Mida teha, kui sinu kodurahu rikub telefoniturundaja kõne? Järgnevalt paar nõuannet eelmises sissekandes viidatud Kalle Lasni raamatust.
Kui sul juhtub olema eriti seltskondlik meeleolu, võid helistajaga vestlust alustada teemal, miks ta selle telefonimüügitöö üldse vastu võttis ja üritada teda veenda töökohta vahetama.
Võid ütelda talle ka tõetruult, et sul on hetkel kiire, kuid kui ta annaks sulle oma koduse telefoninumbri, siis võiksid talle õhtul tagasi helistada. Kui ta siis keeldub, võid öelda: “Mulle te küll helistasite koju, miks siis mina ei tohi teile koju helistada?”
Kui juhtud olema registreeritud FIE, kelle tegevusalaks on märgitud ka konsultatsiooniteenused, on niisugused telefonikõned suurepärane võimalus raha teenida. Tuleb vaid helistajale esimesel võimalusel öelda: “Hästi, aga enne kui me edasi arutame, oleks teil kasulik teada, et minu aeg maksab 200 krooni tunnist ning minimaalne konsultatsiooniaeg on 15 minutit. Seega: kui tahate minuga rääkida, läheb see teie firmale maksma vähemalt 50 krooni.” Kõne jätkumise korral oled igati õigustatud sulle helistatud firmale vastavat arvet postitama. ;)
Mu isa, kes muuhulgas veab ka reisibyrood, on sellise lahenemise votnud: kui helistatakse ja pakutakse midagi, siis tema pakub reisi vastu. Yldiselt on ta ysna hea veenmisoskusega (meenutab kohati tanki), nii et ennem ostab raamatumyyja reisi kui tema raamatu (voi kirje kataloogis voi tolmuimeja voi mille iganes).
Aga see meetod vist funkab ainult siis, kui ise ka millegi … eee … levitamisega tegeleda.
Pkala voib telefonimyyja nt kirikusse kutsuda ;) ikka tema enda terminoloogiat kasutades – et kui hea ja kui kasulik ja kuidas tema elukvaliteet sellest ikka margatavalt touseb ja …
Juhtum: helistas pesuvahendeid pakkuv proua, kes pöördus kuidagi nii meeldivalt, et mina, kel harilikult pole mingit probleemi jutu kiire lõpetamisega, otsustasin vaadata, mis saab, kui sellisel juhul suhelda lihtsalt nagu inimene inimesega. Rääkisime vist ligi 20 minutit kui mitte rohkem igasugustel küürimisega seotud teemadel, nö südamest südamesse nagu naised saavad rääkida mõlemile tuntud ja paratamatult vajalikul teemal. Ostuni asi ei jõudnud, sellele vaatamata helistaja tänas meeldiva suhtumise eest ja minagi olin rõõmus kosutava leiu eest, et selline kõne ei pea alati tähendama suhet “ahistaja/ahistatav”.
Siiski… Paari kuu pärast helises jälle telefon, seekord oli samast firmast toru otsas üks teine inimene, kes hakkas nagu masin ette lugema kõike seda head, mida nende pesuvahendid võimaldavad. Püüdsin teda katkestada väitega, et mul on juba “oma” agent sel alal. Mille peale tema teatas, et see inimene enam neil ei tööta, ning jätkas oma mahaloetavat programmi. Ära katkestada oli kahju, panin siis toru lihtsalt lauale ja ootasin, kui ta ise aru sai ja lõpetas.
Aga seda esimest varianti, kohtumist inimesega meenutan siiani sooja südamega. Mis teha, teisel korral ei õnnestunud.
Tööalaseid pakkumisi (nt erinevad koolitused jms) tuleb ikka nädalas mitu tükki. Enamasti kuulan nende esimese pooleminutilise kiirkõne ära ja seejärel lasen neil pakkumise enale meilile või faksiga saata. See on kiire võimalus kõne lõpetamiseks kuid samas annab mulle võimaluse infoga hiljem tutvuda ning ISE välja selgitada, et kas mulle on seda vaja või mitte.
Helile – Kas sul tõesti tuleb postkasti veel vähe rämpsu, et lased asjad meilie saata? Tõsi, kui asi ennast ik ahuvitab, siis on ise asi ;)