Et elada, vajab meie ihu toitu. Ka meie vaim vajab toitmist. Ihu me võime paastumisega distsiplineerida, õpetada teda läbi ajama vaid hädavajalikuga ning tõepoolest kasulik on loobuda tervistkahjustavast toidust ning asendada see tervislikuga. Kahju aga, et nii sageli me ei märka kõige selle analoogiat vaimses sfääris: et ka meie vaim vajab distsiplineeritud toitumist, kahjuliku hülgamist kasuliku kasuks. Kahjuks on liigagi palju neid, kes arvavad, et nad oma vaimus paastuvad, jättes vaimu ilma teadlikust heast vaimutoidust ning samas märkamata, kuidas rämpstoitu uksest ja aknast sisse voolab.

Millest koosneb vaimulikult terve elu nii, nagu Issand on meile seadnud ja meid kutsunud?

See algab ristimisega. Täisealise juures võib ristimisele eelneda nn pöördumiskogemus, teadlik otsus pattudest pöörduda ja Jumala omaks saada. Ent see otsus ja sellele evangeeliumis leitav kinnitus Jumala armust ei jää vaid ühekordseks kogemuseks. Peale ristimist on taevateele asunud inimene vastuolulises seisuses: ta patud on talle andeks antud ja talle on antud uus elu samas on ta endiselt samas ihus ja samas keskkonnas ning kui ta just vahetult ristimise järel ei sure, algab nüüd rohkem või vähem vaevaline vaimuliku võitluse tee Jumalat ja tema loodut armastades ja teenides. Nüüd võib kristlaseks saanu leida, et teda kiusatakse veel hullemini kui enne ta pöördumist. Vahel võib kaasaja kristlane end tunda nagu mõnes televisiooni tõsielusarjas viibija, keda pea igal sammul proovile pannakse, et näha saada tema suutlikust ja meelekindlust. Ent loodetavasti ta leiab ta ka asja teise tahu, nimelt et teda pole nende katsumuste keskele üksi jäetud. Nüüd on tema elu keskmeks Kristus. Kristuse pärast on ta oma pattudest õigeks mõistetud nii täielikult, nagu kohtunik kohtualuse võib õigeks mõista: Kristus on kristlasele nagu alibi kohtualusele, mis kindlasti tõendab, et kohtualune ei saanud kuidagi talle süüks pandavaid kuritegusid sooritada ning kuulub seega õigeks mõistmisele. See suur õigeksmõistmine on ristimises toimunud. Ent mida teha, kui selle õigeksmõistetu puhas süda taas määrduma kipub? – Ja seda ta teeb. Kes arvab enda kohta vastupidist, on kas haruldane pühak või petab ennast. – Mida siis teha? Siis tuleb järgi mõelda, mis pahasti on ning kui võimalik, heastada tehtud halb või tegematajäetud hea neile, kellele seda on võimalik heastada. Kuid ehkki inimestevaheliste suhete klaarimine ja üksteisega leppimine on vältimatult vajalikud, ei anna need siiski tagasi seda puhast südant, mida piibli järgi kõigest muust enam tuleb hoida. Ja tihti polegi võimalik oma langemisi heaks teha. Issand teab seda ning – nagu kunagi öeldi: „Partei on kõigele mõelnud!“ – ka Issand on hoolt kandnud meie eest. Kristlaskonnale tarvitamiseks on Issand andnud meeleparanduse sakramendi ehk pihi, millest paar nädalat tagasi ka meie järjejutluste sarjas kõnet oli.

Möödunud nädalal sain umbes pool tundi mahti televiisorit vaadata ning seal „Pealtnägija“ nimelises saates tõdes saatejuht Vahur Kersna kahjutundega, et me ei ela katoliiklikul maal, kus saaks oma koormatega pihile minna. Justkui oleks meie luterlikuks nimetatavalt kirikult – aga sõna „luterlik“ on pilkenimi ja antud nende poolt, kelle arvates „luterlased“ ei olegi kristlased – pihisakrament ära võetud! Meie siiski usume, et Jeesuse sõnad: „Kellele te iganes patud andeks annate, neile on need andeks antud, kellele te patud kinnitate, neile on need kinnitatud,“ kehtivad ka meie vaimulike kohta. Ka meie preestrite kaudu tahab Jumal oma tervendavat armu jagada ja häda meile endile, kui me selle ära põlgame!

Mäletan üsna hästi oma esimest pihilkäimist. Et minu usuline kasvamine ja kristlaseks saamine on toimunud pigem järkjärgult kui ootamatu pöördumiskogemuse läbi, oli mulle pikka aega huvipakkuvaks fenomeniks sageli just vabakoguduste juures nähtav kirgas rõõm, mida oma pattude andestust äsja kogenud inimesed ilmselt üsna ülevoolavalt tundsid ja ka välja näitasid. Ent ma panin ka tähele, et enamasti ei kestnud see õnnis tunne neis üleliia kaua, vaid asendus argise asjalikkusega mõnel rutem, mõnel hiljem. Ma küsisin endalt ja Jumalalt ka, miks on meil niisuguseid kirkaid elamusi nii harva näha. Ja Jumal vastas mulle: ta käskis mul pihile minna.

Esimene kord ei olnud kerge: see oli nagu esimest korda armsamale oma tunnete väljaütlemine. Ent kui see barjäär on eneses ületatud, avanevad imelised rikkused! Pihil käimine on niisamasugune pöördumiselamus, nagu seda paljud kahjuks ainult kord, kristlaseks saamisel, läbi elavad.
Tundsin Tartus üht inimest, kes EELK kogudusest vabakogudusse üle läks ning kord, üsna varsti pärast kogudusevahetust, küsis ta minult: „Noh, millal siis sina õigesse kirikusse üle tuled? Mina ju ka käisin seal Pauluse koguduses: raske südamega läksin ja raske südamega tulin. Aga nüüd on nii tore: muudkui tantsime ja ülistame siin üheskoos!“ Jah, küllap on rõõmsat tuju võimalik ka teatud vaimulike vahenditega inimestel endile tekitada, kuid see ei küüni ega saagi küündida ligilähedalegi sellele imele, mida Jumal meile tahab anda. Meie ei pea kuidagi kunstlikult oma meeleolu looma ent ka mitte raske südamega kirikust lahkuma, vaid meie võime Jumalalt eneselt saada puhta südame ja puhta rõõmu, mille kõrval kõik lõbu ja inimlikud müramised kahvatuma peavad.

Nimetasime ennist, et kristlase elu keskmeks on Kristus. See on tõsi. Pihisakramendis on Kristus tegev: Tema antud meelevallas mõistavad Tema ihu liikmetest preestrid kahetsejaid nende pattudest lahti. Aga seda mitte vaid seepärast, et inimene võiks natuke aega puhtast südamest rõõmu tunda, vaid et kristlane oma usus ja armastuses edeneks. Meie ei ole nautlejad, kes ootavad teenindamist, vaid meil on siin ilmas ülesanne.

Veel eespool, tänase jutluse algul, võrdlesime ihu ja vaimu toitmist. Kui ristimine on võrreldav ihu sündimisega, siis pihti võiks võrrelda mürki söönud inimesele tehtava maoloputusega. Ka rämpstoidust võib mürgistuse saada nii ihulikus kui ka vaimulikus mõttes! Ent ainult mürkide väljaloputamisest organismi normaalseks funktsioneerimiseks ei piisa. Vaja on ka kasulikku toitu. Ka seda pakub Issand meile ja – nagu tervislikule toitumisele kohane – mitmesugust. Regulaarne ihu toitmine pole sugugi olulisem, kui regulaarne vaimu toitmine palve, pühakirjalugemise ja pühast armulauast osasaamisega. Justnimelt! Võibolla sa mõtled, et ma oleks pigem võinud öelda: „Vaimu toitmine pole ihu toitmisest vähem oluline“? Aga sedasi öeldes poleks ehk öeldu mõte ja erakordne olulisus nii selgeks saanud… Me ainult arvame, et ihu on olulisem toita, sest ihu annab näljast häälekalt märku, samas kui vaimset nälga on eriti kaasajal kerge alla suruda.

Palve, pühakirja lugemine ja armulauast osasaamine on kõige olulisemad – kuigi mitte ainsad – regulaarse toitumise komponendid kristlase terve vaimuliku elu jaoks. Ja tervislik toit ei tohi olla ühekülgne! Palve ilma pühakirja tundmise ja osaduseta võib kergesti viia eksitusse. Piiblilugemine ilma palve ja osaduseta võib veelgi kergemini viia väärtõlgenduste ja eksiõpetusteni. Nagu Pauluse kirjades, nii ka mujal piiblis on „küll mõndagi raskesti mõistetavat, mida õppimata ja kõikuvad inimesed väänavad nagu muidki raamatuid iseendale hukatuseks.“ (2Pt 3:16) Aga ka armulaud, ilma pühakirja tundmise ja palveta, võib saada inimese jaoks maagiaks või tühipaljaks kombetäitmiseks, mis ühel või teisel põhjusel lihtsalt „ära tehakse“. Näiteid võiks tuua hulgaliselt.

Mis sünnib armulauas, et see nii oluline on? Eestis arvatakse siiani vahel, et armulauda peaks pühitsetama ainult kord või paar aastas ega teata, et see on üsna hiljutine komme, mille tõid sisse niisugused inimesed, kelle meelest ka jutluses peaks pigem õpetama inimestele põlluharimise uusimaid nippe, kui et Kristusest kõnelema. See on aga suurt kahju toonud meie kristlaskonnale. Armulauast eemale jäänud kristlastel on kerge minna enesekeskse usu teed kristusekeskse usu asemel. Niimoodi võib inimene arvata, et usk ongi vaid tema enda eraasi, mida ta vahel „lülitab sisse“ ja vahel mitte. Niisugune inimene on enesekeskne, sest tema otsustab, millal Jumala poole pöörduda ja mil viisil Temaga suhelda. Aga armulaual asetuvad suhted paika. Armulauas kohtume Kristusega. Seal on Tema ise meid vastu võtmas ja meil, olgugi armu saanutel, ei jää muud öelda, kui oma olukorda õigesti hinnates palvetada: „Issand, ma ei ole seda väärt, et Sa tuled mu juurde. Ütle vaid üksainus sõna, siis saab minu hing terveks.“

Mõni mõtleb nüüd ehk, et diakon Nigola ajab jälle mingit „katoliku juttu“ sealt kantslist. Eks nii mõnigi meist on kuulnud räägitavat, justkui oleksime oleks Kristuse kohalolu armulauas mingi meile võõras „katoliku“ õpetus, millele vastanduvat tõeliselt kristlik arusaam armulauast, kui „vaid sümbolist“, mis Kristuse risti surma meelde peaks tuletama. Aga kui üldse tahame lubada endi kohta sõna „luterlane“ tarvitamist, siis peame kindlasti meenutama ka luterlikke usutunnistuskirju ja Martin Lutherit ennastki, kes ju kaasreformaator Zwingliga küll muudes küsimustes enam-vähem üksmeelele jõudis, ent armulaua pärast ometigi liitu sõlmida ei saanud. Esindas ju Zwingli arvamust, et Jeesus armulauda seades ainult mälestustseremooniat silmas pidas, samas kui Luther Jeesuse sõnadele toetudes leidis, et kui Jeesus nii kindlalt ütleb: „See on minu ihu“ ja „see on minu veri“, siis kes oleme meie, et hakkame talle vastu vaidlema? Kuidas need leib ja vein, mida näeme, Kristuse ihu ja veri on, me ei tea, kuid küllap nad on, kui Ta nii ütles. Kristlik ja sealhulgas ka luterlik on neid Jeesuse sõnu tõsiselt võtta ning kui preester vastpühitsetud armulaualeiva või karika ülendab, öelda omas mõttes neid vaadates: „Minu Issand ja minu Jumal!“ sest see ta tõesti on: Jumal on meiega! Kristus ise on meie keskel ja soovib, et me teda ära ei põlgaks.

Need, kes süüdistavad meid „küpsetatud issandjumala kummardamises“, pole vist tahtnudki mõista.

Armulaud on suur vara! Praegune Rooma paavst Benedictus on seda nimetanud „kristliku elu südameks ning Kiriku evangeliseerimismissiooni allikaks“. Sellest varast on kristlasel – kui miski teda ei takista – kohane osa saada nii sageli, kui võimalik. Armulaua pühitsemise ajal pole sobilik lauluraamatut lehitseda või üksteisega asju arutada, vaid kohane on harras ja lugupidav keskendumine toimuvale. Armulaua seadmissõnade ajal on hea põlvitada, kui tervis lubab. Ei tarvitse peljata ka seda, et kaaskirikulised, kes ehk ei põlvita, võiksid põlvitajat veidrikuks pidama hakata, sest kui põlvitame, siis põlvitame oma Issanda, mitte kaasinimeste ees ja see muudab asja. Armulauda vastu võttes on sobilik sulle armulauda andva preestri sõnadele: „Issanda Jeesuse Kristuse ihu ja veri“ või muudele sellesarnastele vormelitele vastata omapoolse kinnitusega: „Aamen“. Armulauast osasaamise järel on sobiv palvetada, et võiksid aina täielikumalt Kristusega üheks saada ja Tema läbi kogu Jumala rahvaga. Ega asjata ei seostata kristlikku ühtsust just armulauaosadusega.

Me ei jõudnud täna rääkida paljustki. Kindlasti väärivad armulaua juures tähelepanu tema erinevad nimetused ja tahud, ent selle kohta on võimalik saada kirjandust. Loodan ka, et sagedased võrdlused ihu ja vaimu vahel kedagi ei pahandanud, vaid aitasid mõtet selgemini pärale tuua ja innustada meid igal moel tervislikult elama Jumala auks ja Tema loodu õnnistuseks.

Kiidetud olgu Jeesus Kristus igavesest ajast igavesti. Aamen.