Toomas Nigola diarium

Et veidi selgust tuua küsimusse, millest me “politseikaplanadist” kõneldes õieti räägime, toon allpool lühiülevaate politseikaplanaadist meie koduplaneedi eri paigus.

Mulle teadaolevalt tegutseb kaplaniteenistus politseis hetkel järgmistes riikides: Austraalia, Bahama, Bulgaaria, Burundi, Etioopia, Ghana, Hispaania, Inglismaa, Itaalia, Jamaika, Kanada, Keenia, Kreeka, Lõuna-Aafrika Vabariik, Lõuna-Korea, Malawi, Malta, Portugal, Rootsi, Saksamaa, Soome, Sotimaa, Šveits, Tansaania, USA, Uusmeremaa, Venemaa, Venetsueela, Sambia, Zimbabwe. Lisaks leiduvad ICPC liikmete telefoniraamatus ka ühe Ungari kodanikust ICPC-i liikme kontaktandmed, kuid täpsemat infot sealse politseikaplanaadi kohta mul pole.
Lätis on Siseministeerium ja mõned Seimis esindatud erakonnad otsustanud politseikaplanaadi loomise ning on palunud mind endile konsultandiks. Lõunanaabritelt viimati laekunud andmete kohaselt tegeldi seal kohaliku projektijuhi otsimisega.
Rootsis on politseinike teenimine seni toimunud kohalike pastorite seas vabatahtlikkuse alusel, mõned aastad tagasi aga kutsuti seal politseikaplanaadi käivitamiseks ellu ühiskomitee politsei ja kiriku esindajatega. Komisjoni töö tulemustest mul infot pole.

Politseikaplanite tööülesannetena loetletakse enamasti:

• politseinike ja ka ülejäänud politseis töötava isikkoosseisu nõustamine,
• politseinike perekondade nõustamine,
• haigete ja haavatasaanud politseinike külastamine kodus või haiglas,
• surmateadete viimine hukkunute omastele,
• kuriteoohvrite abistamine,
• politseinike koolitamine järgmistes valdkondades: stressijuhtimine, eetika, perekonnaõpetus jne,
• eksperdi roll religioonialaste küsimuste esilekerkimisel politseitööga seoses,
• kaasatöötamine erinevates komisjonides (nt autasustamise, edutamise, distsiplinaarküsimuste ja muudel teemadel),
• politseinike saatmine patrullreididel,
• pidulikel tseremooniatel (autasustamised, uute ruumide kasutuselevõtt, politseiniku matused vms) kaasateenimine.

Enamasti on politseikaplanitel (ka vabatahtlikel) töötõend (oluline näiteks sündmuspaigale pääsemiseks) ning tihti ka politseivorm vastavate eraldusmärkidega.

Kolm peamist mudelit
Eri riikides on politseikaplanaadid ka erinevalt üles ehitatud. Üldistavalt võib siiski välja tuua kolm peamist mudelit.

Inglise mudel
1960ndatel halvenes rahva suhtumine politseisse märgatavalt, eriti keskklassi poolt. Juhtumid “pehmete” narkootikumide tarbimise, liikluseeskirjade rikkumiste ja poliitiliste meeleavaldustega viisid paljud noored senikogematute konfliktideni politseiga. Levinud kujutelmad purunesid ja tekkisid kahtlused politsei rolli kohta ühiskonnas ja tema tegutsemisviiside suhtes. Samal ajal tulid päevavalgele mitmed korruptsiooni- ja väärtalituste juhtumid politseis, mis veelgi õli tulle lisasid. Sellele vaatamata töötasid paljud politseiametnikud ja ka kiriku esindajad selle nimel, et tekkinud lõhet parandada.
Üks meetod politsei ja ühiskonna suhete parandamiseks on olnud kaplaniteenistuse rakendamine politseijõudude poolt. Politseiametnike keeruka ja pingelise töö tõttu nähti vajadust sõltumatu ametniku järele, kes hoolitseks nende hingehoiu eest.
Ühendatud Kuningriigi politseikaplanite rahvusliku koordinaatori Francis Pole`i1 sõnul saavad sealsest rohkem kui 370 politseikaplanist vaid kaks politseist täispalka. Neli kaplanit on politsei palgal poole kohaga ning kõik ülejäänud teevad kaplanitööd vabatahtlikult (või oma kiriklike ülemuste poolt määratuna) lisaülesandena igapäevase kogudusetöö kõrvalt. Politsei eelarvest tasutakse neile kaplanitööga seotud kulutused (kütusekulud, vajalike töövahendite ost, täiendkoolitused).
Samalaadne kaplaniteenistus toimib meile lähematest riikidest ka Rootsis ning Soomes. Seejuures on oluline märkida, et nii Suurbritannias, Rootsis kui Soomes eksisteerib riigikirik (või vähemalt selle sarnane), mille vaimulikud moodustavad suurema osa politseikaplanitest.

USA mudel
Ameerika Ühendriikides ei ole riiklikku politseisüsteemi, vaid iga haldusüksus palkab ise politseitöötajad. Politseiakadeemiad on osariikide tasemel ning selle lõpetajad saavad õiguse töötada politseinikuna oma osariigi piires.
Tsentraalse juhtimise puudumine mõjutab ka politseikaplanite tööd: iga politseiüksus otsustab ise kaplani töölevõtmise/sellest keeldumise. USA politseikaplanite hinnangul on umbes pooltes riigi politseijaoskondades oma kaplan. Rõhutades riigi ja religiooni (just “religiooni”, sest kaugeltki mitte kõik kaplanid pole kristlased) lahutatust, ei maksa enamasti politseikaplanitele palka politseiüksus, vaid palgaraha tuleb kas kirikult/usuorganisatsioonilt, mittetulundusühingutelt või politseinikelt endilt (enamasti selleks moodustatud erifondi kaudu, kuhu politseinikud igakuiselt osa oma palgast annetavad). Politsei tagab tööruumid, enamikul juhtudel ka ametiauto, politseiraadio, politseivormi (selle kandmine pole kaplanitele enamasti küll kohustuslik) ja muud töövahendid.
Nii täis- kui osalise tööajaga ja vabatahtlikult tegutsevad kaplanid on ööpäevaringselt kättesaadavad nii telefoni kui politseiraadio teel. Vajadusel sõidavad nad väljakutse peale õnnetuspaigale, viivad surmateateid hukkunute peredele/lähedastele jne. Kaplanite töömeetodite hulka kuulub ka politseipatrullides kaasa sõitmine: selle kaudu saadakse politseinikega lähemalt tuttavaks ning tekib usaldusvahekord, mis teeb politseinikele lihtsamaks vajadusel oma probleemidega kaplani poole pöördumise.
Oluline on, et reeglina ei kõnele kaplanid religioonist, v.a juhul, kui politseinik ise asja vastu huvi tunneb ja sellest juttu teeb.

Jamaika mudel
Ehkki nii pindalalt kui rahvaarvult Eestist umbes poole suurem, kuulub Jamaika nagu Eestigi maailma väikeriikide hulka. Ka politseisüsteem on seal meie omaga sarnane: 5 politseipiirkonda sarnaselt meie 4 prefektuurile.
Kaplaniteenistus Jamaika politseijõududes sai alguse 1955.a, mil reverend Hugh Smythe määrati teenima Jamaika Konstaabliteenistusse. Rev Smythe teenis seal 1990. aastani.
1991.a jaanuaris määrati rev dr Vivian G. Panton täiskohaga Jamaika Politseijõudude kaplaniks. Peagi määrati ametisse veel neli poole kohaga nn abikaplanit. See poole-koha-programm lõpetati 1994.a. ning neli oma vajalikkust ja võimekkust tõestanud abikaplanit võeti tööle täisajaga.
1999 määrati ametisse viies abikaplan ning sellest ajast on abikaplanitega kaetud kõik viis Jamaika politseipiirkonda (sarnased meie prefektuuridele).
1995. aastal käivitus The Station Pastor’s Programme – püüe pakkuda kaplaniteenistust kõigile politseijaoskondadele. Selle programmi raames töötab iga politseijaoskonna juures vabatahtlikkuse alusel keegi kohalikest pastoritest, kes on valmis vastama väljakutsetele ning teatud arvu tunde nädalas viibima politseijaoskonnas ning kaasa sõitma patrullekipaažides.
The Peer Counsellors’ Programme käivitus aastal 2000. Peer Counsellor-iteks nimetatakse kristlastest politseinikke, kes on saanud vastava väljaõppe ja sertifikaadi individuaalnõustamise alal ning määratud tööle Geographic Divisionide (meie prefektuuride taolised üksused), Special Anti-Crime Task Force ja kriminaaljälituse juurde. Need individuaalnõustajad töötavad oma piirkonna abikaplani alluvuses.
1993. aastal loodi Jamaika politsei kaplaniteenistuse eestvõttel Jamaika Konstaablijõudude Endiste Liikmete Assotsiatsioon.

Kaplani ülesanded
Kaplan Jamaika politseijõududes sarnaneb ülesannete poolest meie peakaplanile. Tema ülesannete hulka kuuluvad:

• kaplanaadi tööd ja arengut puudutavate strateegiliste plaanide ja programmide väljatöötamine,
• abikaplanite, individuaalnõustajate ja nn jaoskonnapastorite koolitamise korraldamine,
• abikaplanite töö ülevaatamine,
• jamaika Konstaablijõudude esindamine Rahvusvahelise Politseikaplanite Konverentsi juures,
• osaleb politseinikele ametikõrgenduste andmise komisjoni töös,
• koordineerib Jamaika Konstaablijõudude liikmete ja nende perede nõustamist,
• administreerib programmi “Critical Incident Stress Management Programme for the Police” läbiviimist,
• pakub eetilist, moraalset ja hingelist abi,
• õpetab nõustamise aluseid Jamaica Police Staff College-s,
• külastab ja pakub pastoraalnõustamist Jamaika Konstaablijõudude liikmetele ja nende peredele haiglates ja kodukülastuste kaudu,
• korraldab ja vajadusel juhatab Jamaika Konstaablijõudude religioosseid talitusi.

Kord kuus kohtub kaplan kõigi oma abikaplanitega töökoosolekul. Kord kvartalis peetakse suurem koosolek, kus osalevad lisaks abikaplanitele ka kõik individuaalnõustajad üle riigi.

Regioonikaplani ülesanded
Regioonikaplan (mõnikord viidatud ka kui abikaplan) teenib kaplanina üht viiest politseipiirkonnast (sarnane meie politseiprefektuuriga). Tema tööülesannete hulka kuulub lisaks kaplanite tavapärastele tegemistele veel näiteks:

• oma piirkonna politseinike töölevõtukomisjonis osalemine,
• politseinike täiendkoolitustel oma kompetentsi kuuluvate ainete õpetamine,
• individuaalnõustajate ning jaoskonnapastorite koolitamine ning supervisioon.

Individuaalnõustaja ülesanded
Individuaalnõustajateks nimetatakse vastava eriväljaõppe saanud politseinikke, kes on määratud tööle regioonikaplani alluvusse. Individuaalnõustaja tööülesannete hulka kuulub:

• individuaalnõustamise ja tugiteenuste pakkumine nende kolleegidele politseis ning politseinike peredele,
• oma piirkonna politseinike külastamine vajadusel haiglates ja kodudes,
• vajadusel regioonikaplani kutsumine.

Jaoskonnapastori ülesanded
Jaoskonnapastoritena teenivad kohalikud vaimulikud vabatahtlikkuse alusel. Jaoskonnapastorite projekti eesmärk on teha kaplaniteenus kättesaadavaks ka väiksemate politseijaoskondade töötajatele, kelle juurde regioonikaplan või individuaalnõustaja kuigi sageli jõuda ei pruugi. Jaoskonnapastori ülesannete hulka kuulub näiteks:

• jaoskonna regulaarne külastamine, olemaks nähtav ja kättesaadav seal töötavatele politseinikele,
• politseinikepoolse soovi korral palvuste või mõtiskluste läbiviimine,
• nõustamisteenused pastori pädevuse piires,
• usaldusliku suhte loomine ja hoidmine jaoskonna töötajatega,
• politsei ja kogukonna vaheliste heade suhete arendamine,
• regulaarne sidepidamine individuaalnõustajate ja regioonikaplanitega,
• politseinike saatmine patrullidel,
• vajadusel politseinike suunamine individuaalnõustaja, regioonikaplani, psühholoogi või muu spetsialisti juurde.

Eestis ametlik politseikaplanaat puudub. Vabatahtlikkuse alusel töötavad kaks kaplanit (Pärnus ja Virumaal), kes teenivad korraga nii arestimajades kinni peetavaid isikuid, kui ka kaplaniga kohtuda soovivaid politseinikke. Samuti on nende rolliks tihti surmateadete edastamine hukkunute lähedastele.