Käesolevaga kuulutan välja annetuste kogumise Pärnu ja Kambja noorte augustikuise palverännaku toetuseks. Oleme kuueteistkümnekesi minemas nädalaks Taizé kloostrisse, et seal vaimselt uueneda ning pisut ka oma elu ja sihtide üle järele mõelda (eriti noored, kes alles otsivad oma kohta elus). Palverännaku eelarve tuludepool koosnev peamiselt osavõtutasudest ning koguduse toetusest, kuid siiski on veel puudu pea 10 000 krooni. Siit üleskutse kõigile lugejatele: lisaks eestpalvetele võiksite teha ka ükskõik kui suure või väikese ülekande. Ka 100 krooni on abiks! (nt 150 krooni eest saab juba ca 10 liitrit kütust)
Ülekande võib teha kas otse minu pangakontole 10902003174005 SEB Eesti Ühispangas või koguduse arveldusarvele 10902000838001 (neile, kes soovivad hiljem tehtud annetust Maksuametile deklareerida). Mõlemal juhul palun kasutada märkida, et tegu on annetusega noorte palverännaku toetuseks.
Aitäh!
Ma mäletan, et paar aastat tagasi, 2004 suvel vist sattusin ma lyoni kandis olles nädalaks pooleteiseks Taizesse. Kui minu mälu ei peta mind oli ka seal kohal mingi pärnu koguduse grupp. Meelde jäi üks suhteliselt suure ahtriga naine ja väga mitte-suhtlemisaltid inimesed.
Minu Taizesse saabumise šokk oligi, kui ma bussiga sinna loksusin hakkasin seljatagant kuulma eestikeelset virinat. Ma loodan, et ma nüüd kellelegi liiga ei tee, aga tegu oli selle koguduse liikmetega (suure ahtriga naine ja keegi veel).
Kui oli mingi Eestlaste kogunemine, siis oli mul äärmiselt häbi Eestlane olla. Kuna mingi “Eesti-vend” oli just kusagil lennus oli mingi asendus-vend antud. Ja kõiksee aeg need nõiad (vabandust väljenduse eest) rääkisid selle sama venna ees teda eesti keeles taga. Et ikka palju jobum kui see mingi teine vend, kes pidavat ka Eesti keelt oskama. Täitsa sümpaatne mees oli minu alandliku arvamuse kohaselt.
Ning ühe grupiliikme käest kuulsin, et neid oli hoiatatud meiega (ehk siis hääletajad-rändajad-omapeadreisijad) eriti suhtlemast. a´la mingid parasiidid.
Kui kaks aastat tagasi toimus pärnust selline väljasõit (eliisabet?), siis oli tegu nendega, kui mitte, oli mingi muu kogudus.
Aga mulje, mis neist jäi oli äärmiselt nadi.
:)
Vabandust süntaksi- ja tähevigade eest. Enne kontrollimist kogemata vajutasin nuppu ja siin muuta ei saa.
Re: Toeta meie noori
Paraku on tõsi see, et eestist on Taizés käinud tõesti päris kirev seltskond ja minu kogemuse kohaselt moodustavad enamiku gruppide põhikoosseisu päris kirikukauged inimesed. See „häbi olla eestlane“ tunne on mullegi tuttav mõnedelt Taizé vennaskonnaga seotud kohtumistelt (nt Milanos 1998/99 aastavahetusel – kui aastaarve õigesti mäletan – kus Eestist oli päris mitu bussitäit rahvast, aga kui tuli eestlaste kohtumise aeg, seisime õp Oleskiga uhkes kaksinduses „Estonia-Eesti“ siltidega keset lagedat platsi messihallis ning lõpuks vist veel paar inimest liitus, kuid kindlasti mitte veeranditki seltskonnast. Enamiku jaoks on, paraku, tegu siiski rohkem turismireisiga.
Teisest küljest pean siiski oluliseks, et ka niisugused „turistid“ saaksid neid reise kaasa teha (kuigi seekordse grupiga peaks meil asjad suht hästi olema ja eelmisel aastal Kambja noortega oli samuti), sest vähemalt mõned saavad hakkavad kõigest hoolimata vennaskonna vaimsusest osa, hakkavad elu, asjade ja üleüldse üle järele mõtlema ja teevad ehk häid otsuseid kõige selle tulemusena.
Aga „kirikuinimestest“ paari lausega veel. Ühe teise postituse kommentaaris viitas JJ siinsetele kommentaaridele ja tegi kokkuvõtte: „kirikuinimesed on kahepalgelised ussid“. Nagu ma ka ühes varasemas postituses viitasin, olen ka ise seda korduvalt kogenud. Õigemini olen kogenud, et kiriku liikmete hulgas pole jobusid sugugi vähem, kui „maailmas“. Usun, et jobusid võib olla isegi nähtamatu kiriku (kui Augustinuse lahterdust kasutada), mitte ainult nähtava (selles on neid kohe ohtralt) likmeskonnas. Süü selles võib olla ka vaimulikel, kes jutlustavad odavat armu. Nii ongi paljude jaoks „päästetud olemise“ tähendus lihtsalt see, et „pärast surma saan taevasse“, omamata mingit otsest mõju nende käitumisele kaasajal. Juttu igapäevasest meeleparandusest, pühitsusest, heategudest ja täiuslikkuse poole püüdlemisest peavad niisugused sektantlikuks või katoliiklikuks väärõpetuseks. Kurb, aga selliseid inimesi leidub küllalt ka meie oma koguduses. Pärnus on olukord siiski küllalt hea, vähemalt nende osas, kes enam-vähem igal pühapäeval kirikus on (enamik Pärnu Taizé fännidest sinna hulka paraku küll ei kuulu – loodetavasti veel ei kuulu).
Muuseas, kui veab, siis hüppan ma isegi nädala pärast Taizest läbi… See registreerimissüsteem on seal küll segane.
Tore! Kui satume samal ajal seal olema, anna end näole ja puhume õhtul Oyakis pisut juttu :) Kui registreerimisel hätta jääd, ütle, et oled minu sõber ;)