Eile õhtul sain südamessemineva filmielamuse osaliseks Tallinnas Rahvusraamatukogus, kus avati näitus Johannes Paulus II maise elu viimastest päevadest ning näidati John Kent Harrison filmi “Pope John Paul II“. Film oli suurepärane! Tõetruuduse poolest ilmselt samas klassis Mel Gibsoni “Kristuse kannatustega“. Ainus asi, mis oleks veel parem võinud olla, oleks keel: kui oleks suudetud poolakeelset juttu tõesti ka poola (ja mitte ainult poola aktsendiga inglise) keeles jne rääkida (loomulikult oleksid siis subtiitrid omal kohal olnud), oleks tulemus veelgi parem olnud. Aga sellest pisiasjast hoolimata on tegu siiski suurepärase filmi ja suurepäraste näitlejatöödega. Eriti vahva oli see, et kardinal Ratzingeri mängis üsna Joel Luhametsa näoga näitleja, nii et lootust karjääri teha on ka meie kiriku assessoritel :)
Palju mõtteainet andis film ka piiskopiameti teemadel (jälle). Eiri uudise valgel, et Rootsi Kiriku vastvalitud peapiiskop hakkab tõsiselt tegelema kiriku 20 000 töötaja liigse haiguslehele mineku teemaga. Kes piiskop siis ikkagi on: raamatupidaja või karjane? Meie (luterlikud) piiskopid käituvad (ja neilt ka oodatakse seda) suurte isandatena, kellel alati on hästi palju tegemist tähtsate asjade ajamise ja poliitikaga. Katoliku (ja ka õigeusu) piiskopid, keda olen kohanud (ja kellel tihti on märksa suuremad piiskopkonnad, kui nende luterlastest kolleegidel), on aga kõik olnud lihtsad ja vabad inimesed, kellest kiirgab hoolimist ja armastust. Vägisi meenuvad Issanda sõnad: “Te tunnete nad ära nende viljast.” Kas meil on veel lootust? :)