Toomas Nigola diarium

Jätkuks sissejuhatavale peatükile leeritundide sarjast, panin ühe varem peetud selleteemalise jutluse alusel kokku 2. jupi loomise, Jumala ja ilmutuse teemadel.

Loomine, Jumal ja ilmutus

Mis meenub, kui kuuleme räägitavat loomisest? Võibolla seostuvad sellega mitmesugused sõnad, näiteks loodus, loom, … ehk mõni veel, mis viitavad sellele, et need asjad või olevused pole mitte tekkinud, vaid on loodud.

Loodut vaadeldes võib igaüks järeldada, et Jumal on olemas. Uskuda Looja olemasolusse on märksa arukam, kui endale sisendada, et kogu see imeline maailm on juhuse läbi tekkinud. Viimane võib ehk olla küll võimalik, kuid see võimalus on nii kaduvväike, et selle uskumine näitab kas niiviisi uskuja mõtlematust või siis tõsist tahtmist Looja olemasolu eitada. Vastupidiselt paljude kartustele on see aga ka peaaegu kõik, milleni me loodut vaadeldes jõuda võime: kristliku jumalatundmiseni on sealt veel pikk tee. Maailma imelisest olemasolust võime järeldada vaid selle Looja imelise olemasolu, kuid ei enamat. Kuigi palju ei saa me nii teada selle kohta, miks Looja oma töö ette on võtnud või mis plaanid (kui üldse) tal sellega edasi on.[1] Selleks, et teada saada maailma Looja kavatsuste ja eesmärkide kohta, vajame, et ta ise ennast meile ilmutaks ja ütleks meile. Seda ta on ka teinud ja kristlastena usume, et vähemasti kõige olulisem osa Jumala ilmutusest on talletatud piibliraamatusse ning edasi antud Kirikus.

Mida me siis sel viisil, Jumala enda poolt ilmutatuna, teada saame?

Esiteks pisut lähemalt loomise põhjuste kohta. Eesti keeles on võimalik ka inimese kohta öelda, et ta „loob“ midagi. Nii öeldaksegi, päris sageli lausa. Piibli kirjutajate jaoks kõlaksid säärased jutud aga kummaliselt. Piibli keelekasutuses suudab „luua“ ainult Jumal[2], inimene saab ainuüksi nautida ja mängida: mängida sellega, mille Jumal talle loonud on. Inimene ei saa iseennast ega endale elu luua, ent ta saab sellest rõõmu tunda ja seda kasutada. Ka suured heliloojad nagu Bach või Torrim ei saa Jumala moodi luua, vaid ainult mängida – mängida selle muusikaga ja annetega, mille Jumal loonud ja neile andnud on. See aga ongi Piibli järgi loomise mõte – et loodud olenditel oleks tore. Rootsi teoloog Erik Aurelius osutab sellele mängulisusele oma traktaadis „Jumala mängust ja muust“ ning osutab, et sellest tulenevad omad järeldused ka meie jumalateenistusliku elu jaoks: „Psalmide raamatu järgi on ka jumalateenistuse mõte see, et inimene ühineb hetkeks kogu loodu ülistuslauluga, olles samas ise osake sellest loodust. Ta laulab Jumalale, unustades iseenda ja samas olles tema ise.“ Ameerika teoloog Geoffrey Wainwright lisab oma süstemaatilise teoloogia raamatus – see on, muide, väga tõsine ja asjalik raamat –, et jumalateenistust võib näha usulise mängimisena ja seda sugugi mitte halvustavas tähenduses. Jumalateenistust on tema järgi parim kogeda, ühendades mängulisuses töö ja puhkuse. Siis on tegu tõelise re-kreatsiooni, uueks loomisega. Siis saab Jumal meid uueks luua. Jumala tänamine, temaga kohtumisest ja tema armastavast meiepoolepöördumisest rõõmustamine ei ole ebameeldiv kohustus ega vagade inimeste pelk komme – nagu filmides mõnikord näeme inimesi kannataja näoga kirikupingis „halleluujat“ laulmas – vaid mõeldud meile kosutuseks ja nautimiseks!

Nii et Jumal on loonud kõik hästi ja tahab, et inimestel oleks hea? Miks siis ei ole kõik hästi?

Osundan veelkord juba nimetatud Erik Aureliuse traktaati. Seal on lugu lihtsasti ja kokkuvõtlikult ära seletatud: „Jumala poolt loodus, ka paradiisis, on seatud nõnda, et kärbsed on kärbsed ja karud on karud. Seda on nad ihu ja hingega, mõtlematagi püüda olla keegi teine. Aga inimene ei taha olla inimene. „Aadam“ on Jumala peale kade ja tahab saada „Jumala sarnaseks“, tundes „head ja kurja“. … Rõõmu asemele tuleb rahulolematus, kahtlustamine ja arvestused. Tööst saab lõbusa mängimise asemel higi ja vaev. Mängukaaslaste asemel saavad ligimestest konkurendid või siis need, keda saab kasutada omaenese eesmärkide saavutamiseks.“

Inimene on nüüdseks juba loendamatuid inimpõlvi püüdnud ilma rohkem või vähem Jumalata hakkama saada, ise otsustada, mis hea ja mis kuri, mida teha ja mida jätta tegemata.[3] Tulemusi me teame. Paljus on see sarnane ühe mu sõbraga, kes on väikestviisi leiutaja. Nii polnud talle takistuseks pesumasina tootja poolt kaasa antud instruktsioon, mis masinat sihipäraselt tarvitama õpetas ning selle kasutamisele raamid seadis. See mu sõber aga ehitas loomingulise inimesena pesumasina sooja vee boileriks. Paha oli asja juures aga see, et ühel päeval, kui pere kodunt ära oli, see masin plahvatas ning koos sellega põles maha ka suur osa nende majast.

Meie õnneks ei pea Jumal aga pikka viha, ei mossita omaette ega parasta, et „said nüüd, mis tahtsid, va inimesed“. Meie võime küll solvuda oma laste peale, kes meie korduvatest manitsustest ja keelamistest hoolimata just meie antud nõule risti vastupidiselt tegutsevad. Kuid küllap kogeb iga lapsevanem, et see viha ei kesta kaua ning armastus saab sellest võitu. Raskem võib olla niigi pahural koeraomanikul oma pahandust teinud koerale andestada… Ent Jumal pole suhetes oma looduga koeraomanik vaid pigem lapsevanema sarnane. Ta on korduvalt võtnud inimkonnaga ühendust ja meile ennast ilmutanud. Jumala suurim eneseilmutus, Jeesus, keda usume olevat Kristuse, kutsub meid tema kaudu saama Jumala lasteks ning siis suhtlema Jumala kui oma taevase Isaga. Pole sugugi ükskõik, millisena Jumalat kujutleda või kuidas temasse suhtuda, kuigi kindlasti ületab Jumal meie igasuguse kujutlusvõime. Mida tähendab see, et Jumal tahab meile Isaks olla, mõistavad ehk need lapsed, kellel on või on olnud hea läbisaamine oma armastava maapealse isaga. Veelgi paremini aga mõistavad Jumala suhtumist inimkonda ehk need, kellel omal on lapsed ja kes armastusega püüavad endast oma lastele parima anda. Armsad emad ja isad, kui teie lapsed on vahel kangekaelsed või mõistmatud, kui nad ei tea, mis neile hea on ja ei taha teie abi vastu võtta; kui nad vihastavad teie peale siis, kui püüate neid hoida endale viga tegemast või annavad muul moel põhjust käsi üles tõsta ja hüüda: „Mida ma ometi peaksin tegema!?“, siis ärge heidke meelt, vaid pigem rõõmustage, et teile saab osaks Jumala eneseilmutus: ilmutus sellest, millist vaeva ja muret peab Jumal nägema inimkonnaga, kes ei taha sugugi seda, mis talle hea on, vaid tahab jonni ajada ja ise kasvõi hukatuse suunas edasi trampida, kuigi on korduvalt kogenud, et ei saa ise hakkama.

Jah, need lapsed… Oleks nad siis kasvõi natukenegi tänulikud, et sa nende heaks nahast välja poed – või, Jumala puhul, inimeseks saad! Aga ometi on nad ju nii armsad…

—————–
1. Deismiks nimetatav maailmavaade õpetabki, et on küll olemas Jumal, kes on maailma loonud ja selles leiduvad protsessid käivitanud, kuid edasi on ta käitunud nagu harilik kellasepp: masinavärgi käivitamise järel on ta selle omaette tiksuma jätnud ning asunud muude asjatoimetuste juurde. Meil pole temaga nii peaaegu midagi pistmist.

2. 1. Moosese raamatu alguses jutustatud loomislugu on täiesti erinev juba olemasoleva ümberkujundamisest. Jumal loob eimillestki midagi: “Alguses polnud midagi. Siis äkitselt: nätaki! Kõik kohad kraami täis!” (1Ms 1:1jj)

3. Just sellest, mitte puuviljadieedist, kõneleb 1Ms 3. peatükis jutustatud pattulangemise lugu.