Seoses diariumisse lisanduvate rämpskommentaaride arvu plahvatusliku kasvuga viimastel päevadel otsustasin lisada väikese viguri pahade tõrjumiseks: kommentaari postitamisel tuleb lisaks oma andmetele sisestada ka “turvakood” juuresolevalt pildilt. Loodetavasti pahad robotid seda niipea ära ei õpi.
Head kirjutamist (või häid konflikte, nagu äsjalõppenud juhtimiskonverentsil sooviti)!
Mõned lingid:
http://www.bushisantichrist.com/ – kommentaarid ilmselt liigsed
http://www.bushislord.com/ – ka selle lehekülje aadress räägib iseenda eest
http://condiriceisangry.com/- ka Condy kohta on olemas fännileht
http://www.forums.madguerillabrigade.com/ – Mothers for George Bush
Siia võiks veel lisada ühe eestikeelsed lehekülje:
http://www.hot.ee/palvehelmed/
Lugeja püüdku nüüd aru saada, millised eeltoodud lehtedest on mõeldud huumori või pilana, millised aga tõsiselt. :)
Endine Zambia peapiiskop tembutab jälle
http://news.bbc.co.uk/2/hi/africa/5381888.stm kirjutab endisest Zambia peapiiskopist Emmanuel Milingost, kes on varem tähelepanu köitnud näit sellega, et lasi end muunidel laulatada. Nüüd võttis ta kätte ja ordineeris neli abielus meesterahvast piiskoppideks. Room loomulikult seda janti kehtivaks ei tunnista ning on kõnealused tüübid ekskommunikeerinud.
Muidugi on RKK MLÜ-l (huvitav, kuidas nende nimi oleks?) nüüd võimalik protesti tõsta – ilmselge näide kirikuvägivallast ju! Kui mõni EELK papp midagi samaväärset teeks, saaks ta vist küll vaid noomida ning halvemal juhul teisele ametikohale üle viidud… Või kuidas meil selle autoritaarsusega nüüd ongi?
Viimaks ka presidendivalimistest
Nagu lugejad ehk juba märganud, olen siiani hoidumast käesoleva presidenditsirkuse kommenteerimisest. Aga enam tõesti ei saa: niivõrd halenaljakaks on asi muutunud. Tõesõna, Ühtse Venemaa eesti Esinduse jaburduste (neist ühe hiljutisema kohta võib lugeda näiteks siit) kõrval kahvatuvad vist küll kõik suured ja väikesed koomikud kogu maailmas. Oma tembutamistega on KeRa suutnud ka mind viimaks panna arvama, et Ilvese presidendikssaamine polekski kõige hullem – mitte et ta mulle rohkem meeldima või tõsisemana oleks paistma hakanud, kuid tema võit valimistel hoiaks ära kogu meie riigiriisme ja rahva häbissejäämise, mis vastasjõudude (kelle “garandiks” president Rüütel degradeeritud on) võidu korral sünniks.
—
Täiendatud 23.09.06 kell 09.48
Tänases Arteris on väga mõistlikku juttu avaldatud Peeter Oja suust:
Üks toetav vastukaja tuli meilitsi pensionärilt, kes kiitis, et Oja ja Juur on tublid poisid, aga imestas samas, kuidas nad küll Keskerakonda ei karda. Seda vana inimese küsimust ei maksnud liiga tõsiselt võtta. Aga kevadel käis Oja Pärnus tublide õppurite aktusel ja seal uurisid lapsed, kas ta poliitikutest teravalt rääkides hirmu ei tunne.
«See on ohu märk, kui laps niimoodi küsib,» lausub Oja. «Selline hirm peab kaduma! Sinul kui kodanikul on õigus ja kohustus poliitikult nõuda, mitte teda karta. Aga meile käiakse peale, et olge vait, te peate mind kartma.»
Ka Pulleritsuga nõustun:
Tuhat ja tuline: milline perversne ühiskond meil on, kui mõnest sirgeseljalisest seisukohavõtust piisab, et kohalikuks sangariks saada.
Kui juba Kompassis jutuks tuli, lisan siiagi lugemissoovituse raamatu kohta, mille suvel Taizés paari päevaga ahnelt läbi lugesin ja mille kohta oskan küll vaid kiidusõnu öelda (isegi, kui ma mõnda asja Scottist teisiti tõlgendaksin). Kõneks on niisiis Scott ja Kimberly Hahni raamat “Rome Sweet Home“.
Scott Hahn was a Presbyterian minister, the top student in his seminary class, a brilliant Scripture scholar, and militantly anti-Catholic … until he reluctantly began to discover that his “enemy” had all the right answers.
Raamatus jutustavad Scott ja Kimberly kordamööda oma lugu teineteisega kohtumisest kuni Kimberly vastuvõtmiseni Roomakatoliku Kiriku perre. Vahepeale jäävad ühise võitluse aastad evangeelse usu eest (sh katoliiklaste “pööramine”), teoloogiaõpingud, koguduste teenimine ning võitlus iseendaga Issanda ees ausaks jäämise ja Tema kutse kuuldavõtmise eest…
I cannot say enough good about this book or the Hahns! As a self described “generic Christian” for many years, I found this book amazingly readable and very fair. Scott has definitely done his research. Although this book was not intended to dispel all the myths about the Catholic faith, it did answer a lot of my questions. [...] If you study the subject with an open mind and heart, you can’t escape how much sense the Catholic faith makes! I think part of the reason that these critics are so nasty and defensive is the fact that they are not only having to defend their position against the Catholic church, but also against the other 25,000 different Protestant denominations. No wonder they feel insecure! On a personal note to ALL Christians: Keep and open mind and heart and study your faith objectively and know WHY you believe what you believe! Too many Christians, Catholic AND Protestants are just “going through the motions” and do not fully understand their faith. I recently made the decision to convert to the Catholic Church and it wasn’t a decision made lightly. I am continuing to study so that I can not only grow stronger in my convictions, but to be able to defend my faith. I highly recommend this book to cradle Catholics as well as recent converts or anyone who has even a passing interest in the faith. God Bless you all!
/Karen Carrathers/
Liigagi tihti võisin Scotti ja Kimberly loos ära tunda iseennast ja oma peret :)
Rome Sweet Home is a touching testimonial of how two VERY anti-Catholic, bible-slinging Protestant seminaries (husband and wife) reluctantly opened themselves to, discovered, and finally accepted the Catholic Church as our Lord’s original and apostolic Church on earth.
/Steven Quigley/
Paar Scotti raamatut on krisost veel tulekul ning kui need osutuvad sama headeks, kui “RSH”, võib Tom Wrighti positsioon minu kaasaegse lemmikteoloogina tõsiselt ohustatud olla :)
Täna öösel nägin õnnist unenägu: üks tuttav pakkus 295 krooni eest müüa Karl Barthi “Kirikliku dogmaatika” 12 inglisekeelset köidet :D Meeldiv oli ärgata ja loota, et tegu oli prohvetliku unenäoga :)
Piiblitund EELK UI Pastoraalseminaris
Piiblitund EELK UI Pastoraalseminaris
1Ts 1:2-10
Me täname alati Jumalat teie kõikide eest, meenutades teid oma palvetes, alatasa meelde tuletades teie teokat usku ja töökat armastust ning vastupidavat lootust meie Issanda Jeesuse Kristuse peale Jumala ja meie Isa palge ees.
Me teame, et teie, Jumalale armsad vennad, olete valitud, sest meie evangeelium ei ole teie juurde tulnud palja sõnana, vaid ka väes ja Pühas Vaimus ning täieliku veendumusega. Te ju teate ise, missugused me olime teie juures teie heaks.
Ja te võtsite eeskujuks meid ning Issandat, kui te rohkest viletsusest hoolimata sõna vastu võtsite Püha Vaimu rõõmuga, nii et te olete saanud eeskujuks kõigile usklikele Makedoonias ja Ahhaias.
Sest teie juurest on Issanda sõna kostnud mitte üksnes Makedooniasse ja Ahhaiasse, vaid kõikidesse paikadesse on levinud teated teie usust Jumalasse, nii et meil pole vaja enam midagi rääkida. Nad ju ise teatavad, kuidas te meid vastu võtsite ning kuidas te olete ebajumalaist pöördunud Jumala poole, teenima elavat ja tõelist Jumalat ning ootama taevast tema Poega Jeesust, kelle ta on surnuist üles äratanud ja kes meid tõmbab välja tulevasest vihast.
Selle pühapäeva lugemised toovad meie ette tänulikkuse teema. Kas märkame olla tänulikud?
Evangeeliumilugemises kõneldakse kümnest pidalitõbisest, kelle Jeesus tervendas, kuid kellest vaid üks naases Jumalat kiites. Võimalik, et ülejäänud üheksa olid asjalikud inimesed, kes paranenuina tundsid kiiret tarvidust eluga edasi minna, oma elu uuesti üles ehitama asuda. Kõlab üsna eestlaslikult.
Liigagi sageli oleme me ka ise sarnased nende üheksa puhtaks saanud mehega: me palume Jumalat mingi asja pärast ning kui Issand oma armus meie palve täidab, võtame toimunut enesestmõistetavana ning pöörame pilgud järgmiste meie ees olevate probleemide poole. Seesama trend kajastub ka koguduse eestpalvetes, mida pühapäevastel jumalateenistustel kirikupalvesse võtame – ülekaalus on palved, tänupalved on märksa harvemad. Justkui oleks meil loomuldasaõigus Jumala armule, kaunile maailmale, tervisele, toidusele jne.
Säärase suhtumisega määrame me aga ära selle, milliseks kujuneb meie elu ja maailm me ümber. Kui suvatseme näha vaid raskusi ja ülesandeid, halba ja ähvardavat, muutume kartlikeks ning kaotame rõõmu, milleks oleme loodud. Niisuguse häda vältimiseks on vana kristlik rohi olemas – regulaarselt Jumala ees oma elule mõeldes loetleda kõik õnnistused, mis meenuvad ning nende eest Jumalat tänada.
Ka meie suhted kaasinimestega kannatavad, kui suvatseme märgata vaid pinde meie ümberolijate silmis. Tihti tunneme, et meie oleme need, keda ei tunnustata piisavalt ja kelle andeid ei märgata ega märkagi, et kõige selle juures oleme me ka need, kellel on võimalus ise teisi märgata ja julgustada. Kes oma elu armastab, see kaotab selle. Kuni arvame, et meie armastus kaasinimeste vastu peaks sõltuma eelkõige nende armastusväärsest käitumisest meie endi suhtes, jäämegi elama maailma, kus meid ei mõisteta ega hinnata vääriliselt.
Meie vend Paulus annab head eeskuju. Ta alustab kogudusele saadetavat kirja Jumala tänamisega kolme jumaliku vooruse – usu, lootuse ja armastuse – eest, mis tessalooniklaste juures on nähtavad. Püha Vaim sai nende juures oma head tööd teha ning selle tulemused olid vaatamist- ja eeskujuks võtmist väärivad.
Mille eest kiidetakse kogudusi EELK-s? Kohati näib, et teokat usku ja töökat armastust nagu ei loodetagi meie kogudustest leida ning ollakse rahul sellegagi, kui liikmeannetajate arv väga palju ei kahane. Sinoditel kiita saavad aga need kogudused, kus liikmeannetajate arv eelmise aruandeaastaga võrreldes pisutki kasvanud on. Kuigi ka liikmeannetuse tegemine võib olla osa teokast usust ja töökast armastusest (ning kristlasele on loomulik oma kogudust toetada), võib niisugune olukord ka üsna hirmuäratavalt meelde tuua reformaatorite kriitika nende suhtes, kes majandusküsimused usuasjus esikohale näisid seadvat. “Kui raha kasti kolksatab, siis hing see taeva volksatab” kaasaegne versioon näib nii mõnegi koguduse juriidiliselt täisõigusliku liikme jaoks olevat arvamus, et kui vanaema terve suguvõsa eest kirikumaksu ära maksab, siis ongi „asjad korras“.
Milles võis peituda tessalooniklaste õnnistatud usuelu „saladus“?
Võimalik, et see peitub nende otsustavas pöördumises ebajumalaist elava Jumala poole. See on miski, mis ei iseloomusta usuliselt leigeid kogudusi ja inimesi.
On huvitav meenutada kümne käsu andmise lugu, nt 5Ms 5:6j: „”Mina olen Issand, sinu Jumal, kes tõi sind välja Egiptusemaalt orjusekojast. Sul ei tohi olla muid jumalaid minu palge kõrval! Sa ei tohi enesele teha kuju ega mingisugust pilti sellest, mis on ülal taevas, ega sellest, mis on all maa peal, ega sellest, mis on maa all vees! Sa ei tohi neid kummardada ega neid teenida.“ Märkame siin, et esmalt osutab Jumal inimestele heldust, neid orjusekojast vabastades, seejärel aga hoiatab kohe, et ei hakataks teenima teisi jumalaid. „Vabaduseks on Kristus teid vabastanud!“
Meile on antud vabadus teenida Jumalat. Meid on kutsutud andma kogu oma elu mõistlikuks jumalateenistuseks. See aga tähendab loobumist teiste jumalate – olgu selleks uskmatus, ebausk või kasvõi omaenda laiskus – orjamisest. See on mitte vaid vabadus millestki, vaid vabadus millekski. Vabadus jüngrieluks. Tihti ollakse eksiarvamusel, et kristlik usk puudutab vaid inimese surmajärgset saatust – ja pealegi eeldatakse, et Jumalal on kosmilise klienditeenindajana kohustus meile siis mõnus äraolemine kindlustada. Palju äratuskoosolekuid on tõotanud inimestele sähvivate tulede ja heliefektide saatel: kui sooritad üheainsa hea teo – ütled jutlustajaga koos lihtsa palve – siis on su tulevik kindlustatud. Ent ristiusu keskmes seisab see, kes teab, kuidas asjad tegelikult on, ning Tema õpetusi lugedes küll niisugust muljet ei jää. See hea ike ja kerge koorem, mida Tema pakub, ongi ju õigupoolest osa sellest õndsusest, mida meile armust pakutakse: Jumala armust, mille usu läbi vastu võtame, saame võimaluse elada Kristuse jüngritena juba siin, Tema ihu liikmetena lasta end kasvatada ja kasvada teokas usus, töökas armastuses ning vastupidavas lootuses, oodates nii meie Issanda ja ühes Temaga ka meie endi avalikukssaamist.
„Roigas soos ei muutu kunagi krokodilliks,“ ütleb üks Aafrika vanasõna. Niisamuti ei piisa inimesele ka sellest, kui ta kiriku vaid hingekirjas on ja „massu massab“, vaid tarvilik on ka isiklik pöördumine, usk ja jüngerlus.
Lootusest. Nagu sõna „armastus“ või eesti keeles tähendada väga erinevaid asju, nii on ka „lootusega“. Sa võid loota, et eksamid lähevad kenasti ja saad nendega tähtajaks valmis. Võid loota, et laupäevase matuse ajal on ilus ilm. Võid loota, et kõneleja varsti vait jääb ning tehakse kohvipaus. Kuid garantiisid pole! Kristlik lootus erineb niisugustest soovidest-unistustest selle poolest, et temal on garantii. Kristlik lootus ei põhine meie unistustel ega isegi mitte täheldatud seaduspärasustel, mis lubaksid eeldada, et „tõenäoliselt meie lootus täitub“, vaid sündinud faktil – Kristuse surnuist ülesäratamisel. Nii argumenteerib Paulus 1Kr 15. Et Kristus on surnuist üles äratatud, on Jumala riik rajatud ja meie lootuse täitumine ainult aja küsimus.
Umbes sada aastat pärast Jeesuse surma ja ülestõusmist tegutses juutide seas viimane suurem messiakandidaat, Simeon bar-Kosiba, kelle juhtimisel 132. aastal juudid mässama hakkasid. See ülestõus kestis kolm aastat ja bar-Kosibal oli laialdane toetus, muuhulgas ühe hinnatuma tolleaegse rabi, rabi Akkiba poolt, kes kuulutas ta bar-Kochbaks, „tähe pojaks“. See bar-Kosiba kuulutas välja kuningriigi, vermis oma raha jne. Tema kuningriik oli ühtaegu käes ja alles saabumas. Kuigi maa oli endiselt rooma okupantide võimu all, kes alles tuli välja ajada, uskus ta ometi, et see lõpliku vabanemise päev pole kaugel ning kui see saabub, mõistavad kõik, et tegelikult rajati kuningriik selle väljakuulutamisel. Sama oli ju ka Eesti Vabariigiga, mille iseseisvuse väljakuulutamise hetkel oli riik kõike muud kui suveräänne ja vaba riik, millisena tema rajajad teda näha soovisid.
Nii on ka Jumala riigiga – see on, kuid pole veel saanud avalikuks.
Andku Issand meile, kutsutuile, armu olla tema kodanikud ja kaastöölised juba nüüd, kus see on veel varjatud, et kui meie Elu saab avalikuks, ei peaks me häbenema, vaid võiksime minna oma Issanda rõõmusse Teda igavesti kiites ja austades koos kõigi pühade ja taeva väehulkadega.
The Proper Communion Vestments
by P. Severinsen (de rette messeklaeder, 1924)
Luterlik reformatsioon missarõivastest
Wittenbergis oli teisiti. Luther rajas oma armulauaga jumalateenistuse korra missale ja säilitas missarõivad (Communion Vestments), mida peeti täiesti neutraalseks asjaks, mis ei too ei kasu ega kahju. 1523. aasta missakorras Luther ütleb, et riietus võib takistamatult jääda, kui vaid uhkust ja luksust suudetakse vältida, kuid neid ei peaks pühitsema või õnnistama.
…
Kui lõuna-sakslased tulid 1536. aastal Wittenbergi, et lõpule viia Wittenbergi konkordaati, olid nad täielikult šokeeritud taevaminemispüha jumalateenistusest. Wolfgang Musculus Konstanzist on usaldanud oma päevikule: Kirikutes on pildid, altaril on küünlad ja preester kannab paavstlikke rõivaid! Introitust mängis orel ja koor laulis ladina keeles nagu varasematel aegadel…
Huvi pakub Lutheri nõuanne aastal 1539 Berliini praost Buchholzerile. Kuurvürst Joachim oli nõudnud, et Gangdage (palvepäeva) protsessioonil ja pühapäeviti kalmistutel tuleks kasutada keepi ja koorirüüd. Luther ütleb:
“Kui vaid sõna kuulutatakse puhtalt ja sakramente talitatakse õigesti, siis mine Jumala nimel protsessioonis ja kanna hõbedast või kuldristi; kanna keepi ja siidist või linasest koorirüüd; ja kui sinu isand hertsog ei peaks rahul olema ühe keebi või koorirüüga – pane selga kolm, nii nagu ülempreester Aaron pani selga kolm (rüüd), mis olid ilusad ja hiilgavad – seetõttu kutsuti paavsti ajal riietust Ornamenta – kuna need asjad (kui muid kuritarvitusi ei esine) ei anna evangeeliumile midagi juurde ega võta ära.”
Selline suhtumine kestis pikka aega. Aeg-ajalt esines kriitikat, mis jälle vaibus. 1548. a. keiserlik interim tegi kirikuriietuse kasutamise ühes paljude muude tseremooniatega kohustuslikuks. See põhjustas jällegi kriitikat ning luterlaste seas leidus neid, kes kirjutasid selle vastu. Kuid on fakt, et samuti see interim tugevdas missarõivaste kasutamist, kus iganes Melanchtoni soovitatud Saksi interim omaks võeti. Keiserliku interimi vastu kõnelesid ka Kopenhaageni teoloogid, kuid nad ei puudutanud rõivastust. Üldine seisukoht nendes asjades oli, et missarõivaste kasutamine on tüüpiline ja omane luterlusele, nagu must talaar kalvinistidele.
Et saada ettekujutust riietuse mitmekesisusest, mida Saksamaa luterlikus kirikus range luterliku ortodoksia ajal kanti, läheme Püha Nikolai kirikusse Leipzigis umbes aastal 1650. (Paul Gerhardt, 1607-1676): Kasutusel on alba ühes amiktuse, maniipli ja parureriga, millest viimase peab kellamehe naine pesemiseks ära võtma ja siis jälle peale panema. Siis on siin üllatav kaasulate kollektsioon mitmeteks eri puhkudeks: tavalise pühapäeva tarvis on viis (kaasulat): üks roheline atlassist, üks punane sametist, üks tumepunane siledast sametist, üks punane altassist ja üks pruunikas-violetne sametist (kaasula). Advendiks üks roheline sametist Kristuse tulekut kujutava tikandiga, uusaastaks üks kuldsest riidest, templissetoomise pühaks üks valgest atlassist ristikujulise tikandiga, palmipuudepühaks üks roheline palmiokste kujutisega, ülestõusmispühaks (nr 2) üks pärlitest ristikujutisega, nelipühaks üks punakaspruunist sametist pärlitest ja kalliskividest Kolmainu kujutisega, ja nii edasi. Alles oli hoitud ka “väga vanade” kaasulate kollektsioon.
Sakramendi seadmise ajal hoiavad neli poissi sakramendirätikut, üle mille ulatatakse armulaualisele, kes tselebreerivast preestrist möödub, sakramenti. Poisid on mustas sutaanis, millel on koorirüü (superpellitseum), kuid kirikupühadel kannavad poisid erilist karmiinpunasest sametist sutaani, mille on annetanud keegi lesk.
Ratsionalismiajal müüdi kogu kollektsioon 1776. aastal. Selle väärtuseks hinnati 900 taalrit, kuid see müüdi 1450 taalri eest. Koorirüü jäi siiski Leipzigis kasutusele.
1797. aastal said Nurembergi evangeelsed kirikud korralduse oma kaasulate kollektsiooni üleandmiseks maksuna linnavaradesse. Püha Sebalduse ja Püha Laurentiuse kiriku kollektsioonid sisaldasid 18 väga kaunilt kujundatud kaasulat, nendest paljud olid kaunistatud pärlitega. Seal olid ka mõned dalmaatikad. Kolm juuti ostsid pärlid ja said nende müügist öeldavasti 2300 kuldnat. Koorirüü kõrvaldati kasutuselt aastal 1810, nagu oli tehtud Ansbachis juba 1798. aastal – et säästa kulutusi riietusele.
Caspar Calvor, Klausthali kindralsuperintendent ütleb superpellitseumi (koorirüü) ja kaasula kohta, et neid kasutavad “meie omad kõikjal” (Rituale Ecclesiasticum, 1705).
Värvikas ülevaade olukorrast antakse väljaandes Historie der Kirchen Ceremonien in Sachsen (Dresden ja Leipzig, 1732), mis sai luterlikest ringkondadest tulnud kriitika osaliseks. Teose autoriks on Saksi preester Chr. Gerber. Seal on öeldud, et kirikud on rikkalikult kaasulatega varustatud. Inimesed on neid kingitusena toonud. Pärast evangeeliumilugemist võtab preester, seistes altari ees, kaasula üle pea seljast ja jätab selle altarile. Pärast jutlust paneb ta selle uuesti selga. Gerberile valmistab meelehärmi preestrite kurtmine, et neil tuleb kaasulat kanda. Tema arvates peaksid nad rõõmustama selle üle, et peagi on need ära kantud.
Rootsis säilisid missarõivad. Peapiiskop Laurentius Petri ei oleks ka teisiti saanud. Karl IX oli aastal 1618 teist meelt ja ründas parlamendis missarõivaste kasutamist. Juhtivad kirikutegelased ei võtnud teda siiski kuulda. Nad märkisid oma vastuses kuningale, et mõned vanad tavad säilitati reformatsiooni käigus, selleks et iga asi kirikus oleks väärikalt ja korrakohaselt läbi viidud ja samuti et näidata nendes vahepealsetes asjades vabadust. On ju igati kohane, et vaene preester kannaks armulauda pühitsedes korralikku riietust ja mitte oma ärakantud riideid, mis teeks ta inimeste naerualuseks. Igaüks saab aru, et seda ei tehta paavsti järgimiseks.
Taani reformatsioon oli väga sarnane Wittenbergi omale. Rõivastuse küsimus ei olnud üldse päevakorras – ei romanistide ega evangeelsete jaoks. Tolle aja rohkes poleemilises kirjanduses ei mainita seda kunagi. Hilisem piiskop Hans Tavsen teatab aastal 1531, et ta on järginud missa tavalisi tseremooniaid isegi sedavõrd, et on jätnud muutmata kõik selle, mis puutub rõivastesse, küünaldesse, elevatsiooni jne. Uuendatud Taani käsiraamat, mis kannab Bugenhageni ja Lutheri isiklikku pitserit, sätestab “tavalised missarõivad, kuid preester lõpetagu, kui ei ole armulauda, jumalateenistus puldi (?), mitte altari juures ning ärgu pangu kaasulat taas ülle pärast jutlust.”
Lundi piiskop Frants Wormordsen avaldas sellele tuginedes altariraamatu “Õige evangeelse missa käsiraamat” (Malmö 1539). Selles me leiame järgmist, nii põhjendavat kui selgitavat: “Preester ja altar peaks olema riietatud tavaks olnud riietega, mis on puhtad ja korras… See sündigu hea, õige ja sobiva tavana…” …Kopenhaageni piiskopkonna sinodil aastal 1540 seletatakse käsiraamatus antud juhiseid järgmiselt: “Preester kandku albat koos vööga (albam succinctam) ja kaasulat, kuid stoola, amiktus ja maniipel jäägu kõvale. Samuti tuleb albalt ära jätta värvilised ornamendid. Kui armulaualisi pole, siis kasutagu ta altaris teenides albat ja kaasulat kuni jutluseni, kuid ärgu pangu kaasulat pärast jutlust enam selga.”
…Arukas luterlane teab väga hästi, et nendel asjadel on ajalooline ja oikumeeniline tähendus ja nad aitavad kaasa üleilmse kiriku harduselule. Sel pole otseselt midagi tegemist paavstikirikuga – kui vaid niipalju, et paavstikirik on samuti üleilmse kiriku osa.
Luterlikud missarõivad ohus
See oli reformeeritud kuningas, kes kuulutas sõja oma luterlastest alamate missarõivastele. Preisimaa Brandendburgi kuningakoda oli reformeeritud, samas kui elanikkond oli enamasti luterlik. Sõja missarõivastele kuulutas isevärki sõdurkuningas Friedrich Wilhelm I, kes harrastas eriti autokraatlikku valitsemisstiili. 1733. aasta otsusega ta “keelustas paavstluse jäänused luterlikus kirikus: keebid, missarõivad, küünlad, ladinakeelse laulu, hümnid ja ristimärgi.” Paljud preestrid olid nende sammudega nõus, kuid konservatiivid olid samuti tugevad. Paljud kurtsid ja pidasid juhtunut “algse ja puhta luterluse reetmiseks”. On samuti palju teateid koguduste pettumusest.
Võiks ju arvata, et pietistid oma kõige välise kartuses toetasid kogu südamest kuninglikku korraldust. Siiski ei kehti see nende peamise keskuse Halle kohta, mis oli kuningliku diktaatorluse vastu protesteerijate hulgas. Taani halleslane Enevold Ewald ei näita selle sündmuse (ärakeelamise) suhtes oma kirjelduses vähimatki sümpaatiat. Ta ütleb: “Mõned kuuletusid kuninglikule otsusele, kuid mitmed paigad protestisid, näiteks Königsberg, Pommern, Magdeburg, Halle jne. See viis kuningliku korralduse kordamise ja karmistamiseni aastal 1737. Mitmed preestrid valisid pigemini ametist tagandamise kui alistumise.”
Friedrich I-le järgnes 1740. a. tema poeg Friedrich II. Troonile asudes väljastas ta otsekohe valitsuse korralduse, millega anti kirikutele ja preestritele jumalateenistuse küsimustes täielik vabadus. Paljud kasutasid neile antud vabadust. Missarõivad võeti taas kasutusele Berliinis ja teistes paikades. Mitmetes Preisimaa kirikutes (nagu Maarja kirik Danzigis ja Brandenburgi katedraalkirik) on tänini kristluse suurimad missarõivaste kollektsioonid.
Valge koorirüü või alba oli endiselt kasutusel Leipzigis ja selle ümbruses, paaris Berliini kirikus (näiteks Püha Nikolai kirikus, kus Paul Gerhardt oli olnud kogudusepreester), Lausitzis, Weimaris, Königsbergis, Vana-Württenbergis ja arvatavasti teisteski paikades. Kaasula oli kasutusel Dresdenis kuni 19. sajandi alguseni. See jäi kõrvale Nürnbergis aastal 1810 ja umbes samal ajal Hannoveris, Grimmas ja Lübeckis.
Tervikuna võttes kannavad Saksamaa luteri preestrid käesoleval ajal musta kalvinistlikku talaari, mille neile andis reformeeritud Preisi kuningas. Kogu see lugu tõendab määratut lüüasaamist, luterlusele iseloomulike tavade ja kommete kolossaalset hülgamist.
Teatavat huvi pakub järgmine vahejuhtum: reformatsioonijuubelil Kopenhaagenis 1836. aastal esindas Preisi kirikut Dr Ph. Marheinecke. Ta oli kirikuriiete väärikusest – eriti piiskopimantlist – nii vaimustunud, et ütles piiskop Martensenile:
“Ärge lubage neid iial ära kaotada. Kui te seda teete, ei saa te neid enam tagasi.”
Tõlkinud Veiko Vihuri.
E-eravestluses on olnud juttu EELK-s esinevatest erinevatest vagaduslaadidest ja kommetest. Üks asi, mida vestluspartner etteheitena näiteks tõi, oli tunnipalvete pidamine kirikus. Kuigi mul tol hetkel polnud enam viitsimist vaielda (viimasel ajal olen peale aktukat üritanud kohe magama minna ja nii olen täna juba liigagi kauaks arvuti taha jäänud), ei andnud teema siiski rahu ja seetõttu üleskutse siis lugejatele: kui oskate, öelge, mispärast nt tunnipalvuste pidamine paha on? Kas ainult sellepärast, et see nõuab enda distsiplineerimist (aga mida Jeesus ja apostlid oma õpilastele soovitasid)? Või sellepärast, et katoliiklased ja anglikaanid samuti neid peavad (aga meenutatagu siis näiteks vend Martini mõtteavaldust: “Mis Kristust ei õpeta, see ei ole apostellik, kuigi seda teeks Peetrus või Paulus; ning mis kuulutab Kristust, see on apostellik, kuigi seda teeks Juudas, Hannas, Pilaatus või Heroodes.”)?
Taoline kriitika meenutab pisut vabakoguduslast, kes pärast õigeusu kirikus ülestõusmisöö liturgial käimist kurtis: “Täiesti mõttetu üritus. Muudkui korrutati, et “Khristos vaskres”, aga evangeeliumi ei kuulutanud keegi!”
Liturgiast, luterlusest ja muust
Algaval nädalal on pastoraalseminari sessi teemaks liturgika. Sellega seoses saatis Marko Tiitus meie grupile rea küsimusi, millele pidime e-kirjalikult enne sessi algust vastama. Kuna teemad on üksjagu intrigeerivad, arvasin heaks küsimused koos omapoolsete vastustega ka siin avaldada – ehk avab see võimalusi huvitavaks mõttevahetuseks.
Formuleeri 3 teesi, mis võtavad kokku luterliku käsitluse jumalateenistusest (liturgiast).
“Jumalateenistuse mõte [on] see, et inimene ühineb hetkeks kogu loodu ülistuslauluga, olles samas ise osake sellest loodust. Ta laulab Jumalale, unustades iseenda ja samas olles tema ise.“ (Erik Aurelius, “Jumala mäng” lk 12)
Ka Geoffrey Wainwright märgib oma süstemaatilise teoloogia raamatus “Doxology“, et jumalateenistust võib näha usulise mängimisena ja seda sugugi mitte halvustavas tähenduses. Jumalateenistust on tema järgi parim kogeda, ühendades mängulisuses töö ja puhkuse. Siis on tegu tõelise re-kreatsiooni, uueks loomisega. Siis saab Jumal meid uueks luua. Jumala tänamine, temaga kohtumisest ja tema armastavast meiepoolepöördumisest rõõmustamine ei ole ebameeldiv kohustus ega vagade inimeste pelk komme, vaid mõeldud meile kosutuseks ja nautimiseks!
“Tselebreerib terve kogudus, Kristuse Ihu, ühendatult oma Peaga.” (Katoliku Kiriku Katekismus, 1140)
Juba sõna “liturgia” osutab, et liturgiline jumalateenistus pole mitte üksikute õpetlaste näitemäng või loeng, vaid “rahva töö”, koguduse ühine Jumala teenistus. “Tselebreeriv kogudus on ristitute osadus, kes, Püha Vaimuga võidmise ja uuendamise läbi on pühitsetud olema vaimulik koda ja püha preesterkond, et läbi kõigi oma tegude võiksid kristlased ohverdada vaimulikke ohvreid (1Pt 2:5). See “üldine preesterlus” on Kristuse, ainsa preestri, oma, milles kõik tema liikmed osalevad.” (KKK 1141)
Jumalateenistustel osalemise kaudu kasvavad kristlased oma usus, teadmistes, osaduses ja pühitsuses, saades nii ettevalmistatud igaveseks eluks võidutsevas Kirikus.
Pühakirja järgi ootab pühasid igavikus ees takistamatu osadus Issandaga, kuid see pole individualistlik, vaid saab osaks kõigile pühadele, kes “teenivad teda ning näevad tema palet ning tema nimi on nende otsaesisel” (Ilm 22:3j). Selleks harjutab ja valmistab meid juba siin, ajalikus elus, osalemine koguduse jumalateenistustel: Jumala teenimine koos nendega, kellega loodetavasti võime seda ka igavikus teha, Issanda ligiviibimine armulauasakramendis, õpetavad ja julgustavad jutlused jne.
Kas EELK-s praegu domineeriv liturgiline teoloogia ja vagadus on luterlik? Põhjenda.
Kas EELK-s domineerib praegu mõni liturgiline teoloogia ja vagadus? Olles teeninud erinevates Eestimaa piirkondades ning külastanud paljusid koguduse, näib mulle, et pilt on pigem kirju, kui ühe- või kahevärviline.
Liturgilise teoloogia osas torkab pigem silma selle puudumine. Näib, et enamik vaimulikke pole just eriti teadlikud ei liturgia ajaloost ega ole ka enda jaoks läbi mõelnud, miks nad üht- või teistmoodi jumalateenistusel või talitusel toimivad.
Liturgilise vagaduse poole pealt näib domineerivat leigus, lohakus ja ükskõiksus. See pole luterlik, ega piibellik. Samuti nagu ka nende kriitika, kes siunavad liturgiareforme väites, et jutlusest olevat küllalt ning peavad liturgilisi osa asjatuks vigurdamiseks. “Nagu sõna satub meie kõrvu, et puudutada südant, nii jääb riitus meile silma, et mõjutada südant. Sõnal ja riitusel on üks ja seesama toime” (Augsburgi usutunnistuse apoloogia XIII).
Kuidas mõistad meie kiriku vaimulikuna EELK liturgilise uuenduse (1992 kuni tänaseni) põhimõtteid (teoloogilist programmi)? Formuleeri 3-4 lausega.
Mõistan seda ühtpidi restoratsioonina (kalvinismi mõjudele allajäänud luterliku pärandi taaselustamisena), teisalt jätkuva reformatsioonina, mille eesmärgiks on kiriku jumalateenistusliku elu seismine eeltoodud kolme teesiga väljendatu teenistuses kaasaja kontekstis.
Milliseid liturgilise uuendusi praktilisi elemente (EELK Liturgilise Komisjoni eelnõusid) oled oma töös kasutanud?
Perikoobisüsteemi alternatiivrida koos vastava propriumiraamatuga, jumalateenistuste ja kiriklike talituste käsiraamatu prooviväljaanne. Kirikuteadete viimine jumalateenistuse lõppu.
Kuidas oled kogudust nendega “harjutanud”?
Jumalateenistustel tehtud muudatuste kohta eelnevalt kogudust õpetades jutluste, kogudusekooli ning ajalehe kaudu.
Milline on olnud tagasiside koguduseliikmetelt?
Üldjuhul hea, kuigi on ka neid, kelle jaoks ühe või teise vormeli või järjekorra muutmine annab õigustuse jumalateenistustel mitteosalemiseks (harilikult kasutavad seda võimalust inimesed, kes nagunii kuigi sageli kirikusse ei satu ning ka muudatuste kohta on pigem kusagilt kuulnud, kui ise tähele pannud).
Kas ja mil määral Liturgilise Komisjoni eelnõud (missa ja kiriklike talituste korrad), mida oled praktikas kasutanud, aitavad Sinu arvates viia koguduseliikmeteni jumalateenistuse uuenduse üldpõhimõtteid?
Aitavad ikka, kui nende muudatuste tähendust kogudusele selgitada. Loomulikult on aga selgitada võimalik vaid neile, kes on valmis selgitusi kuulma, selmet oma kõrvad sulgeda väitega: “Mis on teisiti, kui seni, ei saa olla hea”.
Millises suhtes asetseb liturgiline (jumalateenistuslik elu) teiste kiriku töö- või toimimisvaldkondadega a) EELK-s? b) koguduses, mida Sa teenid?
a) Küllaltki omaette: isegi konsistoorium ei alga ega lõpeta igat tööpäeva palvusega, ammugi mitte missaga. Linnakogudustest ei toimu igapäevaseid jumalateenistusi vist hetkel kusagil, kuigi kantseleid on avatud ja toimuvad mitmesugused muud talitused ning toimivad töövaldkonnad. Ka kirikud on enamasti suletud.
b) Järjest paremas: oleme jõudnud igapäevaste palvusteni, kirik on päeval avatud ka siis, kui kedagi valvamas pole (Js 56:7 par: palvelisi käib palju ning seda on näha ka süüdatud küünalde järgi) ning oktoobrist alustame igapäevaste missade (v.a. esmaspäev) pidamist. Eesmärgiks on, et koguduse töötegijatele algaks tööpäev palvuse või missaga ning lõpeks samuti ühega kahest.
Milliseid jumalateenistusliku elu rikastamise ja elavdamise võimalusi oskad soovitada oma kogemusele toetudes?
1. Ilmikute kaasamine jumalateenistusse. Tegime seda juba Kambjas, kuid Pärnus veelgi enam. Möödunud talvel koolitasime koguduse aktiivsete liikmete seast endale appi grupi ministrante, kellele õpetasime nii teooriat (kiriklike talituste ning liturgia ajalugu ja tähendust), kui ka praktikat (diktsiooniharjutustest protsessioonis liikumise ning kaasateenimiseni armulaua jagamisel). Ministrandid teenivad kaasa nt protsessioonis risti ja Piiblit kandes, pühakirja (VT ja epistlit) ja kirikupalvet lugedes, muidugi ka korjandusel jne.
2. Lastele tegevuse pakkumine jumalateenistusel. Värviraamatud ja pehmed (vähem müra!) mänguasjad on saanud hea tagasiside lapsevanemate ja lastegi poolt.
Kas ja kuidas oled liturgi ja jutlustajana saanud koguduselt tagasisidet?
Olen. Kõige enam asjalikku kriitikat saan oma abikaasalt. Koguduseliikmed käivad tavaliselt kiitmas ja tänamas, kriitikat kuuleb harva.
Kas ja kuidas analüüsid liturgi ja jutlustajana oma tegevust?
Ikka analüüsin. Parim viis selleks on liturgiateemalised vestlused ametivendadega, samuti vastava kirjanduse lugemine, millega paratamatult kaasneb enesereflektsioon (muide, käesoleval aastal on liturgikavallas ilmunud mahukas, kuid mitte üleliia kallis ega keeruline kogumik The Oxford History of Christian Worship, millesse ma ajanappusel pole küll veel süveneda jõudnud, ent mis pealiskaudsel tutvumisel ning ka kriitikute hinnangute põhjal jätab väga hea mulje. Samuti leidub mõtteainet andvat kaasaegset lugemist Alvin Kimeli veebilehel ).