes, et „mõõgaks“ nimetatav vastaks teatud kindlale otstarbele ja oleks üldjoontes kindla kujuga, nagu Princetoni Ülikooli WordNet „mõõka“ defineerib: lõikamiseks või raiumiseks mõeldud pika teraga relvana?“ Wittgenstein vastab 66.: „ära mõtle, vaid vaata!“ Kuigi võiksime kujutleda keelt, mis rangelt definitsiooni järgides kasutab sõna „mõõk“ vaid lõikamiseks või raiumiseks mõeldud pika teraga relva kohta ja endise mõõga kahe tüki kohta just nii ütlebki („endine mõõk“), siis tavakasutuses märkame inimesi mõtlevat ja kõnelevat pigem eelmises lõigus kirjeldatud viisil ning tulevat sellega omavahelises suhtluses toime.

Paljude asjade puhul, lausa enamasti, me kasutame üldnimetusi väiksematest tervikutest koosnevatele esemetele viitamiseks, sest teisiti poleks kõne ökonoomsuse seisukohalt otstarbekas ega oleks ka vajalik, kui kõne kõigil osapooltel on ühesugune teadmine kasutatava üldnimetuse tähendusest. 60. toodud harja-näide on vaid üks loendamatutest võimalikest.

Õigesti on Wittgenstein vastanud küsimusele mängude perekonna ja arvude perekonna (aga seesama kehtib ka oi-kui-paljude teiste „perekondade“ kohta) ühise nimetaja kohta, selle kohta, mis teeb ühe mängu mänguks (või arvu arvuks) ehk kust läheb piir mängu ja mittemängu vahel jne. Ta vastab nimelt näitega lõngast, mille tugevus ei seisne mõne kiu kulgemises läbi kogu lõnga, vaid paljude kiudude osalises omavahel kattuvuses (67.). Nõndasamuti võiks siis vastata mängude kohta küsijale erinevate mängude kirjeldamise ja selgitusega: „Seda ja sarnaseid asju nimetatakse ‘mängudeks’.“ (69.) Kas seesugune konkreetsete piiride puudumine (neid võib küll tõmmata üksikutest vajadustest lähtuvalt erinevaid, kuid tavapäraselt nad puuduvad) teeb mõiste tarvitamiskõlbmatuks? Ei! On evidentne, et see nii ei ole, sest neid sõnu on piiritlematult kasutatud juba muistseist päevist, igiaegadest. „Ebatäpne“ ei pruugi tähendada „kasutamiskõlbmatu“ (88.)!
Kes kindlasti soovib kõiki käibelolevaid mõisteid defineerida, peaks endalt küsima, kuidas me oleme selle sõna tähenduse õppinud (77.). Milliste näidete varal? Millistes keelemängudes? Sedasi küsides selgub vastava sõna tähenduste perekond. Kes aga ikka veel ei taha leppida sellega, et on võimalik midagi teada, oskamata seda öelda, võiks mõelda (ja miks ka mitte vastata püüda) kolmesugustele küsimustele: mitme meetri kõrgune on Mont Blanc? Kuidas tarvitatakse sõna „mäng“? Kuidas kõlab klarnetimäng? (78.)

Ütle, mida tahad, kuni see ei takista sind nägemast, kuidas asi on. (79.) Tahes-tahtmata meenuvad seda lugedes Terry Pratchetti kangelannale öeldud sõnad raamatust „Tillud vabamehed“ (The Wee Free Men): „Sul on esimene pilk ja teised mõtted. … Esimene pilk on see, kui sa näed, mis tegelikult on, mitte seda, mida su mõistus ütleb, et peaks olema.“ („Tis the First Sight and Second Thoughts ye have … First Sight is when you can see what’s really there, not what your heid tells you ought to be there.“)

Sedeleil 171.jj jõuab Wittgenstein tähtede lugemise juurest küsima juhitud-olemise kogemuse üle. Näiteid toob ta mänguväljakult, tantsupõrandalt, jalutuskäigult, joonistuspaberilt… Küsimus on kõigi nende puhul kogemus „ma lasksin ennast juhtida“ ja selle mõtestamine. „Mind ju juhiti.“ Kas see küsimus on täna veel päevakorral? Inimesed, kes lasevad endid juhtida ei näi selle üle mõtlevat, kes aga mõtlevad, armastavad rõhutada inimese proaktiivsust vastandina reaktiivsele ennast-juhtida-laskmisele. Tänapäeva mõtlev inimene vastab küsimusele juhitud olemisest ilmselt nii: ma valisin suuna/eeskuju/partneri ja teatud kaalutlustest lähtudes otsustasin tegutsedes arvestada temaga.

Tunnetest ja kogemustest. Me teame enam-vähem, mida me ise tunneme (kuni me seda selgitama ei pea) ning selle alusel oletame, et ehk tunnevad ka teised samamoodi. Miks? Sest paneme enda juures tähele tunnete ja kogemustega (nt lein, valu, kurbus jms) kaasnevaid füüsilisi reaktsioone ning täheldame neidsamu avaldusi sarnastes situatsioonides ka teiste inimeste juures.

Kuivõrd peaks keele tarvitaja olema teadlik oma keelest?

On hea, kui me oma tegevust enda ja teiste jaoks selgitada ning sõnastada oskame; kui me taipame seoseid ja protsesse, mis sündmuste taga peituvad. Ent sellega peaks keelefilosoofia ka piirduma: õpetama meid keelt kasutama nii, et selle abil mõistame ja selgitada oskame neid protsesse. Ehk on millekski vajalik ka küsida, kuidas ikkagi teeviit meid juhib, ent probleemide tõstatamine ja pikk arutlus keeledetailide üle, mis praktilisele keelekasutusele mingit mõju ei näi avaldavat, võib vist küll ainult mõtlemisharjutusena tarvilik olla…

Ometi on esteetiliselt nauditav, kui keele kõneleja märkab sõnade taga peituvat ning rakendab seda oma kõnes, olgu või häälduse valimisel: selmet öelda sageli esineva mugandusena „[õunap-uu]“ võiks sõna tähenduse mõeldes pigem valida „[õuna-puu]“, „[pühap-päeva]“ asemel „[püha-päeva]“ jne.

II osa

Wittgensteini (1889-1951) päevist alates on palju vett merre voolanud ja nn loodusteadused andnud vastused mõnelegi küsimusele, mille üle Ludwig mõtiskluse abil vastust otsis. Või tähendab niimoodi väitmine seda, et Wittgensteinist pole lihtsalt aru saadud? „Meie probleem pole kausaalne, vaid mõisteline“ teatab ta3. Kas kehtib sama ka vähemalt kahes kohas esineva väite kohta, et koer ei oska teeselda (aga mõned koerad ju oskavad ja kaunis edukalt!)?

Küllap on koos teadmiste lisandumisega muutunud ka keel, milles neist teadmistest kõneleme. Me ei ütleks täna enam (ega oleks kogenud koeraomanik öelnud ka möödunud sajandi algupoolel), et koer ei oska teeselda. Küll aga nõustume me väitega, et teesklemiseks tuleb palju õppida. Kuidas aga teesklema õpitakse? Kogemus ütleb, et selleks pole sugugi alati vaja teadlikku otsust „nüüd ma hakkan teesklema“, vaid inimesele soodsas olukorras võib teesklus tulla lausa loomulikuna (mõeldagu laste peale!). Ent kui vähe me õpime teadvustatult ja kui palju ebateadlikult?

Kui keegi esimest korda elus mäletab midagi ja ütleb: „Jah, nüüd ma tean, mis on ‘mäletamine’; mis tunne on mäletada.“ – kust ta teab, et see tunne on ‘mäletamine’? Või teiste tunnete puhul, et need on just need tunded? Kas pole siingi tegemist alateadliku õppimise ja seostamisvõimega? Et inimese võrratult keeruline aru analüüsib ja püüab mõista kogetud tunnet ja leida sellele sobivat nimetust kaasinimestelt kuuldud keeles?

Kokkuvõtteks

Nagu tõlkija kommentaaris kirjutab, ei ole „Filosoofilised uurimused“ (või „uurimised“) niivõrd aruanne mõeldust kui kutse mõtlema4. Sestap pole imeks panna, et raamatu lugemise järel ei ole võimalik esitada kokkuvõtlikku kirjutist autori esitatud seisukohtadest, vaid üksnes „uurimistele“ sarnase mõtetekogu, mis kindlasti pole täielik ega lõplik.

Loe: Lk 16: 19-31

Mõtle: kas vaest Laatsarust tunned?

Leidsin terve ajakirjanumbritäie juttu Tom Wrightist ja -lt. Aadress on http://www.spu.edu/depts/uc/response/summer2k5/index.asp

Mu meelest pole sugugi õigustamata tema nimetamine “meie aja C.S. Lewiseks”. Muuhulgas väärib viidatud lehel ehk lugemist Wrighti kirjutis Decoding The Da Vinci Code – The Challenge of Historic Christianity to Post-Modern Fantasy.

Emakeelepäevaks peame isa Paulusega tegema Pereraadiosse saate keelest. See on mulle meelepärane teema, sest keeleküsimused on mind sageli ärritanud :) Nt kui hääldatakse “õuna-puu” asemel “õunap-puu” :D Või – nagu täna Osvaldiga pildiraamatut lehitsedes küsimus tekkis – miks ei võiks “ekskavaator” asemel öelda eestipäraselt “väljakaevaja”?

Kui ma veel noor olin, olin noore Wittgensteini kombel üsna nõudlik keele loogilisuse ja “tõestustingimuste” osas ega ole sellest tänini üle saanud, ehkki mingi hääl mõistuses ütleb, et peaks nagu saama ja vähe “inimlikum” olema neis asjus. Ostsin täna Apollost Wittgensteini “Filosoofilised uurimused” – “hilise Wittgensteini” kirjutise, kus ta kuuldavasti on oma suhtumisi “Traktaadiga” võrreldes kõvasti muutnud. Kui Osvald magama jääb, hakkan lugema :) Igatahes tõotab tulla igav saade :)

Eliisabeti koguduse vastsel mitteametlikul :) e-foorumil algas regimine suvisele palverännakule Taizé kloostrisse. Regimine toimub siin: http://213.35.223.99/phpBB2/viewforum.php?f=1.