Toomas Nigola diarium

Piiblitund EELK UI Pastoraalseminaris

1Ts 1:2-10

Me täname alati Jumalat teie kõikide eest, meenutades teid oma palvetes, alatasa meelde tuletades teie teokat usku ja töökat armastust ning vastupidavat lootust meie Issanda Jeesuse Kristuse peale Jumala ja meie Isa palge ees.
Me teame, et teie, Jumalale armsad vennad, olete valitud, sest meie evangeelium ei ole teie juurde tulnud palja sõnana, vaid ka väes ja Pühas Vaimus ning täieliku veendumusega. Te ju teate ise, missugused me olime teie juures teie heaks.
Ja te võtsite eeskujuks meid ning Issandat, kui te rohkest viletsusest hoolimata sõna vastu võtsite Püha Vaimu rõõmuga, nii et te olete saanud eeskujuks kõigile usklikele Makedoonias ja Ahhaias.
Sest teie juurest on Issanda sõna kostnud mitte üksnes Makedooniasse ja Ahhaiasse, vaid kõikidesse paikadesse on levinud teated teie usust Jumalasse, nii et meil pole vaja enam midagi rääkida. Nad ju ise teatavad, kuidas te meid vastu võtsite ning kuidas te olete ebajumalaist pöördunud Jumala poole, teenima elavat ja tõelist Jumalat ning ootama taevast tema Poega Jeesust, kelle ta on surnuist üles äratanud ja kes meid tõmbab välja tulevasest vihast.

Selle pühapäeva lugemised toovad meie ette tänulikkuse teema. Kas märkame olla tänulikud?

Evangeeliumilugemises kõneldakse kümnest pidalitõbisest, kelle Jeesus tervendas, kuid kellest vaid üks naases Jumalat kiites. Võimalik, et ülejäänud üheksa olid asjalikud inimesed, kes paranenuina tundsid kiiret tarvidust eluga edasi minna, oma elu uuesti üles ehitama asuda. Kõlab üsna eestlaslikult.

Liigagi sageli oleme me ka ise sarnased nende üheksa puhtaks saanud mehega: me palume Jumalat mingi asja pärast ning kui Issand oma armus meie palve täidab, võtame toimunut enesestmõistetavana ning pöörame pilgud järgmiste meie ees olevate probleemide poole. Seesama trend kajastub ka koguduse eestpalvetes, mida pühapäevastel jumalateenistustel kirikupalvesse võtame – ülekaalus on palved, tänupalved on märksa harvemad. Justkui oleks meil loomuldasaõigus Jumala armule, kaunile maailmale, tervisele, toidusele jne.

Säärase suhtumisega määrame me aga ära selle, milliseks kujuneb meie elu ja maailm me ümber. Kui suvatseme näha vaid raskusi ja ülesandeid, halba ja ähvardavat, muutume kartlikeks ning kaotame rõõmu, milleks oleme loodud. Niisuguse häda vältimiseks on vana kristlik rohi olemas – regulaarselt Jumala ees oma elule mõeldes loetleda kõik õnnistused, mis meenuvad ning nende eest Jumalat tänada.

Ka meie suhted kaasinimestega kannatavad, kui suvatseme märgata vaid pinde meie ümberolijate silmis. Tihti tunneme, et meie oleme need, keda ei tunnustata piisavalt ja kelle andeid ei märgata ega märkagi, et kõige selle juures oleme me ka need, kellel on võimalus ise teisi märgata ja julgustada. Kes oma elu armastab, see kaotab selle. Kuni arvame, et meie armastus kaasinimeste vastu peaks sõltuma eelkõige nende armastusväärsest käitumisest meie endi suhtes, jäämegi elama maailma, kus meid ei mõisteta ega hinnata vääriliselt.

Meie vend Paulus annab head eeskuju. Ta alustab kogudusele saadetavat kirja Jumala tänamisega kolme jumaliku vooruse – usu, lootuse ja armastuse – eest, mis tessalooniklaste juures on nähtavad. Püha Vaim sai nende juures oma head tööd teha ning selle tulemused olid vaatamist- ja eeskujuks võtmist väärivad.

Mille eest kiidetakse kogudusi EELK-s? Kohati näib, et teokat usku ja töökat armastust nagu ei loodetagi meie kogudustest leida ning ollakse rahul sellegagi, kui liikmeannetajate arv väga palju ei kahane. Sinoditel kiita saavad aga need kogudused, kus liikmeannetajate arv eelmise aruandeaastaga võrreldes pisutki kasvanud on. Kuigi ka liikmeannetuse tegemine võib olla osa teokast usust ja töökast armastusest (ning kristlasele on loomulik oma kogudust toetada), võib niisugune olukord ka üsna hirmuäratavalt meelde tuua reformaatorite kriitika nende suhtes, kes majandusküsimused usuasjus esikohale näisid seadvat. “Kui raha kasti kolksatab, siis hing see taeva volksatab” kaasaegne versioon näib nii mõnegi koguduse juriidiliselt täisõigusliku liikme jaoks olevat arvamus, et kui vanaema terve suguvõsa eest kirikumaksu ära maksab, siis ongi „asjad korras“.

Milles võis peituda tessalooniklaste õnnistatud usuelu „saladus“?

Võimalik, et see peitub nende otsustavas pöördumises ebajumalaist elava Jumala poole. See on miski, mis ei iseloomusta usuliselt leigeid kogudusi ja inimesi.

On huvitav meenutada kümne käsu andmise lugu, nt 5Ms 5:6j: „”Mina olen Issand, sinu Jumal, kes tõi sind välja Egiptusemaalt orjusekojast. Sul ei tohi olla muid jumalaid minu palge kõrval! Sa ei tohi enesele teha kuju ega mingisugust pilti sellest, mis on ülal taevas, ega sellest, mis on all maa peal, ega sellest, mis on maa all vees! Sa ei tohi neid kummardada ega neid teenida.“ Märkame siin, et esmalt osutab Jumal inimestele heldust, neid orjusekojast vabastades, seejärel aga hoiatab kohe, et ei hakataks teenima teisi jumalaid. „Vabaduseks on Kristus teid vabastanud!“

Meile on antud vabadus teenida Jumalat. Meid on kutsutud andma kogu oma elu mõistlikuks jumalateenistuseks. See aga tähendab loobumist teiste jumalate – olgu selleks uskmatus, ebausk või kasvõi omaenda laiskus – orjamisest. See on mitte vaid vabadus millestki, vaid vabadus millekski. Vabadus jüngrieluks. Tihti ollakse eksiarvamusel, et kristlik usk puudutab vaid inimese surmajärgset saatust – ja pealegi eeldatakse, et Jumalal on kosmilise klienditeenindajana kohustus meile siis mõnus äraolemine kindlustada. Palju äratuskoosolekuid on tõotanud inimestele sähvivate tulede ja heliefektide saatel: kui sooritad üheainsa hea teo – ütled jutlustajaga koos lihtsa palve – siis on su tulevik kindlustatud. Ent ristiusu keskmes seisab see, kes teab, kuidas asjad tegelikult on, ning Tema õpetusi lugedes küll niisugust muljet ei jää. See hea ike ja kerge koorem, mida Tema pakub, ongi ju õigupoolest osa sellest õndsusest, mida meile armust pakutakse: Jumala armust, mille usu läbi vastu võtame, saame võimaluse elada Kristuse jüngritena juba siin, Tema ihu liikmetena lasta end kasvatada ja kasvada teokas usus, töökas armastuses ning vastupidavas lootuses, oodates nii meie Issanda ja ühes Temaga ka meie endi avalikukssaamist.

„Roigas soos ei muutu kunagi krokodilliks,“ ütleb üks Aafrika vanasõna. Niisamuti ei piisa inimesele ka sellest, kui ta kiriku vaid hingekirjas on ja „massu massab“, vaid tarvilik on ka isiklik pöördumine, usk ja jüngerlus.

Lootusest. Nagu sõna „armastus“ või eesti keeles tähendada väga erinevaid asju, nii on ka „lootusega“. Sa võid loota, et eksamid lähevad kenasti ja saad nendega tähtajaks valmis. Võid loota, et laupäevase matuse ajal on ilus ilm. Võid loota, et kõneleja varsti vait jääb ning tehakse kohvipaus. Kuid garantiisid pole! Kristlik lootus erineb niisugustest soovidest-unistustest selle poolest, et temal on garantii. Kristlik lootus ei põhine meie unistustel ega isegi mitte täheldatud seaduspärasustel, mis lubaksid eeldada, et „tõenäoliselt meie lootus täitub“, vaid sündinud faktil – Kristuse surnuist ülesäratamisel. Nii argumenteerib Paulus 1Kr 15. Et Kristus on surnuist üles äratatud, on Jumala riik rajatud ja meie lootuse täitumine ainult aja küsimus.

Umbes sada aastat pärast Jeesuse surma ja ülestõusmist tegutses juutide seas viimane suurem messiakandidaat, Simeon bar-Kosiba, kelle juhtimisel 132. aastal juudid mässama hakkasid. See ülestõus kestis kolm aastat ja bar-Kosibal oli laialdane toetus, muuhulgas ühe hinnatuma tolleaegse rabi, rabi Akkiba poolt, kes kuulutas ta bar-Kochbaks, „tähe pojaks“. See bar-Kosiba kuulutas välja kuningriigi, vermis oma raha jne. Tema kuningriik oli ühtaegu käes ja alles saabumas. Kuigi maa oli endiselt rooma okupantide võimu all, kes alles tuli välja ajada, uskus ta ometi, et see lõpliku vabanemise päev pole kaugel ning kui see saabub, mõistavad kõik, et tegelikult rajati kuningriik selle väljakuulutamisel. Sama oli ju ka Eesti Vabariigiga, mille iseseisvuse väljakuulutamise hetkel oli riik kõike muud kui suveräänne ja vaba riik, millisena tema rajajad teda näha soovisid.

Nii on ka Jumala riigiga – see on, kuid pole veel saanud avalikuks.

Andku Issand meile, kutsutuile, armu olla tema kodanikud ja kaastöölised juba nüüd, kus see on veel varjatud, et kui meie Elu saab avalikuks, ei peaks me häbenema, vaid võiksime minna oma Issanda rõõmusse Teda igavesti kiites ja austades koos kõigi pühade ja taeva väehulkadega.