Olen elus. Isa Paulus samuti. Viimatinimetatu on tubli mees: võtab oma vaimulikunime ikka täie tõsidusega. Näiteks loeme apostel Pauluse kohta, et teda on korduvalt pekstud ja mida kõike ta veel kannatama on pidanud! Isa Paulus võttis ja tegi järele: pühapäeva õhtul Kaunases, kui mina olin hotellis täitmas sisselogimispabereid, läks Enn autot ümber parkima ja langes Daukanto tänaval röövlite küüsi. Ei tea, kas selle taga oli Martin Lutheri Ühing või kohalikud, kuid igatahes peksti vaene preester nii läbi, et järgnev öö tuli Kaunase keskhaiglas veeta (kirjutamata 30 000 krooni väärtuses fotovarustuse ja breviaari kaotusest ning järgnevast kolmest nädalast invaliidina). Ent lool on ka oma hea külg: see aitas meil Leedu kaasaega paremini tundma õppida.

Algas see õppimine lähimast politseijaoskonnast, mis asus kuriteopaigast paar-kolm maja eemal ning kuhu ma ühe abivalmis kohaliku abiga tõttasin juhtunust teatama. Politseinike reaktsiooni võiks kokku võtta sõnadega: “Noh, mis siis? Ikka juhtub ju. Ärgem nüüd tühjast tüli tehkem…”

Siiski olid abivalmis mehed nõus meid aitama kiirabisse helistamisega ja vast veerand tundi hiljem saabus siniste vilkurite sähvides kiirabiauto koos brigaadiga. Nood olid toredad inimesed: võtsin Ennu peale ja rääkisid temaga lahkelt. Seejärel sõidutati ta (mina tema autoga järel) kohta, mis öösel (11 paiku) nägi välja kui äärelinna polikliiniku vastuvõtt, hiljem päevavalges osutus suureks Kaunase keskhaiglaks. Seal pandi meid siis ooteruumi istuma ning varsti küsiti ka andmed. Umbes poolteist tundi hiljem, kui olime juba üsna lootusetult ainsate klientidena seal konutanud (ja Enn muidugi päris korralikult valutanud), viidi Enn röntgenpilti tegema. Pilt sai valmis ruttu: umbes kella kaheks öösel (meenutuseks: haiglasse jõudsime kell 11 õhtul) ning varsti seejärel tuli ka ortopeed ja pilte vaadates teatas, et Enn jäetakse ööseks haiglasse, kuna luude (mis õnneks polnud murdunud) õigesse kohta (õlga) tagasisurumiseks tuleb teha üldnarkoos. Loodetavasti kirjeldab Enn oma diariumis kunagi oma öiseid seiklusi seal haiglas – igatahes suulise kirjelduse põhjal oli tegemist üsna värvikate läbielamistega. Mina sõitsin siis poole kolme paiku tagasi all-linna oma hotelli otsima (dokumentideta võõras linnas – dokumendid, sh juhiluba, olid hotellis ning ka Ennu auto kasutamiseks puudus kirjalik volitus – politseipatrulle nähes oli päris vahva tunne ;) ) ja Jumala abiga leidsin ta juba veidi peale kolme ka üles :)

Hotell “Metropolis” oli odav ja tore: usun, et seal ööbides (õieti küll hommikupoole ööd mõned tunnid magada üritades) sain kogemuse sellest, mida võivad vähemas mahus tunda praegu meie kogudusele kuuluva hostel “Lõuna” II korruse kliendid (no päris nii hull meil olukord siiski ka ei ole!).

Esmaspäeva hommikul rallisin siis haiglasse tagasi ja oma üllatuseks leidsin ta kohe esimesel katsel ka üles (kuigi päevavalges tundus kogu linn hoopis teistsugune, kui öisel tiirutamisel). Ortopeediaosakonnas oli väga tore personal ja kõik näisid Ennu teadvat :) Ei läinudki kaua aega, kuni talle uhke kaadervärk (vasaku käe “immobiliseerimiseks”, nagu arst ütles) külge riputati (Enn, palun saada foto!) ja kästi seda kolm nädalat kanda. Korralduse eiramisel lubas arst tulla ja käe kipsi panna. Nii et vahva seltskond. Seejärel pääsesime haiglast välja ja jätkasime sõitu Poolamaale. Käisime sealt küünlaid ja albasid toomas.

Tagasiteest polegi eriti midagi kirjutada. Esmaspäeva õhtul käisime Lesznos Eddie pitsabaaris söömas: võtsime kaks suurt pitsat, millest jätkus ka kogu tagasiteeks ning alles eile sõi mu ema viimased tükid lõunaks. :) Ööbisime Varssavi lähedal motellis ja teisipäeval sõitsime terve päeva, kuni viimaks kolmapäeva esimesel tunnil kodukanti naasime.

Tagasiteel sain Teelelt teada, et tema ristiema poeg Rasmus on Koola poolsaarel lumelauaga sõites laviinialla jäänud ja hukkunud ning et mind palutakse teda matma. Väga kurb: Rasmus oli tore poiss ja tema lahkumisest on tõesti kahju.

Vat niisugune reis oli siis seekord. Hakka või uskuma, et ongi surmakuu.