The Proper Communion Vestments
by P. Severinsen (de rette messeklaeder, 1924)
Luterlik reformatsioon missarõivastest
Wittenbergis oli teisiti. Luther rajas oma armulauaga jumalateenistuse korra missale ja säilitas missarõivad (Communion Vestments), mida peeti täiesti neutraalseks asjaks, mis ei too ei kasu ega kahju. 1523. aasta missakorras Luther ütleb, et riietus võib takistamatult jääda, kui vaid uhkust ja luksust suudetakse vältida, kuid neid ei peaks pühitsema või õnnistama.
…
Kui lõuna-sakslased tulid 1536. aastal Wittenbergi, et lõpule viia Wittenbergi konkordaati, olid nad täielikult šokeeritud taevaminemispüha jumalateenistusest. Wolfgang Musculus Konstanzist on usaldanud oma päevikule: Kirikutes on pildid, altaril on küünlad ja preester kannab paavstlikke rõivaid! Introitust mängis orel ja koor laulis ladina keeles nagu varasematel aegadel…
Huvi pakub Lutheri nõuanne aastal 1539 Berliini praost Buchholzerile. Kuurvürst Joachim oli nõudnud, et Gangdage (palvepäeva) protsessioonil ja pühapäeviti kalmistutel tuleks kasutada keepi ja koorirüüd. Luther ütleb:
“Kui vaid sõna kuulutatakse puhtalt ja sakramente talitatakse õigesti, siis mine Jumala nimel protsessioonis ja kanna hõbedast või kuldristi; kanna keepi ja siidist või linasest koorirüüd; ja kui sinu isand hertsog ei peaks rahul olema ühe keebi või koorirüüga – pane selga kolm, nii nagu ülempreester Aaron pani selga kolm (rüüd), mis olid ilusad ja hiilgavad – seetõttu kutsuti paavsti ajal riietust Ornamenta – kuna need asjad (kui muid kuritarvitusi ei esine) ei anna evangeeliumile midagi juurde ega võta ära.”
Selline suhtumine kestis pikka aega. Aeg-ajalt esines kriitikat, mis jälle vaibus. 1548. a. keiserlik interim tegi kirikuriietuse kasutamise ühes paljude muude tseremooniatega kohustuslikuks. See põhjustas jällegi kriitikat ning luterlaste seas leidus neid, kes kirjutasid selle vastu. Kuid on fakt, et samuti see interim tugevdas missarõivaste kasutamist, kus iganes Melanchtoni soovitatud Saksi interim omaks võeti. Keiserliku interimi vastu kõnelesid ka Kopenhaageni teoloogid, kuid nad ei puudutanud rõivastust. Üldine seisukoht nendes asjades oli, et missarõivaste kasutamine on tüüpiline ja omane luterlusele, nagu must talaar kalvinistidele.
Et saada ettekujutust riietuse mitmekesisusest, mida Saksamaa luterlikus kirikus range luterliku ortodoksia ajal kanti, läheme Püha Nikolai kirikusse Leipzigis umbes aastal 1650. (Paul Gerhardt, 1607-1676): Kasutusel on alba ühes amiktuse, maniipli ja parureriga, millest viimase peab kellamehe naine pesemiseks ära võtma ja siis jälle peale panema. Siis on siin üllatav kaasulate kollektsioon mitmeteks eri puhkudeks: tavalise pühapäeva tarvis on viis (kaasulat): üks roheline atlassist, üks punane sametist, üks tumepunane siledast sametist, üks punane altassist ja üks pruunikas-violetne sametist (kaasula). Advendiks üks roheline sametist Kristuse tulekut kujutava tikandiga, uusaastaks üks kuldsest riidest, templissetoomise pühaks üks valgest atlassist ristikujulise tikandiga, palmipuudepühaks üks roheline palmiokste kujutisega, ülestõusmispühaks (nr 2) üks pärlitest ristikujutisega, nelipühaks üks punakaspruunist sametist pärlitest ja kalliskividest Kolmainu kujutisega, ja nii edasi. Alles oli hoitud ka “väga vanade” kaasulate kollektsioon.
Sakramendi seadmise ajal hoiavad neli poissi sakramendirätikut, üle mille ulatatakse armulaualisele, kes tselebreerivast preestrist möödub, sakramenti. Poisid on mustas sutaanis, millel on koorirüü (superpellitseum), kuid kirikupühadel kannavad poisid erilist karmiinpunasest sametist sutaani, mille on annetanud keegi lesk.
Ratsionalismiajal müüdi kogu kollektsioon 1776. aastal. Selle väärtuseks hinnati 900 taalrit, kuid see müüdi 1450 taalri eest. Koorirüü jäi siiski Leipzigis kasutusele.
1797. aastal said Nurembergi evangeelsed kirikud korralduse oma kaasulate kollektsiooni üleandmiseks maksuna linnavaradesse. Püha Sebalduse ja Püha Laurentiuse kiriku kollektsioonid sisaldasid 18 väga kaunilt kujundatud kaasulat, nendest paljud olid kaunistatud pärlitega. Seal olid ka mõned dalmaatikad. Kolm juuti ostsid pärlid ja said nende müügist öeldavasti 2300 kuldnat. Koorirüü kõrvaldati kasutuselt aastal 1810, nagu oli tehtud Ansbachis juba 1798. aastal – et säästa kulutusi riietusele.
Caspar Calvor, Klausthali kindralsuperintendent ütleb superpellitseumi (koorirüü) ja kaasula kohta, et neid kasutavad “meie omad kõikjal” (Rituale Ecclesiasticum, 1705).
Värvikas ülevaade olukorrast antakse väljaandes Historie der Kirchen Ceremonien in Sachsen (Dresden ja Leipzig, 1732), mis sai luterlikest ringkondadest tulnud kriitika osaliseks. Teose autoriks on Saksi preester Chr. Gerber. Seal on öeldud, et kirikud on rikkalikult kaasulatega varustatud. Inimesed on neid kingitusena toonud. Pärast evangeeliumilugemist võtab preester, seistes altari ees, kaasula üle pea seljast ja jätab selle altarile. Pärast jutlust paneb ta selle uuesti selga. Gerberile valmistab meelehärmi preestrite kurtmine, et neil tuleb kaasulat kanda. Tema arvates peaksid nad rõõmustama selle üle, et peagi on need ära kantud.
Rootsis säilisid missarõivad. Peapiiskop Laurentius Petri ei oleks ka teisiti saanud. Karl IX oli aastal 1618 teist meelt ja ründas parlamendis missarõivaste kasutamist. Juhtivad kirikutegelased ei võtnud teda siiski kuulda. Nad märkisid oma vastuses kuningale, et mõned vanad tavad säilitati reformatsiooni käigus, selleks et iga asi kirikus oleks väärikalt ja korrakohaselt läbi viidud ja samuti et näidata nendes vahepealsetes asjades vabadust. On ju igati kohane, et vaene preester kannaks armulauda pühitsedes korralikku riietust ja mitte oma ärakantud riideid, mis teeks ta inimeste naerualuseks. Igaüks saab aru, et seda ei tehta paavsti järgimiseks.
Taani reformatsioon oli väga sarnane Wittenbergi omale. Rõivastuse küsimus ei olnud üldse päevakorras – ei romanistide ega evangeelsete jaoks. Tolle aja rohkes poleemilises kirjanduses ei mainita seda kunagi. Hilisem piiskop Hans Tavsen teatab aastal 1531, et ta on järginud missa tavalisi tseremooniaid isegi sedavõrd, et on jätnud muutmata kõik selle, mis puutub rõivastesse, küünaldesse, elevatsiooni jne. Uuendatud Taani käsiraamat, mis kannab Bugenhageni ja Lutheri isiklikku pitserit, sätestab “tavalised missarõivad, kuid preester lõpetagu, kui ei ole armulauda, jumalateenistus puldi (?), mitte altari juures ning ärgu pangu kaasulat taas ülle pärast jutlust.”
Lundi piiskop Frants Wormordsen avaldas sellele tuginedes altariraamatu “Õige evangeelse missa käsiraamat” (Malmö 1539). Selles me leiame järgmist, nii põhjendavat kui selgitavat: “Preester ja altar peaks olema riietatud tavaks olnud riietega, mis on puhtad ja korras… See sündigu hea, õige ja sobiva tavana…” …Kopenhaageni piiskopkonna sinodil aastal 1540 seletatakse käsiraamatus antud juhiseid järgmiselt: “Preester kandku albat koos vööga (albam succinctam) ja kaasulat, kuid stoola, amiktus ja maniipel jäägu kõvale. Samuti tuleb albalt ära jätta värvilised ornamendid. Kui armulaualisi pole, siis kasutagu ta altaris teenides albat ja kaasulat kuni jutluseni, kuid ärgu pangu kaasulat pärast jutlust enam selga.”
…Arukas luterlane teab väga hästi, et nendel asjadel on ajalooline ja oikumeeniline tähendus ja nad aitavad kaasa üleilmse kiriku harduselule. Sel pole otseselt midagi tegemist paavstikirikuga – kui vaid niipalju, et paavstikirik on samuti üleilmse kiriku osa.
Luterlikud missarõivad ohus
See oli reformeeritud kuningas, kes kuulutas sõja oma luterlastest alamate missarõivastele. Preisimaa Brandendburgi kuningakoda oli reformeeritud, samas kui elanikkond oli enamasti luterlik. Sõja missarõivastele kuulutas isevärki sõdurkuningas Friedrich Wilhelm I, kes harrastas eriti autokraatlikku valitsemisstiili. 1733. aasta otsusega ta “keelustas paavstluse jäänused luterlikus kirikus: keebid, missarõivad, küünlad, ladinakeelse laulu, hümnid ja ristimärgi.” Paljud preestrid olid nende sammudega nõus, kuid konservatiivid olid samuti tugevad. Paljud kurtsid ja pidasid juhtunut “algse ja puhta luterluse reetmiseks”. On samuti palju teateid koguduste pettumusest.
Võiks ju arvata, et pietistid oma kõige välise kartuses toetasid kogu südamest kuninglikku korraldust. Siiski ei kehti see nende peamise keskuse Halle kohta, mis oli kuningliku diktaatorluse vastu protesteerijate hulgas. Taani halleslane Enevold Ewald ei näita selle sündmuse (ärakeelamise) suhtes oma kirjelduses vähimatki sümpaatiat. Ta ütleb: “Mõned kuuletusid kuninglikule otsusele, kuid mitmed paigad protestisid, näiteks Königsberg, Pommern, Magdeburg, Halle jne. See viis kuningliku korralduse kordamise ja karmistamiseni aastal 1737. Mitmed preestrid valisid pigemini ametist tagandamise kui alistumise.”
Friedrich I-le järgnes 1740. a. tema poeg Friedrich II. Troonile asudes väljastas ta otsekohe valitsuse korralduse, millega anti kirikutele ja preestritele jumalateenistuse küsimustes täielik vabadus. Paljud kasutasid neile antud vabadust. Missarõivad võeti taas kasutusele Berliinis ja teistes paikades. Mitmetes Preisimaa kirikutes (nagu Maarja kirik Danzigis ja Brandenburgi katedraalkirik) on tänini kristluse suurimad missarõivaste kollektsioonid.
Valge koorirüü või alba oli endiselt kasutusel Leipzigis ja selle ümbruses, paaris Berliini kirikus (näiteks Püha Nikolai kirikus, kus Paul Gerhardt oli olnud kogudusepreester), Lausitzis, Weimaris, Königsbergis, Vana-Württenbergis ja arvatavasti teisteski paikades. Kaasula oli kasutusel Dresdenis kuni 19. sajandi alguseni. See jäi kõrvale Nürnbergis aastal 1810 ja umbes samal ajal Hannoveris, Grimmas ja Lübeckis.
Tervikuna võttes kannavad Saksamaa luteri preestrid käesoleval ajal musta kalvinistlikku talaari, mille neile andis reformeeritud Preisi kuningas. Kogu see lugu tõendab määratut lüüasaamist, luterlusele iseloomulike tavade ja kommete kolossaalset hülgamist.
Teatavat huvi pakub järgmine vahejuhtum: reformatsioonijuubelil Kopenhaagenis 1836. aastal esindas Preisi kirikut Dr Ph. Marheinecke. Ta oli kirikuriiete väärikusest – eriti piiskopimantlist – nii vaimustunud, et ütles piiskop Martensenile:
“Ärge lubage neid iial ära kaotada. Kui te seda teete, ei saa te neid enam tagasi.”
Tõlkinud Veiko Vihuri.