Toomas Nigola diarium

… on nüüdseks minu jaoks loodetavasti lõpukorral. Möödunud päeva kordaminekuteks võiks pidada toredat leeritundi, www.kirik.eu käivitumist ning diplomitöö valmimist. Võtan nüüd koti selga, panen kiivri pähe ja väntan kodu poole, et hommikul enne kaheksat Tallinna poole sõitma hakata: valminud töö tuleb ju Instituuti kohale viia, enne seda aga vaja veel leida firma, kus ta kenasti ära köidetaks. Igal juhul on tuju hea ja Jumal ka. Head ööd kõigile lugejatele :)

Täna oli jälle üsna pikk päev, nagu eelnevadki. Viimasel ajal on tavaliseks muutunud, et koju jõuan alles kesköö paiku ja kirikusse lähen 9 paiku hommikul. Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada ega oma “rasket saatust” kurta. Üks mõte lihtsalt, mis peast kuidagi kaduda ei taha. Nimelt matsime täna Sindi kalmistul ühe 94-aastase vanaproua, kes oli muudele headele omadustele lisaks veel ka sugulane vend Hannesele, kellega oleme nii õpingu- kui relvavennad. Temaga oli tore vestelda mitmetel teemadel, kuid üks tema lause ei anna mulle rahu ja tahaksin sellele vastata nüüd nii, nagu ma arvan õige olevat. Teemaks kristlaskonna praegune lahutatus. Hannes, võibolla püüdes mulle, EELK vaimulikule, mitte haiget teha, leidis, et see on väljakutse. Aga mina ütlen teile :), et see on patt. Hannes viitas küll õigesti, et ilma Jumalata ei sünni midagi, kuid ometi ei pruugi sugugi kõik, mida Jumal lubab sündida, olla Tema otsene tahe ja hea meel.

Ta on tõesti üles tõusnud!

Kristus on surnuist üles tõusnud, surmaga surma maha tallanud ja neile, kes hauas olid, elu kinkinud.

Surm pole enam pöördumatu! Elu on taas võimalik. Halleluuja!

Soovin teile kõigile õnnistatud Elu ja Ülestõusmispühi!

Üks mu lemmikraadiojaamu on Ancient Faith Radio. Lisaks heale vaimulikule muusikale, on seal ka väga huvitavad saated, mis ühtaegu õpetavad ja innustavad vagale elule. Viimatine “Our Life in Christ” saade räägib p. Efraimi palvest kannatlikkuse, armastuse mitte-kohtumõistjaliku meele eest. Üks huvitav mõte, mis kõrvu jäi, on arutlus teoloogia üle: kui Jumal on armastus, siis kas saab olla tõelist teoloogiat, mis mingil moel ei tegele ka armastusega?

Jumal on ennast inimkonnale ilmutanud, kuid mitte rohkem, kui inimene vajab (ja suudab vastu võtta). Jumala eneseilmutuse keskmes on armastus – tema ainusündinud Poeg, kes loobus iseenese olust, võttes orja kuju, saades inimese sarnaseks; ja ta leiti välimuselt inimesena. Ta alandas iseennast, saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani. Aga inimene pole sellega rahul ja tihti arvab ennast Jumalast targemaks, püüdes mõista asju, mida talle pole teada antud ja mida ta oma praeguses jumalakauges piiratuses ilmselt ka haarata ei suuda…

Alistuge üksteisele Kristuse kartuses, naised oma meestele otsekui Issandale, sest mees on naise pea, nagu Kristus on koguduse pea, olles ise ihu päästja. Nagu kogudus alistub Kristusele, nõnda alistugu ka naised meestele kõigis asjus. Mehed, armastage naisi, otsekui Kristus on armastanud kogudust ja loovutanud iseenese tema eest (Ef 5:21-25)

Kellelegi alistumine on, teadagi, “poliitiliselt ebakorrektne”. Kaasaja inimene justkui ei oska vahet teha juhi ja türanni vahel. Aga Rachel Fay on kenasti kirjutanud ajakirja The Rock 1999. aasta juuninumbris.

Suur nädal on tööd koledal kombel täis – diplomitöö esitamise tähtaeg on tuleval kolmapäeval. Sel nädalal on aga iga päev mõni matus, õhtuti missad, lisaks veel tavapärased asjad nagu leeritunnid, ministrantide koolitus jne. Uneaega kipub nappima, aga eks me siis nii täidamegi puuduvat osa Kristuse kannatustest tema ihu, see tähendab koguduse heaks :) Kristuse kannatustest aga veel paar sõna.

ETV kodulehelt nägin, et Suurel Reedel kell 21.30 näidatakse Mel Gibsoni filmi Kristuse kannatused. “See lugu annab edasi kristliku religiooniõpetuse tuuma,” teatab ETV lehel olev kirjeldus. Aga kuidas ta seda teeb? Usukauge inimene võib filmi vaadates arvata, et kristlus õhutab vägivalda ja kannatusi. Filmi tegelikku sõnumit (seda, mida ka Mel Gibson on ilmselt püüdnud edastada), on kenasti kokku võtnud Enn Auksmann oma artiklis “«Kristuse kannatused» – film pühadest sakramentidest” – pärast selle lugemist võib mõnigi filmi hoopis teise pilguga vaadata.

Et veidi selgust tuua küsimusse, millest me “politseikaplanadist” kõneldes õieti räägime, toon allpool lühiülevaate politseikaplanaadist meie koduplaneedi eri paigus.

Mulle teadaolevalt tegutseb kaplaniteenistus politseis hetkel järgmistes riikides: Austraalia, Bahama, Bulgaaria, Burundi, Etioopia, Ghana, Hispaania, Inglismaa, Itaalia, Jamaika, Kanada, Keenia, Kreeka, Lõuna-Aafrika Vabariik, Lõuna-Korea, Malawi, Malta, Portugal, Rootsi, Saksamaa, Soome, Sotimaa, Šveits, Tansaania, USA, Uusmeremaa, Venemaa, Venetsueela, Sambia, Zimbabwe. Lisaks leiduvad ICPC liikmete telefoniraamatus ka ühe Ungari kodanikust ICPC-i liikme kontaktandmed, kuid täpsemat infot sealse politseikaplanaadi kohta mul pole.
Lätis on Siseministeerium ja mõned Seimis esindatud erakonnad otsustanud politseikaplanaadi loomise ning on palunud mind endile konsultandiks. Lõunanaabritelt viimati laekunud andmete kohaselt tegeldi seal kohaliku projektijuhi otsimisega.
Rootsis on politseinike teenimine seni toimunud kohalike pastorite seas vabatahtlikkuse alusel, mõned aastad tagasi aga kutsuti seal politseikaplanaadi käivitamiseks ellu ühiskomitee politsei ja kiriku esindajatega. Komisjoni töö tulemustest mul infot pole.

Politseikaplanite tööülesannetena loetletakse enamasti:

• politseinike ja ka ülejäänud politseis töötava isikkoosseisu nõustamine,
• politseinike perekondade nõustamine,
• haigete ja haavatasaanud politseinike külastamine kodus või haiglas,
• surmateadete viimine hukkunute omastele,
• kuriteoohvrite abistamine,
• politseinike koolitamine järgmistes valdkondades: stressijuhtimine, eetika, perekonnaõpetus jne,
• eksperdi roll religioonialaste küsimuste esilekerkimisel politseitööga seoses,
• kaasatöötamine erinevates komisjonides (nt autasustamise, edutamise, distsiplinaarküsimuste ja muudel teemadel),
• politseinike saatmine patrullreididel,
• pidulikel tseremooniatel (autasustamised, uute ruumide kasutuselevõtt, politseiniku matused vms) kaasateenimine.

Enamasti on politseikaplanitel (ka vabatahtlikel) töötõend (oluline näiteks sündmuspaigale pääsemiseks) ning tihti ka politseivorm vastavate eraldusmärkidega.

Kolm peamist mudelit
Eri riikides on politseikaplanaadid ka erinevalt üles ehitatud. Üldistavalt võib siiski välja tuua kolm peamist mudelit.

Inglise mudel
1960ndatel halvenes rahva suhtumine politseisse märgatavalt, eriti keskklassi poolt. Juhtumid “pehmete” narkootikumide tarbimise, liikluseeskirjade rikkumiste ja poliitiliste meeleavaldustega viisid paljud noored senikogematute konfliktideni politseiga. Levinud kujutelmad purunesid ja tekkisid kahtlused politsei rolli kohta ühiskonnas ja tema tegutsemisviiside suhtes. Samal ajal tulid päevavalgele mitmed korruptsiooni- ja väärtalituste juhtumid politseis, mis veelgi õli tulle lisasid. Sellele vaatamata töötasid paljud politseiametnikud ja ka kiriku esindajad selle nimel, et tekkinud lõhet parandada.
Üks meetod politsei ja ühiskonna suhete parandamiseks on olnud kaplaniteenistuse rakendamine politseijõudude poolt. Politseiametnike keeruka ja pingelise töö tõttu nähti vajadust sõltumatu ametniku järele, kes hoolitseks nende hingehoiu eest.
Ühendatud Kuningriigi politseikaplanite rahvusliku koordinaatori Francis Pole`i1 sõnul saavad sealsest rohkem kui 370 politseikaplanist vaid kaks politseist täispalka. Neli kaplanit on politsei palgal poole kohaga ning kõik ülejäänud teevad kaplanitööd vabatahtlikult (või oma kiriklike ülemuste poolt määratuna) lisaülesandena igapäevase kogudusetöö kõrvalt. Politsei eelarvest tasutakse neile kaplanitööga seotud kulutused (kütusekulud, vajalike töövahendite ost, täiendkoolitused).
Samalaadne kaplaniteenistus toimib meile lähematest riikidest ka Rootsis ning Soomes. Seejuures on oluline märkida, et nii Suurbritannias, Rootsis kui Soomes eksisteerib riigikirik (või vähemalt selle sarnane), mille vaimulikud moodustavad suurema osa politseikaplanitest.

USA mudel
Ameerika Ühendriikides ei ole riiklikku politseisüsteemi, vaid iga haldusüksus palkab ise politseitöötajad. Politseiakadeemiad on osariikide tasemel ning selle lõpetajad saavad õiguse töötada politseinikuna oma osariigi piires.
Tsentraalse juhtimise puudumine mõjutab ka politseikaplanite tööd: iga politseiüksus otsustab ise kaplani töölevõtmise/sellest keeldumise. USA politseikaplanite hinnangul on umbes pooltes riigi politseijaoskondades oma kaplan. Rõhutades riigi ja religiooni (just “religiooni”, sest kaugeltki mitte kõik kaplanid pole kristlased) lahutatust, ei maksa enamasti politseikaplanitele palka politseiüksus, vaid palgaraha tuleb kas kirikult/usuorganisatsioonilt, mittetulundusühingutelt või politseinikelt endilt (enamasti selleks moodustatud erifondi kaudu, kuhu politseinikud igakuiselt osa oma palgast annetavad). Politsei tagab tööruumid, enamikul juhtudel ka ametiauto, politseiraadio, politseivormi (selle kandmine pole kaplanitele enamasti küll kohustuslik) ja muud töövahendid.
Nii täis- kui osalise tööajaga ja vabatahtlikult tegutsevad kaplanid on ööpäevaringselt kättesaadavad nii telefoni kui politseiraadio teel. Vajadusel sõidavad nad väljakutse peale õnnetuspaigale, viivad surmateateid hukkunute peredele/lähedastele jne. Kaplanite töömeetodite hulka kuulub ka politseipatrullides kaasa sõitmine: selle kaudu saadakse politseinikega lähemalt tuttavaks ning tekib usaldusvahekord, mis teeb politseinikele lihtsamaks vajadusel oma probleemidega kaplani poole pöördumise.
Oluline on, et reeglina ei kõnele kaplanid religioonist, v.a juhul, kui politseinik ise asja vastu huvi tunneb ja sellest juttu teeb.

Jamaika mudel
Ehkki nii pindalalt kui rahvaarvult Eestist umbes poole suurem, kuulub Jamaika nagu Eestigi maailma väikeriikide hulka. Ka politseisüsteem on seal meie omaga sarnane: 5 politseipiirkonda sarnaselt meie 4 prefektuurile.
Kaplaniteenistus Jamaika politseijõududes sai alguse 1955.a, mil reverend Hugh Smythe määrati teenima Jamaika Konstaabliteenistusse. Rev Smythe teenis seal 1990. aastani.
1991.a jaanuaris määrati rev dr Vivian G. Panton täiskohaga Jamaika Politseijõudude kaplaniks. Peagi määrati ametisse veel neli poole kohaga nn abikaplanit. See poole-koha-programm lõpetati 1994.a. ning neli oma vajalikkust ja võimekkust tõestanud abikaplanit võeti tööle täisajaga.
1999 määrati ametisse viies abikaplan ning sellest ajast on abikaplanitega kaetud kõik viis Jamaika politseipiirkonda (sarnased meie prefektuuridele).
1995. aastal käivitus The Station Pastor’s Programme – püüe pakkuda kaplaniteenistust kõigile politseijaoskondadele. Selle programmi raames töötab iga politseijaoskonna juures vabatahtlikkuse alusel keegi kohalikest pastoritest, kes on valmis vastama väljakutsetele ning teatud arvu tunde nädalas viibima politseijaoskonnas ning kaasa sõitma patrullekipaažides.
The Peer Counsellors’ Programme käivitus aastal 2000. Peer Counsellor-iteks nimetatakse kristlastest politseinikke, kes on saanud vastava väljaõppe ja sertifikaadi individuaalnõustamise alal ning määratud tööle Geographic Divisionide (meie prefektuuride taolised üksused), Special Anti-Crime Task Force ja kriminaaljälituse juurde. Need individuaalnõustajad töötavad oma piirkonna abikaplani alluvuses.
1993. aastal loodi Jamaika politsei kaplaniteenistuse eestvõttel Jamaika Konstaablijõudude Endiste Liikmete Assotsiatsioon.

Kaplani ülesanded
Kaplan Jamaika politseijõududes sarnaneb ülesannete poolest meie peakaplanile. Tema ülesannete hulka kuuluvad:

• kaplanaadi tööd ja arengut puudutavate strateegiliste plaanide ja programmide väljatöötamine,
• abikaplanite, individuaalnõustajate ja nn jaoskonnapastorite koolitamise korraldamine,
• abikaplanite töö ülevaatamine,
• jamaika Konstaablijõudude esindamine Rahvusvahelise Politseikaplanite Konverentsi juures,
• osaleb politseinikele ametikõrgenduste andmise komisjoni töös,
• koordineerib Jamaika Konstaablijõudude liikmete ja nende perede nõustamist,
• administreerib programmi “Critical Incident Stress Management Programme for the Police” läbiviimist,
• pakub eetilist, moraalset ja hingelist abi,
• õpetab nõustamise aluseid Jamaica Police Staff College-s,
• külastab ja pakub pastoraalnõustamist Jamaika Konstaablijõudude liikmetele ja nende peredele haiglates ja kodukülastuste kaudu,
• korraldab ja vajadusel juhatab Jamaika Konstaablijõudude religioosseid talitusi.

Kord kuus kohtub kaplan kõigi oma abikaplanitega töökoosolekul. Kord kvartalis peetakse suurem koosolek, kus osalevad lisaks abikaplanitele ka kõik individuaalnõustajad üle riigi.

Regioonikaplani ülesanded
Regioonikaplan (mõnikord viidatud ka kui abikaplan) teenib kaplanina üht viiest politseipiirkonnast (sarnane meie politseiprefektuuriga). Tema tööülesannete hulka kuulub lisaks kaplanite tavapärastele tegemistele veel näiteks:

• oma piirkonna politseinike töölevõtukomisjonis osalemine,
• politseinike täiendkoolitustel oma kompetentsi kuuluvate ainete õpetamine,
• individuaalnõustajate ning jaoskonnapastorite koolitamine ning supervisioon.

Individuaalnõustaja ülesanded
Individuaalnõustajateks nimetatakse vastava eriväljaõppe saanud politseinikke, kes on määratud tööle regioonikaplani alluvusse. Individuaalnõustaja tööülesannete hulka kuulub:

• individuaalnõustamise ja tugiteenuste pakkumine nende kolleegidele politseis ning politseinike peredele,
• oma piirkonna politseinike külastamine vajadusel haiglates ja kodudes,
• vajadusel regioonikaplani kutsumine.

Jaoskonnapastori ülesanded
Jaoskonnapastoritena teenivad kohalikud vaimulikud vabatahtlikkuse alusel. Jaoskonnapastorite projekti eesmärk on teha kaplaniteenus kättesaadavaks ka väiksemate politseijaoskondade töötajatele, kelle juurde regioonikaplan või individuaalnõustaja kuigi sageli jõuda ei pruugi. Jaoskonnapastori ülesannete hulka kuulub näiteks:

• jaoskonna regulaarne külastamine, olemaks nähtav ja kättesaadav seal töötavatele politseinikele,
• politseinikepoolse soovi korral palvuste või mõtiskluste läbiviimine,
• nõustamisteenused pastori pädevuse piires,
• usaldusliku suhte loomine ja hoidmine jaoskonna töötajatega,
• politsei ja kogukonna vaheliste heade suhete arendamine,
• regulaarne sidepidamine individuaalnõustajate ja regioonikaplanitega,
• politseinike saatmine patrullidel,
• vajadusel politseinike suunamine individuaalnõustaja, regioonikaplani, psühholoogi või muu spetsialisti juurde.

Eestis ametlik politseikaplanaat puudub. Vabatahtlikkuse alusel töötavad kaks kaplanit (Pärnus ja Virumaal), kes teenivad korraga nii arestimajades kinni peetavaid isikuid, kui ka kaplaniga kohtuda soovivaid politseinikke. Samuti on nende rolliks tihti surmateadete edastamine hukkunute lähedastele.

Sa ei tohi Issanda, oma Jumala nime asjata suhu võtta

Paljud ütlevad mulle tol päeval: “Issand, Issand, kas me ei ole sinu nimel ennustanud ja sinu nimel kurje vaime välja ajanud ja sinu nimel teinud palju vägevaid tegusid?”

Üle-eelmises sissekandes oli juttu keelust teha kuju oletatavatest asjadest ning nende kummardamisest. Ka Jumala kujutlemine enda sarnaselt ja selle kujutluse kummardamine käivad sinna juurde. Keeld Jumala nime asjata tarvitada seostub sellega. Ometi räägivad nii paljudki kristlased, muudest kirjutamata, Jumalast ja Tema tahtest väga erinevalt ning on täiesti veendunud, et just nendel on õigus. Halvemal juhul veel peavad nad teisiti uskujaid kristlasigi ebajumalateenriteks. Kellel on siis õigus? Kuidas aru saada?

Te tunnete nad ära nende viljast.

Enda vastu karm olles olen viimastel aastatel mitmel puhul tundnud, et olen “vales paadis”. Olen vaimulikult üles kasvanud end evangeelseks nimetavas kirikus ja seltskonnas. Vennastekogudus, Evangeelsete Üliõpilaste Ühendus, Pereraadio jm on mu vaimsele kasvamisele palju kaasa aidanud. Ja kõige selle juures olen näinud enda ümber liigagi palju silmakirjalikkust ja kurjust. Vendi ja õdesid, kes kasvõi jonni pärast on valmis üksteisel jäsemed küljest kiskuma ning minut hiljem hardalt Jeesust kiitma tema ristivere eest, pastoreid, kelle jaoks usuline innukus tähendab lihtsameelsete rumalust, neid, kelle jaoks koguduse koosolek tähendab sõltuvuse rahuldamist vaimulikust joobumisest…

Kui olin alles asunud teoloogiaõpingutele ning hakanud praktikandina koguduses kaasa teenima, mõtlesin kirikuelu köögipoolt nähes korduvalt kogudust vahetada: tundus, et metodistid või baptistid on tõeliselt vagad ja õige kogudus. Aga neid tundma õppides nägin, et olulist vahet pole – head ja halba on nii seal kui EELK-s vist üsna ühepalju.

Aga, harismaatik, nagu ma olen, olen kogenud ka kummalisi tundeid seoses roomakatoliiklastega. Kunagi sõjaka eestiluterlasena ei suutnud ma katoliku missal üle mõne minuti püsida – missa tundus jumalavallatu kometitegemisena. “Religioonina” selle sõna halvustavas tähenduses (nagu mitmedki seda tarvitavad). Ent õppides tundma Piiblit, Kiriku ajalugu, õppides vähehaaval mõistma dogmaatikat, avardades silmaringi, mõtiskledes ja palvetades, olen pöördunud peaaegu et ümber (ehk siis olen “pöördunud” ;)): missal viibides valdab mind ülevoolav tunne, et “see ongi SEE!”, katoliku vaimulikega kohtudes tunnen armastust nende poolt ja nende vastu, roosipärga palvetades valdab mind rõõm ja seletamatu (heas mõttes) vaimuliku jõu tunne… Ahoi, olen tõesti harismaatik.

Kas peaksin sellest kõigest järeldama, et roomakatoliku kirik on Kirik ja teised mitte? Võimalik, aga võibolla ka veel mitte. Praegu järeldan sellest vaid seda, et kirikutel oleks ülim aeg lõpetada paljunemine pooldumise teel ning teha tõsist tööd täieliku osaduse taastamiseks katoolsete piiskoppidega. Usun, et EELK-s jagatavad sakramendid on täiesti kehtivad (harismaatik, nagu olen, olen seda ka kogenud nii armulaual kui pihil :)) Aga tõelise Kiriku ja Jumala nime asjata tarvitajate (“tolategijate”, kui vend Alari sõnu laenata) vahe läheb ilmselt sealt, kus ühed annavad kogu oma elu Jumalale (mitte ainult staadionikoosolekutel eeldades, et selle väljendi tähendus on “pärast surma saan taevasse”) ära ja saavad Jeesuse jüngriteks Teda jäljendada püüdes ning osaduses Temaga, ja sealt, kus teised jätkavad endist, enesekeskset elu.

“Paljud kõnelevad Jumalast: mõned isegi jutlustavad vihkamist ja põlistavad vägivalda Jumala nimel. Seepärast on oluline avastada Jumala tõeline pale.” “Jeesuses Kristuses, kes lubas oma südame läbistada meie heaks, on Jumala pale nähtav.” (Joseph Ratzinger)

Pontifikaator avaldas la nouvelle theologie eeskujul nimekirja raamatutest, mida võiks soovitada kristlusest huvitatutele sissejuhatava lugemisena. Kuna mõte on hea, lisan omalt poolt soovituse eestikeelse kirjanduse osas.

Kristlus üldiselt:

• Johseph Ratzinger, “Sissejuhatus kristlusesse“
• C.S. Lewis, “Lihtsalt kristlus“
• Nicky Gumbel, “Elu küsimused“

Jeesus:

• Philip Yancey, “Jeesus, keda ma ei tundnud“

Piibel:

• Piibel (alustada on lihtsam Uuest Testamendist!) Vt ka www.piibel.net
• Erik Aurelius, “Jumala mäng“
• Christoph Wrembek, “Aadama pääsemine paradiisist. Inimesest ja tema patust ning Jumalast ja tema armust“

Kogudus:

• Dietrich Bonhoeffer, “Osaduslik elu” (Elmar Salumaa käsikirjaline tõlge)

Lisaks võivad mõnele ehk huvi pakkuda ka minu tagasihoidlikud kirjutised rubriigist “leerikursus“.

Üks leerilastest küsis:

Üks käskudest puudutab ju seda, et ei tohi olla pilte ega kujusid, mida kummardada, aga need on ju siiski olemas

Piltide ja kujude tegemise keeldu on sõnasõnaliselt võtnud nt moslemid, kes kasutavad küll ohtralt ornamentikat, ent mitte pilte ega kujusid, ent selle keelu mõtte vastu on minuarust märksa tõsisemalt eksinud kristliku Kiriku peavool, süüdistades ketserluses ja põletades omal ajal neid, kelle loodusteaduslikud avastused erinesid “pildist ja kujust”, mille ühiskond seni oli enesele loonud (ja seda sajandeid austanud) “sellest, mis on ülal taevas”, “sellest, mis on all maa peal” ning “sellest, mis on maa all vees”. Ka praegu on maailmas (ja ka loodusseadustes), Jumalast endast kirjutamata, nii palju seda, mida me ei tea ega mõista ning mida me ehk polegi suutelised taipama. Me võime küll proovida seda mõista, kuid seda tehes peame olema alandlikud ning mitte pidama pilti või kuju(tlust?), mille endale loonud oleme, ainuõigeks ja lõplikuks tõeks.

Selle valguses on halenaljakas lugeda inimestest, kes väidavad, et nemad “imesid ei usu” (justkui oleks loodusteadused kõik viimseni taibanud!) või püüavad tõestada, et Jeesus Järvel kõndides hulpis tegelikult hoopis üliharuldasel jääpangal.