Üle-eelmises sissekandes oli juttu keelust teha kuju oletatavatest asjadest ning nende kummardamisest. Ka Jumala kujutlemine enda sarnaselt ja selle kujutluse kummardamine käivad sinna juurde. Keeld Jumala nime asjata tarvitada seostub sellega. Ometi räägivad nii paljudki kristlased, muudest kirjutamata, Jumalast ja Tema tahtest väga erinevalt ning on täiesti veendunud, et just nendel on õigus. Halvemal juhul veel peavad nad teisiti uskujaid kristlasigi ebajumalateenriteks. Kellel on siis õigus? Kuidas aru saada?
Enda vastu karm olles olen viimastel aastatel mitmel puhul tundnud, et olen “vales paadis”. Olen vaimulikult üles kasvanud end evangeelseks nimetavas kirikus ja seltskonnas. Vennastekogudus, Evangeelsete Ãœliõpilaste Ãœhendus, Pereraadio jm on mu vaimsele kasvamisele palju kaasa aidanud. Ja kõige selle juures olen näinud enda ümber liigagi palju silmakirjalikkust ja kurjust. Vendi ja õdesid, kes kasvõi jonni pärast on valmis üksteisel jäsemed küljest kiskuma ning minut hiljem hardalt Jeesust kiitma tema ristivere eest, pastoreid, kelle jaoks usuline innukus tähendab lihtsameelsete rumalust, neid, kelle jaoks koguduse koosolek tähendab sõltuvuse rahuldamist vaimulikust joobumisest…
Kui olin alles asunud teoloogiaõpingutele ning hakanud praktikandina koguduses kaasa teenima, mõtlesin kirikuelu köögipoolt nähes korduvalt kogudust vahetada: tundus, et metodistid või baptistid on tõeliselt vagad ja õige kogudus. Aga neid tundma õppides nägin, et olulist vahet pole – head ja halba on nii seal kui EELK-s vist üsna ühepalju.
Aga, harismaatik, nagu ma olen, olen kogenud ka kummalisi tundeid seoses roomakatoliiklastega. Kunagi sõjaka eestiluterlasena ei suutnud ma katoliku missal üle mõne minuti püsida – missa tundus jumalavallatu kometitegemisena. “Religioonina” selle sõna halvustavas tähenduses (nagu mitmedki seda tarvitavad). Ent õppides tundma Piiblit, Kiriku ajalugu, õppides vähehaaval mõistma dogmaatikat, avardades silmaringi, mõtiskledes ja palvetades, olen pöördunud peaaegu et ümber (ehk siis olen “pöördunud” ;)): missal viibides valdab mind ülevoolav tunne, et “see ongi SEE!”, katoliku vaimulikega kohtudes tunnen armastust nende poolt ja nende vastu, roosipärga palvetades valdab mind rõõm ja seletamatu (heas mõttes) vaimuliku jõu tunne… Ahoi, olen tõesti harismaatik.
Kas peaksin sellest kõigest järeldama, et roomakatoliku kirik on Kirik ja teised mitte? Võimalik, aga võibolla ka veel mitte. Praegu järeldan sellest vaid seda, et kirikutel oleks ülim aeg lõpetada paljunemine pooldumise teel ning teha tõsist tööd täieliku osaduse taastamiseks katoolsete piiskoppidega. Usun, et EELK-s jagatavad sakramendid on täiesti kehtivad (harismaatik, nagu olen, olen seda ka kogenud nii armulaual kui pihil :)) Aga tõelise Kiriku ja Jumala nime asjata tarvitajate (“tolategijate”, kui vend Alari sõnu laenata) vahe läheb ilmselt sealt, kus ühed annavad kogu oma elu Jumalale (mitte ainult staadionikoosolekutel eeldades, et selle väljendi tähendus on “pärast surma saan taevasse”) ära ja saavad Jeesuse jüngriteks Teda jäljendada püüdes ning osaduses Temaga, ja sealt, kus teised jätkavad endist, enesekeskset elu.
“Paljud kõnelevad Jumalast: mõned isegi jutlustavad vihkamist ja põlistavad vägivalda Jumala nimel. Seepärast on oluline avastada Jumala tõeline pale.” “Jeesuses Kristuses, kes lubas oma südame läbistada meie heaks, on Jumala pale nähtav.” (Joseph Ratzinger)
Otsingud, püüdlused ja kasv usus on täiesti loomulik. Oled nüüd ringi peale teinud kõikvõimalikele liikumistele.
Ütleme, et otsin veatut, püha kogudust. Selle kohta öeldakse, et kas see kogudus jääb pühaks, kui mina sinna lähen?
Mina olen kogenud just vastupidist. Olin hirmsasti kinni oma noorepõlve koguduse arusaamades. Selle koguduse nimetust enam pole ma kohanud üheski esiletoodud nimekirjas. Püüdlesin täiuse, puhtuse ja Püha Vaimuga täitmise poole.
Kuid siis, palju aastaid hiljem, sain ma ootamatult võimsa palvevastuse koguduses, kus
nii mõnigi asi oli põhimõtteliselt teisiti kui minu arusaamine.
Ja siis ma mõistsin!
Jumal ei vaata koguduse nimele, ei vaata üksikutele lahknevustele õpetuses, vaid ta vaatab iga inimese südamesse eraldi.
Täna sa, Toomas, otsid võimalikult veatut kogudust ja oled ehmunud, et ei leia.
Varsti aga läheb veel hullemaks, sest kirjutatud on, et kui Jumala poeg teist korda tuleb, kas tema usku leiab maa peal.
Homokirikutest ma ei räägi, kuid prohveteeringute järgi hakatakse ka kirikutes alasti tantsima, nagu ilmalikus Eesti TV-s juba
alasti raadioreporter uudiseid toimetab.
Ma arvan, et ära otsi uut kogudust. Sul on sügavaid mõtteid. Ole sina soolaks oma kogudusele.
Suur tänu kommentaaride eest!
Ei, ma ei otsi uut kogudust, nagu oma sissekandes ka väljendada püüdsin. Nähtava ja Nähtamatu Kiriku vahel näib tõepoolest olevat vahe ning, kui end korrata, “tõelise Kiriku ja Jumala nime asjata tarvitajate vahe läheb ilmselt sealt, kus ühed annavad kogu oma elu Jumalale ära ja saavad Jeesuse jüngriteks Teda jäljendada püüdes ning osaduses Temaga, ja sealt, kus teised jätkavad endist, enesekeskset elu.” Mis nime kannab kogudus, kuhu ühte või teist leeri inimene kuulub, pole primaarne. Vähemalt nii see mulle praegu näib.
EELK-st lahkumise kavatsust mul pole. Tõesti, nagu Sa nimetad, püüan olla soolaks oma kogudusele. Aidaku meid kõiki selleks Jumal.