Käesolevaga teatan, et oleme eluga ja pisut ka tervelt palverännakult tagasi jõudnud. Kui tuleb õige aeg, tekib Võrku ka elektrooniline pildialbum reisil tehtu-nähtu kajastamiseks.
Üleeile olime koos kamba diakonitega kutsutud konsistooriumisse pro venia concionandi eksamile ning üllatuslikult läbisime kõik selle ka edukalt :) Nüüd siis vaja veel Instituudis viimased eksamid sooritada ja pastoraalseminari seekordse intensiivkursuse (“vanade olijate” grupp, mis lõpeb juba veebruariga) jooksul vastu pidada, siis ongi preestriordinatsiooni loota. Vast kunagi hiljem kirjutan pikemalt, praegu tuleb likvideerida äraolekuga tekkinud tegemata asjade kuhja.
EELKs õigustatakse koguduses esinevaid probleeme minu kogemuses tihti sellega, et me polevat mitte “õigete”, vaid “patuste” kirik, kuna Kristuski, nagu kõik kolm sünoptilist evangeeliumi ühel meelel tunnistavad, ei “tulnud kutsuma õigeid, vaid patuseid”.
Pean tunnistama, et niisugune jutt on mulle “algusest peale” vastumeelne olnud, kuigi ka Paulus konkreetse olukorra vajadust (aga mitte patu õigustamist ega soodustamist) silmas pidades on end nimetanud patuseks ja koguni esimeseks niisuguste seast. Alljärgnevalt toortõlge ühest artiklist, mis ka minu mõtteid küllalt kenasti väljendab.
Patune loomus, õigeksmõistmine, pühitsus ja Vaim
http://alastair.adversaria.co.uk/?p=293
Kristlasi võime sageli kuulda rääkimas nende “patusest loomusest”. Aastatega olen hakanud aga tundma ebamugavust säärase keelekasutuse juures, kuigi ma hindan seda, mida niisuguste väljenditega tavaliselt silmas peetakse. Häda on aga selles, et niisugustel väljenditel puudub piibellik alus. Kristlased ei peaks endist mõtlema mitte kui langenud loomusega inimestest, vaid kui inimestest, kes on patule surnud.
Rääkida endist kui patustest tähendab kõnelda sellest, mis on silmale nähtav. Pühakiri, ma usun, räägib teisiti. Pühakirja jaoks on meie tõeline loomus leitav Kristuses. Kuigi kristlased patustavad, on nad seda tehes konfliktis, mitte kooskõlas oma loomusega. Patt, olles kahtlemata olemas meie eludes, on meile vägagi võõras ja “ebaloomulik” asi.
Olen veendunud, et Uus Testament kõneleb kristlase tõelisest loomusest, kui sellest, mis on Kristuses ja mida taibatakse usus. Kes ma tõeliselt olen, seda ei saa ma teada lihtsalt välise vaatluse teel. Pealevaadates näen, et olen patune. Usk aga ütleb mulle, et minu tõeline loomus on see, milliseks Jumal mind on kuulutanud õigeksmõistmises – “õige”. Meie tõeline elu ja olemus on midagi, mida ei saa lihtsalt peale vaadates haarata; see on varjatud koos Kristusega Jumalas, et olla avaldatud Kristusega Tema ilmumises (Kl 3:3-4).
Peaksime olema ettevaatlikud rääkides kristlastest kui “patustest” (mõte, mille esmalt leidsin Norman Shepherdilt). See lihtsalt pole Pühakirja keel. Rääkides endist kui “patustest” me rõhutame mõtet, et patt on meile loomulik ja ootuspärane ning et peame selles elama traagilise paratamatusena. Keelduda kõnelemast endist kui patustest ei tähenda selle eitamist, et me teeme (kuni selle elu lõpuni) pattu. Pigem tähendab see keeldumist väitmast, et teeme pattu “patustena”; me patustame, kuid teeme seda Isa adopteeritud lastena, nendena, kelle Tema on “õigeteks” kuulutanud hoolimata sellest, mida meie muidu endast arvata võiksime.
Kuigi ma ei nõustu kujutlustega kristliku täiuse kohta, mida esindab Pühaduse liikumine (Holiness movement), on siiski mõnda, mida tuleb öelda nende kasuks, nimelt, et nad ei lepi patu fatalistliku tunnistamisega oma elus, nagu see võib kaasneda enda loomult patusteks nimetamisega. Ehkki ma ei usu, et me selles elus kunagi oleksime vabad patust, ei usu ma ka, et oleks õigustatud allaandlik suhtumine pattu. Kristlase elus on patt lahingut kaotamas, kuigi võitlus veel kestab. Kuigi võitlus patuga ei lõpe enne meie ihude ülesäratamist, ei peaks me mõtlema endist kui patu vangidest ja neist, kes on mõistetud pidevale kaotusele võitluses temaga. Pigem peaksime ootama progresseeruvat võitu. Viis, kuidas me endast kõneleme ja mõtleme, võib tugevasti mõjutada meid selles vallas.
Ma usun ka, et õigeksmõistuõpetuses on element, mis tihti jääb märkamata. Kui Jumal meid “õigeteks” kuulutab, pole tegu mitte pelga “juriidilise fiktsiooniga”. Kuulutades meid “õigeteks”, teeb Jumal meist uued inimesed, re-sümboliseerides meid. See on muutev kuulutus. Püüdes leida põhjust, miks säärane “õigeks” kuulutav otsus võib olla kooskõlas tõega, ei saa me minu arvates väita, et see ei viita mingil kombel meie isiklikule moraalsele staatusele. See, mulle näib, on paljude protestantide möödalaskmine.
Mida me peame märkama on, et õiglus Jumala õigeksmõistukuulutuses on osaliselt rajatud isikliku pühitsuse tõotusele (või, õigemini, mida me traditsiooniliselt oleme nimetanud “pühitsuseks”; piibellikult omab “pühitsus” enam preesterlikku tähendust). Jumal on õiglane meid õigeteks kuulutades, kuna meie tõeline elu on Kristuses. Meie õigeksmõistmine tuleneb Tema õigeksmõistmisest – Tema ülestõusmisest. Siiski, fakt, et meie tõeline elu on Kristuses, pole miski, mis on praegu meie silmale nähtav. Jumala õigeksmõistukuulutus peab silmas reaalsust, mis saab täielikult ilmsiks alles Kristuse ilmumisel ja pühitsuse lõpuleviimisel. Jumala kuulutus meist kui õigetest on õiglane, kuna siis, kui näeme Kristust, oleme Tema sarnased, mitte nagu nagu temast lahutatud isiksused, vaid kui need, kes temas on re-formeeritud; nagu need, kes on saanud oma elu väljastpoolt iseennast.
Õigeksmõistu niisugusel mõistmisel on mitmeid eeliseid. See aitab selgitada heade tegude kohta õigeksmõistmises. Piibel selgesti õpetab lõplikku õigeksmõistmist tegude põhjal. Kuidas meie siin arvesse tuleme? Ma usun, et vastus leidub äratundmises, et meid on kuulutatud õigeteks Kristuses, kuna meie elu on varjul Temas ja Tema elu elab meis. Kristuse õigeksmõistmine saab meile, kuna Tema ülestõusnud elu elu saab meie omaks. Kristlane taipab oma tõelist elu väljaspool teda usu kaudu. Uskliku õiglased teod väljendavad Kristuse elu temas. Mõistes meid õigeks tegude põhjal viimsel päeval, ei hinda Jumal meid mitte meiepoolsete autonoomsete (ega isegi mitte armust aidatud) moraalsete pingutuste, vaid selle põhjal, et Kristus on meie tõeline elu, elu, mis avaldub meie heades tegudes. See Kristuse elu, mida meie teod väljendavad, on õigeksmõistmise alus. See elu pole loodud meie tegude poolt, kuid väljendub ihulikule silmale nende kaudu.
Suhe algse ja lõpliku õigeksmõistmise vahel saab selgemaks. Algses õigeksmõistmises on fookuses usk, kuna meie tõelist elu pole ilma selleta, meie ihulike meeltega, võimalik haarata. Tulevas õigeksmõistmises saab Kristuse tõeline elu, mida alguses sai taibata vaid usu läbi, nähtavaks ka meie õiglastes tegudes (mis on ka meie usu viljad). Meie õigeksmõistmise alus pole sellega muutunud. See alus on alati olnud Kristuse elu. See elu pole miski, mida me ise endis üles ehitaksime moraalsete ponnistustega. Pigem on see miski, mille me vastu võtame usus meist väljastpoolt. On otsustava tähtsusega, et me Kristuse elu võtaksime vastu oma eluna. Seda tehes, muudab see elu meid ja toob meis esile head teod.
Viimaks veel toob õigeksmõistu niisugune mõistmine esile ka Püha Vaimu rolli. Jumal kuulutab meid õigeteks Kristuse elu omamise põhjal. Me ei oma seda elu tema täiuses, vaid ainult nii, nagu meile on antud Vaimu mõõtu käsirahaks. Nagu Paulus väidab, “Me ootame usust õiguse lootust Vaimu kaudu” (Gl 5:5). Vaimu omamine ja Tema jätkuv töö meie eludes on õigeksmõistmise olemuslik osa, nagu näeme Rm 8:1-4. Me pole veel päriselt õigeks seatud, kuid meile on antud eelmaitse ja garantii meie osast ülestõusnud (loe “õigeks mõistetud”) Issandas Vaimu läbi.
