Kolmapäevase Postimehes kutsub Tuuli Koch kõhklematult politseile teatama liiklusrämpsust. 105% nõus tema ülekutsega. Samamoodi ei peaks kõhklema ka muudest huliganidest teatamisel. Hiiumaal puhates olen korra juba pidanud teatama rullnokkadest, kes rohketest keelusiltidest hoolimata kuivas metsas grillide otsustasid. Kolmapäeva õhtupoolikul aga nägime oma silmaga Kassaris pealt metsatulekahju puhkemist: väike (ei tea, kas kellegi visatud konist või millestki muust alguse saanud) suitsuvine kasvas mõne hetkega kadakalatvu noolivaks leekidemölluks. Õnneks oli kohe võimalik tuletõrjet informeerida ning nende saabumiseni püüdsime pihlakaokstega tule edasist levikut tõkestada. Seekord läks võrdlemisi hästi: tuletõrje saabus Käinast üsna ruttu ning pani kahjutulele pea sama ruttu ka piiri. Ent kui oleks pisut hiljem märgatud? Või poleks olnud telefoni kaasas? Igatahes jobusid (kuidas neid siis veel nimetama peaks?) paistab kohutavalt (!) palju olevat.
Rõhutan siis minagi: kui ikka näha, et kaasinimestel tervet mõistust kaasas pole ja nad kedagi/midagi tõsiselt ohustavad, ei maksa peljata 110 või 112 helistamast ja asjast teatamast. Muidugi oleks parem püüda esmalt jobude endiga rääkida, kuid harilikult nad ei kuula ning pigem pigem vihastuvad sinu, kui iseenda peale.
[...] Samal teemal kirjutavad ka toomas ja tereloom. [...]
Minu viimane tulekahju ehmatus oli see, kui hakkasin Pärnu-Jaagupist maakodu poole liikuma ja täpselt kodu kohalt tõusis korralik suitsusammas… minu õnneks aga mõnede teiste kahjuks oli tegemist hoopis Lavassaare turbarabaga, mis metsade ja rabade kohalt üle minnes on täpselt meie maja kohal… viimaste kuude sündmusi arvestades igatahes ehmatas ära küll.