Toomas Nigola diarium

„Harilikult pole inimesel oma enese või oma keelkonna sõnadest rohkem aimu kui sellest mesilasest, kes kogub talle mett või kärbsest, kes teda tülitab. On küllalt inimesi, kes teavad, et kärbsel on neli jalga või koguni kolm, millest üks olla toetamiseks. Kui keegi siis väidab, et neid on kuus, siis nad kas ei usu või seletavad, et kaks jalga olevat moondunud käppadeks. Sama vähe on inimesele selge, mida ta mõtleb üteldes „mõnu“ või „usk“ või „vägi“, talle piisab sellest, et need sõnad satuvad umbkaudu õigele kohale, kus nad ei paista lausa sobimatud.“
Uku Masing

Wittgensteini mõtted ja küsimused kattuvad paljus minu enese omadega: sellega, mida olen mõelnud ja sellega, mida olen endale teadvustamata arvanud. Paljusid asju on W. minust paremini sõnastanud (eks ta olnud vanem ka). Kohati näisid mõned ta küsimuseasetused siiski veidi asjatutena ja mõnel puhul ei suutnud ma ka edasi lugedes järgnevast arutlusest taibata, miks oli vaja just nii küsida, nagu W. seda tegi. Ilmselt on tegu kontekstiga, milles Wittgenstein oma kärkmeid tegi ning mida mina sama hästi ei tunne. Sellest hoolimata oli „Filosoofilised uurimused“ minu jaoks kaasakiskuv lugemisvara, millest lähtuvat mõtteainet jätkuks enamaks, kui siinkohal esile tuua sobiv. Paljud hargnenud mõttekäigud viisid uute küsimuste ja teemadeni (sh valikuvabadusest või selle puudumisest jne). Nii ei sisaldu järgnevas sugugi mitte kõik tekkinud mõtted/vastuväited/jne, mis „Filosoofilisi uurimusi“ lugedes tekkisid: paljud neist lihtsalt ei jõudnud arvutisse, sest umbes poole raamatuni jõudes loobusin kommentaaride kirjutamisest ja otsustasin edaspidise osas ajanappusel piirduda üldisemate märkustega pärast raamatu lõpetamist.

I osa

Filosoofe on mitmesuguseid. On neid, kelle jaoks „tarkuse armastamine“ tähendab targutamise või mõttemängude armastamist. On ka neid, kes tegelevad filosoofiliste mõtiskluste ja uurimisega oleva ja toimiva mõtestamise ja süstematiseerimise eesmärgil, sest neile tundub ebameeldiv elada mõtlematult ja arusaamatuses. Niisugused otsivad filosoofiast kasu ka „praktilise elu“ jaoks: et asju mõistnuna toimida efektiivsemalt. Arvan, et kui mina oleksin filosoof, oleksin just sedalaati :)

Keele üle on tore mõelda ning see võib olla ka kasulik. On paeluv arutleda täiusliku (olgu selle täiuslikkuse kriteeriumid siis millised tahes) keele võimalikkuse üle ning lausa vältimatult vajalik on mõelda praktilise keele üle, vältimaks vääritimõistmist ja selle võimalikke tagajärgi.

Keelt rääkides eeldame tihti paljusid väljendamata lisasõnu/definitsioone, mida iga seda keelt kõnelema harjunu vaistlikult taipab.

Mulle näib, et mitmel puhul püstitab Wittgenstein pseudoprobleeme, ja asub siis nendega Don Quichottelikult võitlema.

Näiteks sedelil 39. on juttu võlumõõgast nimega Nothung, mida defineeritakse: „Mõõk Nothung koosneb mingil kindlal viisil kokku pandud osadest. Kui osad on teisiti kokku pandud, siis Nothungit ei eksisteeri.“ Järgneb teemaarendus sellest, kas murtud mõõga puhul oleks lause „Mõõk Nothungil on vahe tera“ mõttetu. Probleem antud juhul on väidetes „Kui osad on teisiti kokku pandud, siis Nothungit ei eksisteeri“ ja „Kui aga „Nothung“ on mingi eseme nimi, siis pärast Nothungi murdumist seda eset enam ei ole“.

Kui sepistatakse mõõk, millele pannakse nimeks Nothung, siis pannakse see nimi esemele, mis oma omaduste ja otstarbe poolest kuulub mõõkadeks nimetatavasse esemete perekonda1. Nagu paljude asjade (või koguni kõigi?), nii ka mõõga olemusse kuulub võimalus, et tema omadused võivad muutuda: näiteks võib mõõk murduda, jäädes mõttes ja kõnes siiski mõõgaks selle jaoks, kes on näinud teda tervena. Võiksime väita, et ka murtud mõõk on mõõk senikaua, kuni tema osad on äratuntavad ja tema algset olukorda (või vähemalt sellele sarnast) ja otstarvet on veel võimalik taastada parandamise, mitte uuestitegemise teel (ehkki vahel võidakse ka ümbersulatatud metallitükist kõnelda: „See on Kalevipoja mõõk“, ent sel juhul ei mõelda tõeliselt mitte konkreetset mõõka ennast, vaid pigem tähendust „See metallikamakas oli varem Kalevipoja mõõk.“). Selle jaoks, kes mõõka tervena näinud pole või kel puudub piisav kujutlusvõime tükkide tervikuna kujutlemiseks, on tegemist kas lihtsalt üksikute mõõgatükkide, tundmatute metallriistade, vanametalli või prahi perekonda kuuluvate esemetega.

Võidakse vastu küsida: „Kas võime piire ikka nii laiaks venida lasta? Võibolla peaksime sõnade, antud näite puhul „mõõga“, tähenduse defineerima selgemalt nõudes, et „mõõgaks“ nimetatav vastaks teatud kindlale otstarbele ja oleks üldjoontes kindla kujuga, nagu Princetoni Ülikooli WordNet „mõõka“ defineerib: lõikamiseks või raiumiseks mõeldud pika teraga relvana?“ Wittgenstein vastab 66.: „ära mõtle, vaid vaata!“ Kuigi võiksime kujutleda keelt, mis rangelt definitsiooni järgides kasutab sõna „mõõk“ vaid lõikamiseks või raiumiseks mõeldud pika teraga relva kohta ja endise mõõga kahe tüki kohta just nii ütlebki („endine mõõk“), siis tavakasutuses märkame inimesi mõtlevat ja kõnelevat pigem eelmises lõigus kirjeldatud viisil ning tulevat sellega omavahelises suhtluses toime.

Paljude asjade puhul, lausa enamasti, me kasutame üldnimetusi väiksematest tervikutest koosnevatele esemetele viitamiseks, sest teisiti poleks kõne ökonoomsuse seisukohalt otstarbekas ega oleks ka vajalik, kui kõne kõigil osapooltel on ühesugune teadmine kasutatava üldnimetuse tähendusest. 60. toodud harja-näide on vaid üks loendamatutest võimalikest.

Õigesti on Wittgenstein vastanud küsimusele mängude perekonna ja arvude perekonna (aga seesama kehtib ka oi-kui-paljude teiste „perekondade“ kohta) ühise nimetaja kohta, selle kohta, mis teeb ühe mängu mänguks (või arvu arvuks) ehk kust läheb piir mängu ja mittemängu vahel jne. Ta vastab nimelt näitega lõngast, mille tugevus ei seisne mõne kiu kulgemises läbi kogu lõnga, vaid paljude kiudude osalises omavahel kattuvuses (67.). Nõndasamuti võiks siis vastata mängude kohta küsijale erinevate mängude kirjeldamise ja selgitusega: „Seda ja sarnaseid asju nimetatakse ‘mängudeks’.“ (69.) Kas seesugune konkreetsete piiride puudumine (neid võib küll tõmmata üksikutest vajadustest lähtuvalt erinevaid, kuid tavapäraselt nad puuduvad) teeb mõiste tarvitamiskõlbmatuks? Ei! On evidentne, et see nii ei ole, sest neid sõnu on piiritlematult kasutatud juba muistseist päevist, igiaegadest. „Ebatäpne“ ei pruugi tähendada „kasutamiskõlbmatu“ (88.)!
Kes kindlasti soovib kõiki käibelolevaid mõisteid defineerida, peaks endalt küsima, kuidas me oleme selle sõna tähenduse õppinud (77.). Milliste näidete varal? Millistes keelemängudes? Sedasi küsides selgub vastava sõna tähenduste perekond. Kes aga ikka veel ei taha leppida sellega, et on võimalik midagi teada, oskamata seda öelda, võiks mõelda (ja miks ka mitte vastata püüda) kolmesugustele küsimustele: mitme meetri kõrgune on Mont Blanc? Kuidas tarvitatakse sõna „mäng“? Kuidas kõlab klarnetimäng? (78.)

Ãœtle, mida tahad, kuni see ei takista sind nägemast, kuidas asi on. (79.) Tahes-tahtmata meenuvad seda lugedes Terry Pratchetti kangelannale öeldud sõnad raamatust „Tillud vabamehed“ (The Wee Free Men): „Sul on esimene pilk ja teised mõtted. … Esimene pilk on see, kui sa näed, mis tegelikult on, mitte seda, mida su mõistus ütleb, et peaks olema.“ („Tis the First Sight and Second Thoughts ye have … First Sight is when you can see what’s really there, not what your heid tells you ought to be there.“)

Sedeleil 171.jj jõuab Wittgenstein tähtede lugemise juurest küsima juhitud-olemise kogemuse üle. Näiteid toob ta mänguväljakult, tantsupõrandalt, jalutuskäigult, joonistuspaberilt… Küsimus on kõigi nende puhul kogemus „ma lasksin ennast juhtida“ ja selle mõtestamine. „Mind ju juhiti.“ Kas see küsimus on täna veel päevakorral? Inimesed, kes lasevad endid juhtida ei näi selle üle mõtlevat, kes aga mõtlevad, armastavad rõhutada inimese proaktiivsust vastandina reaktiivsele ennast-juhtida-laskmisele. Tänapäeva mõtlev inimene vastab küsimusele juhitud olemisest ilmselt nii: ma valisin suuna/eeskuju/partneri ja teatud kaalutlustest lähtudes otsustasin tegutsedes arvestada temaga.

Tunnetest ja kogemustest. Me teame enam-vähem, mida me ise tunneme (kuni me seda selgitama ei pea) ning selle alusel oletame, et ehk tunnevad ka teised samamoodi. Miks? Sest paneme enda juures tähele tunnete ja kogemustega (nt lein, valu, kurbus jms) kaasnevaid füüsilisi reaktsioone ning täheldame neidsamu avaldusi sarnastes situatsioonides ka teiste inimeste juures.

Kuivõrd peaks keele tarvitaja olema teadlik oma keelest?

On hea, kui me oma tegevust enda ja teiste jaoks selgitada ning sõnastada oskame; kui me taipame seoseid ja protsesse, mis sündmuste taga peituvad. Ent sellega peaks keelefilosoofia ka piirduma: õpetama meid keelt kasutama nii, et selle abil mõistame ja selgitada oskame neid protsesse. Ehk on millekski vajalik ka küsida, kuidas ikkagi teeviit meid juhib, ent probleemide tõstatamine ja pikk arutlus keeledetailide üle, mis praktilisele keelekasutusele mingit mõju ei näi avaldavat, võib vist küll ainult mõtlemisharjutusena tarvilik olla…

Ometi on esteetiliselt nauditav, kui keele kõneleja märkab sõnade taga peituvat ning rakendab seda oma kõnes, olgu või häälduse valimisel: selmet öelda sageli esineva mugandusena „[õunap-uu]“ võiks sõna tähenduse mõeldes pigem valida „[õuna-puu]“, „[pühap-päeva]“ asemel „[püha-päeva]“ jne.

II osa

Wittgensteini (1889-1951) päevist alates on palju vett merre voolanud ja nn loodusteadused andnud vastused mõnelegi küsimusele, mille üle Ludwig mõtiskluse abil vastust otsis. Või tähendab niimoodi väitmine seda, et Wittgensteinist pole lihtsalt aru saadud? „Meie probleem pole kausaalne, vaid mõisteline“ teatab ta3. Kas kehtib sama ka vähemalt kahes kohas esineva väite kohta, et koer ei oska teeselda (aga mõned koerad ju oskavad ja kaunis edukalt!)?

Küllap on koos teadmiste lisandumisega muutunud ka keel, milles neist teadmistest kõneleme. Me ei ütleks täna enam (ega oleks kogenud koeraomanik öelnud ka möödunud sajandi algupoolel), et koer ei oska teeselda. Küll aga nõustume me väitega, et teesklemiseks tuleb palju õppida. Kuidas aga teesklema õpitakse? Kogemus ütleb, et selleks pole sugugi alati vaja teadlikku otsust „nüüd ma hakkan teesklema“, vaid inimesele soodsas olukorras võib teesklus tulla lausa loomulikuna (mõeldagu laste peale!). Ent kui vähe me õpime teadvustatult ja kui palju ebateadlikult?

Kui keegi esimest korda elus mäletab midagi ja ütleb: „Jah, nüüd ma tean, mis on ‘mäletamine’; mis tunne on mäletada.“ – kust ta teab, et see tunne on ‘mäletamine’? Või teiste tunnete puhul, et need on just need tunded? Kas pole siingi tegemist alateadliku õppimise ja seostamisvõimega? Et inimese võrratult keeruline aru analüüsib ja püüab mõista kogetud tunnet ja leida sellele sobivat nimetust kaasinimestelt kuuldud keeles?

Kokkuvõtteks

Nagu tõlkija kommentaaris kirjutab, ei ole „Filosoofilised uurimused“ (või „uurimised“) niivõrd aruanne mõeldust kui kutse mõtlema4. Sestap pole imeks panna, et raamatu lugemise järel ei ole võimalik esitada kokkuvõtlikku kirjutist autori esitatud seisukohtadest, vaid üksnes „uurimistele“ sarnase mõtetekogu, mis kindlasti pole täielik ega lõplik.