Nagu lugejad ehk juba märganud, olen siiani hoidumast käesoleva presidenditsirkuse kommenteerimisest. Aga enam tõesti ei saa: niivõrd halenaljakaks on asi muutunud. Tõesõna, Ühtse Venemaa eesti Esinduse jaburduste (neist ühe hiljutisema kohta võib lugeda näiteks siit) kõrval kahvatuvad vist küll kõik suured ja väikesed koomikud kogu maailmas. Oma tembutamistega on KeRa suutnud ka mind viimaks panna arvama, et Ilvese presidendikssaamine polekski kõige hullem – mitte et ta mulle rohkem meeldima või tõsisemana oleks paistma hakanud, kuid tema võit valimistel hoiaks ära kogu meie riigiriisme ja rahva häbissejäämise, mis vastasjõudude (kelle “garandiks” president Rüütel degradeeritud on) võidu korral sünniks.
—
Täiendatud 23.09.06 kell 09.48
Tänases Arteris on väga mõistlikku juttu avaldatud Peeter Oja suust:
Üks toetav vastukaja tuli meilitsi pensionärilt, kes kiitis, et Oja ja Juur on tublid poisid, aga imestas samas, kuidas nad küll Keskerakonda ei karda. Seda vana inimese küsimust ei maksnud liiga tõsiselt võtta. Aga kevadel käis Oja Pärnus tublide õppurite aktusel ja seal uurisid lapsed, kas ta poliitikutest teravalt rääkides hirmu ei tunne.
«See on ohu märk, kui laps niimoodi küsib,» lausub Oja. «Selline hirm peab kaduma! Sinul kui kodanikul on õigus ja kohustus poliitikult nõuda, mitte teda karta. Aga meile käiakse peale, et olge vait, te peate mind kartma.»
Ka Pulleritsuga nõustun:
Tuhat ja tuline: milline perversne ühiskond meil on, kui mõnest sirgeseljalisest seisukohavõtust piisab, et kohalikuks sangariks saada.