Mu koda nimetatakse palvekojaks kõigile rahvastele. (Js 56:7)
Küllap on need prohvetiraamatu sõnad paljudele tuttavad, kasvõi evangeeliumi läbi, kus Jeesus neid tsiteerib (Mk 11:17). Kuid kuulmisest üksi on vähe. Eestimaa kirikuhooned on sageli lihtsalt hooned, mida väljast imetleda ja mille torni järgi sihti seada, kui et avatud palvekojad. Siin Pärnus oleme püüdnud võimalikult palju kirikut avatuna hoida ning tagasiside on väga positiivne. Praegu aga on kirikumees puhkusel ning tema asendaja on harjunud “eesti luterlusele” omaste kinniste ustega – kohe peale jumalateenistuse lõppu, kui enamik rahvast lahkunud ja koguduse nõukogu kogudusemajas oma koosolekut pidama asus, keeras ta uksed lukku. Meie Ennuga olime samal ajal Issandamuutmise kiriku juures, kus metropoliit Stefanus pühitses ühe mälestusmärgi ülempreester Mihkel Suigusaare mälestuseks ja kus meeleolumuusika saatel ohtralt torti ja head seltskonda nautida sai. Sealsamas kohtusin ka ühe inglise keelt kõneleva naisterahvaga, kes kurtis, et tema isa suri täna kodumaal. Ta ise tahtis tulla kirikusse palvetama, kuid jäi meie kiriku ukse taha veerand tundi hiljaks – pidi lukustatud uste tõttu tagasi pöörduma. Tänu Jumalale, et Issandamuutmise kirik avatud oli, kuid tõsiseks teevad niisugused juhtumid küll.
Väär on mõelda, et hoiame kirikuid suvel avatud ainult turistidele vaatamiseks – kirik on eelkõige palvekoda ja sellesse ei saa suhtuda ükskõikselt.