Lõpetasin just Kalle Lasni raamatu “Kultuuritõkestus“.
Raamatut alustades olin pisut skeptiline ja umbes poolepeale jõudnuna lausa pessimistlik autori ilusate unistuste täitumise võimaluste suhtes. Olen ka varem sarnaseid mõtteid mõelnud ja lugenud, kuid alati on tundunud, et allakäigu jätkumine on paratamatu. Raamatu viimane osa, suvekataloog, aga andis tagasi nooruspõlves olnud innu midagi ühiskonnas muuta ;)
Kuigi ma ei pruugi päris kõigi Kalle Lasni mõtetega nõustuda, soovitan seda raamatut siiski soojalt igaühele lugemiseks. Eriti neile noortele, kes meiega Taizésse tulevad!
Vabaduse kellahelin kostab iga kord, kui te muudate oma meelt ja nälja kustutuseks ei astugi läbi McDonald’sist…
Kõikjal maailmas kontrollib informatsiooni liikumist ühe kahanev arv ülerahvuselisi meediakorporatsioone, mida juhivad omakorda mõned üksikud hiiglased. … Kui lapsevanematel oleks teadmised lastele mõju avaldava televisioonivägivalla kohta, siis vaevalt nad oma laste (ning ka iseendi) telekavaatamise harjumustesse niivõrd ülla vastutulelikkusega suhtuksid. Kuid neid inimesi ei ole võimalik hoiatada, sest selle sõnumi jaoks sobilik võimas ja kaugeleulatuv jaotussüsteem ei ole nõus seda levitama. Iga kord, kui asi tõsiseks läheb, summutatakse teema ära. Ringkaitse võimsus on lihtsalt vapustav.
Kujutleme hetkeks, et cK logo asemel oleks tegelik inimene, Calvin Klein. Kas meil oleks siis kuidagi teistsugune suhtumine sellesse, kuidas ta oma äri ajab? Calvin Kleini huvitab väga teie teismeline tütar. Te näete, kuidas mees temaga flirdib. Mees teeb teie tütrele kõlvatu ettepaneku. Mees võtab tal püksid jalast. Mees puudutab teda. Ja lõpuks teeb see mees teie tütrest prostituudi. Ta suretab omakasu nimel teie tütre seksuaalsuse ja pärast kasutuskõlbmatuks muutumist viskab lihtsalt minema. … Kuid lõppude lõpuks, mis vahet sel on, kas teie last ekspluateerib cK imagoloogia või on selleks Calvin Klein isiklikult?
Iga otsus, mille me langetame oma toiduvalikutes, on hääl, mille me anname sellise maailma poolt, kus me soovime elada.
Kui palju kahju peab mõni ettevõte tegema, enne kui me seame kahtluse alla tema õiguse eksisteerida?
Inimesed peavad kohaseks, et korporatsioonid kehtestavad reegleid, mille järgi meie ühiskonnas äriasju aetakse. Nad peavad seda legitiimseks, kui suurfirmad raiuvad lagedaks iidseid metsi, mõjutavad valimisi, suunavad ringhäälingu tegevust, korraldavad poliitikutele lõbureise Bahaamale ja valmistavad ette ülemaailmsete kaubanduskokkulepete projekte. Kuid see kõik ei ole normaalne, kohane ega ka seaduslik!!!
Kuidas oleks, kui igat aktsionäri loetaks isiklikult süüdiolevaks ja vastutavaks asjaosalistele tekitatud vigastuste või keskkonnakahjustuste eest? Miks ei peaks see nii olema?
Raha või elu?