Mu koda nimetatakse palvekojaks kõigile rahvastele. (Js 56:7)
Küllap on need prohvetiraamatu sõnad paljudele tuttavad, kasvõi evangeeliumi läbi, kus Jeesus neid tsiteerib (Mk 11:17). Kuid kuulmisest üksi on vähe. Eestimaa kirikuhooned on sageli lihtsalt hooned, mida väljast imetleda ja mille torni järgi sihti seada, kui et avatud palvekojad. Siin Pärnus oleme püüdnud võimalikult palju kirikut avatuna hoida ning tagasiside on väga positiivne. Praegu aga on kirikumees puhkusel ning tema asendaja on harjunud “eesti luterlusele” omaste kinniste ustega – kohe peale jumalateenistuse lõppu, kui enamik rahvast lahkunud ja koguduse nõukogu kogudusemajas oma koosolekut pidama asus, keeras ta uksed lukku. Meie Ennuga olime samal ajal Issandamuutmise kiriku juures, kus metropoliit Stefanus pühitses ühe mälestusmärgi ülempreester Mihkel Suigusaare mälestuseks ja kus meeleolumuusika saatel ohtralt torti ja head seltskonda nautida sai. Sealsamas kohtusin ka ühe inglise keelt kõneleva naisterahvaga, kes kurtis, et tema isa suri täna kodumaal. Ta ise tahtis tulla kirikusse palvetama, kuid jäi meie kiriku ukse taha veerand tundi hiljaks – pidi lukustatud uste tõttu tagasi pöörduma. Tänu Jumalale, et Issandamuutmise kirik avatud oli, kuid tõsiseks teevad niisugused juhtumid küll.
Väär on mõelda, et hoiame kirikuid suvel avatud ainult turistidele vaatamiseks – kirik on eelkõige palvekoda ja sellesse ei saa suhtuda ükskõikselt.
Muide, kuidas teil praegu Pärnus kombeks? Kas võtate turistide ja palvetada soovijate käest kirikusse sissepääsul raha või saab muidu kah? Endal lihtsalt paari aasta tagune kogemus Eliisabeti kiriku ukse juures, et vaat polnud seda nõutud summat hetkel (paadunud kaardiga-maksja olen, ilmselt seetõttu) ja tuligi oma palvehetkeks muu koht otsida :(
Kas keegi teab, miks vene kirikus ei lubata pildistada?
Kas Rooma katolikus tohib?
Nägin selles Rooma kirikus ka pihitooli, mis meie kirikus puudub, mis minu elus puudub ja mis minu meelest võiks ju ometi olla.
Kas ikka peab kirikus pildistama? Ka siis kui see pole keelatud. Nagu Toomas kirjutab: kirik on eelkõige palvekoda…
Uurisin seda rahaküsimise lugu ja selgus, et paar aastat tagasi tõepoolest oli siin tõepoolest mingi katsetus, et ehk oleks tore, kuid õnneks lõpetas Enn Auksmann siia abiõpetajaks tulles selle jama ära :)
Ester!
Sul on õigus, et kirikuhoone on eelkõige palvekoda.
Seda teed on läinud protestantlikud kogudused oma palvemajadega, kus tõesti vaatamiseks pole midagi.
Vanad kirikud on aga jäänud. Oma vaimsuse ja oma püüdlusega välisele särale.
Mul on mõned pildid http://www.vaimulik.blogspot.com
Asutasin selle blogi kunagi, et vaimulikul teemal mõtteid vahetada ja vestlust ise kontrolli all hoida, aga sel pole mõtet. Vaata kui juba meie, usuinimeste vahel pole asjades üksmeelt (liigne rääkimine, pildistamine kirikutes jm), mis siis veel uskmatutega üht jututuba pidades.
Enn Auksmann kirjutas kunagi delfisse oma mõtteid, tema teab kui kaugele kommentaarid teemast kalduvad.
Protestantlikud kogudused (vähemasti luterlikud) tegutsevad tänapäevalgi vanades kirikutes. Lihtsalt on suur vahe, kas suhtuda kirikuse kui vaatamisväärsusse, mida ja milles toimuvat võib oma suva kohaselt pildistada või lähtuda nendest reeglitest, mis kirikus on kehtestatud ja käituda nende (mitte oma) reeglite järgi.
Vabandust, Kerkel, kui minu mõtted sulle sobimatud tunduvad.
Rahu sinuga, Ester! Ei sekku enam. :-)