E-eravestluses on olnud juttu EELK-s esinevatest erinevatest vagaduslaadidest ja kommetest. Üks asi, mida vestluspartner etteheitena näiteks tõi, oli tunnipalvete pidamine kirikus. Kuigi mul tol hetkel polnud enam viitsimist vaielda (viimasel ajal olen peale aktukat üritanud kohe magama minna ja nii olen täna juba liigagi kauaks arvuti taha jäänud), ei andnud teema siiski rahu ja seetõttu üleskutse siis lugejatele: kui oskate, öelge, mispärast nt tunnipalvuste pidamine paha on? Kas ainult sellepärast, et see nõuab enda distsiplineerimist (aga mida Jeesus ja apostlid oma õpilastele soovitasid)? Või sellepärast, et katoliiklased ja anglikaanid samuti neid peavad (aga meenutatagu siis näiteks vend Martini mõtteavaldust: “Mis Kristust ei õpeta, see ei ole apostellik, kuigi seda teeks Peetrus või Paulus; ning mis kuulutab Kristust, see on apostellik, kuigi seda teeks Juudas, Hannas, Pilaatus või Heroodes.”)?
Taoline kriitika meenutab pisut vabakoguduslast, kes pärast õigeusu kirikus ülestõusmisöö liturgial käimist kurtis: “Täiesti mõttetu üritus. Muudkui korrutati, et “Khristos vaskres”, aga evangeeliumi ei kuulutanud keegi!”
Muide… Ega sa juhtumisi ei tea, kaugele liturgiline komisjon (või nüüd miski muu nimega kooslus) on tunnipalvustega/päevapalvustega jõudnud?
halb ei ole mitte tunnipalvus. vast miski pole halb, mida ristikiriku liikmed siin või seal omas tradistsioonis teevad. halb on see kui palvetad või teed midagi sundusest. loe mis armas vend Martinus on sundusest ususasjades kirjutanud, sama vana-hea SK pihi jutt läeb siia ilosasti.
eriti vahvaks võib käsus usuasi kiskuda veel siis kui sundus tuleb kuskilt kõrvalt sisse. et teen kuna see pidet andnud talle, järelikult võib anda ka mulle. ja kui muidu ei anna, siis teen täpselt samuti nagu see keegi ennem mind. eks imiteeriminegi tore asi, iseasi keda, kas Kristust või inimest. teisel juhul ehk sulab mõneks ajaks rolli sisse nii et tõesti õite kaif tunne või tulla. ometi pole Õnnistegija kedagist katoliiklase, lutelase või moraavlasegi rolli täitma kutsunud, vaid Jumala omaks saama kutsunud.
muidugist on igal usuinimesel tihti vaja õlekõrt haaramaks kui juhtmed sõlmes või taevaluuki pole lahti tehtud. ühel kõrreks üks, teisel teine. aga väita et üks kõrs on õigem või väärikam või muidu parema veeväljasurvega,see kipub kasutuks minema.
nii et mõni teine kriitika jälle meenutab pisut seda teist vabakoguduslast, kes pärast sel samal ülestõusmisöö liturgial käimist lasi endale nähtu eeskujul uhke rüü õmmelda, läks sellega koguduse ette nii et ahhetati. lasi siis pahvaka viirukit ka veel saali – osad kiljusid sillas. lõpuks tegi veel suure korjanduse, pani kogu eesti memmedelt saadud raha tekstiidesse seljas või ikoostaasi seinal, väitis suure andumuasega kuni kolmainupühani välja, et hristos vaskress. manitses veel naaberkoguduse lorusid kui need mooes värki järgi tegema ei kippunud. lõpuks siis seisis üksi oma kogudusesaalis ja endale kurtis: “Täiesti mõttetud mehed ja mutid, keegi ei saa aru”. Kas temagi sai.
aga hää küll. edu midagi vahvat Kristusele tehes!
Muide, kui ajas pisut tagasi mõelda, siis 18. sajandil kalvinistist sõdurkuningas Friedrich Wilhelm I käsul luterlastele peale sunniti neile võõrad kalvinistlikud vigurid (must talaar jumalateenistusliku rõivana jne), pidasid paljud seda algse ja puhta luterluse reetmiseks. Mitmed preestrid valisid pigemini ametist tagandamise kui alistumise. Nüüd on siis vastupidi: restauratsiooniliikumisele vastandatakse omaenda harjumus?
Sunduse kohta. Võibolla on see tõepoolest miskitpidi halb, kuid tervislik toitumine näib mulle küll pigem vajaliku sundusena ning sama kehtib ülekantult ka vaimulikesse asjadesse. Mis puutub Estri küsimusse tunnipalvete kohta, siis liturgilise komisjoni asjadest ma kosta ei oska, küll aga on EELK õpetuslikes alustes täpselt kirjas, mismoodi tuleb palvetada. Nt Lutheri väikese katekismuse esimeses lisas on kirjas palvused, “missuguseid pereisa peab õpetama oma kodakondsetele hommiku- ja õhtupalveteks” (minu kursiiv). Ega needki ole muud, kui meil kasutatava tunnipalvuse kärbitud vormid – ilma piiblilugemisteta (ja õhtupalvus süümejuurdluseta) lihtsalt.
_18. sajandil kalvinistist sõdurkuningas Friedrich Wilhelm I käsul luterlastele peale sunniti neile võõrad kalvinistlikud vigurid (must talaar jumalateenistusliku rõivana jne)_
hmm, see et 18 saj saksas ametiriiete seadusega sellal talaari kaitastus tuli, ei tähenda, et talaar oleks alles siis tulnud :) see on tõestus umbes samast jorust rangete kreatsionistide teadusavastustega. häda on ainult selles, et need justkui tõestavad, aga ainult tõsiusklikule tõestajale endale.
tegelikult on isegi kuupäevaliselt teda, millal luther esimest korda talaaris kantsisse läks ja nõnda ta seal käima jäigi.
aga jah, selliseid 18-19 saj väiteid on varemgi esitatud. keski õpetatud mees miskil ajal kirjutas suisa seitungis, et eestisse tuli talaar pimedas tsaaririigis ja pimedust sümboliseerib jne-jne. toetus ka siis vene ametiriiete seadusele, et kui esimene, siis sellest..
tegelikult kehtisid Newtoni seadused mõned ajad ennem isaaci ennast ka ja mehi on naistega abiellu seotud ka ennem viimase 10-20 aasta seadusetäpsustusi, et abielu on ikka M ja N vahel.
aga veelkord, kellele see, kellele teine – see rohkem enesehinnangu küsimus. kaon.
Pax!
Minu küsimus oli ajendet sellest, et lit.komisjoni aruannetes (intranetis leitavad) on need äramärkimist leidnud (et sellega on nagu tegeldud). Aga kas sellest on tekitatud ka miski kasutatav ja üldisemalt kättesaadav väljund (elik juhendmaterjal vmt), see huvitaks küll.
Aga eks uurin siis nendelt, kes selle tegemisel on osalenud.
Nujah, kuna mina oma diariumist kaduda ei saa, vastan mõne sõnaga Salixile, kuigi ta seda enam lugeda ei pruugi. Viitaksin nimelt paarile tekstile, kust oma “saksa traditsiooni luterluses kasutatud vaimulike ametiriietuse” teemalised teadmised olen leidnud. Need on puht ajaloolised tagasivaated, millest lahus seisab muidugi veel küsimus ametiriietuse teoloogilise tähenduse kohta (talaar kui doktorikuub näib rõhutavat selle kandja väärikust ja õpetatust, alba aga Kristuse ohvrit (Ilm 7:14) jne).
Päris hea ning mitte-liiga-pikk ülevaade luterlikest missarõivastest Augsburgi Usutunnistuse kirikus pärineb Arthur Piepkorni sulest ning seda saab lugeda ka Internetist, nt aadressilt http://web.archive.org/web/20041013115057/http://justus.anglican.org/resources/pc/lutherania/piepkorn/ (kokkuvõte siin).
Kes võõrkeelt lugeda ei viitsi, võib kaeda Veiko Vihuri poolt tõlgitud väljavõtteid P. Severinseni temaatilisest artiklist: tõlkija loal postitasin selle diariumisse: http://www.pkala.net/diarium/index.php/2006/09/10/luterlikest-missaroivastest/
Ma ei pahanda, et Toomas mu konkreetsele isikule viitava kommentaari maha võttis. Siiski tuleb tõde tunnistada ja antud juhul mitte vabakoguduslastele ülekohut teha: see, kes õigeusklike paasaööl evangeeliumi ei suutnud kuulda, oli sedapuhku üks luteri vaimulik. No hard feelings.
Aga vastuseks Tooma üleskutsele ka, mis selles samas algses päeviku-kandes sisaldus: küsimus on vist retooriline. Mina päris ausalt ei oska öelda, miks tunnipalvuste pidamine halb on. Mõnele tõesti ilmselt sellepärast, et seda teevad ka “roomlased” jt. Protestantism on paraku projektireligioon. Kui hirmus vastandumine ära kaob, on ka sellel toss väljas. Aga süsteem juba toimib ja siis on vaja oma identiteeti kuidagi kinnitada. No ja siis leitaksegi jumalateenistuse rõivad, tunnipalved, viirukisuits jms selline. Ja võitlus puhta usu eest algab taas…
Gregor, ega siis luterluski eestis riigikirik ole – ühed vabakogudused kõik :)
tunnipalvete ajaloost ja arengust üks kena materjal:
http://www.jillmaria.com/Liturgyofhours.PPT
Aitüma, Ester, päris kena lugemine. Veidi mugandatuna ja maakeeles võiks sellest abi olla ka nt leerimaterjalina.
Eks kirjuta selle juurde ka siis üks korralik loeng. Kondikava on ju olemas, pildid ka ;)