Üks mu lemmikraadiojaamu on Ancient Faith Radio. Lisaks heale vaimulikule muusikale, on seal ka väga huvitavad saated, mis ühtaegu õpetavad ja innustavad vagale elule. Viimatine “Our Life in Christ” saade räägib p. Efraimi palvest kannatlikkuse, armastuse mitte-kohtumõistjaliku meele eest. Üks huvitav mõte, mis kõrvu jäi, on arutlus teoloogia üle: kui Jumal on armastus, siis kas saab olla tõelist teoloogiat, mis mingil moel ei tegele ka armastusega?
Jumal on ennast inimkonnale ilmutanud, kuid mitte rohkem, kui inimene vajab (ja suudab vastu võtta). Jumala eneseilmutuse keskmes on armastus – tema ainusündinud Poeg, kes loobus iseenese olust, võttes orja kuju, saades inimese sarnaseks; ja ta leiti välimuselt inimesena. Ta alandas iseennast, saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani. Aga inimene pole sellega rahul ja tihti arvab ennast Jumalast targemaks, püüdes mõista asju, mida talle pole teada antud ja mida ta oma praeguses jumalakauges piiratuses ilmselt ka haarata ei suuda…