Toomas Nigola diarium

Täna mõtleme õndsusest.

Õndsusest kõneldakse kirikus ühtaegu palju ja vähe. Teda mainitakse tihti, ristimisest matusteni, kuid harva peatutakse mõtlemaks tema olemuse üle. Et sõna „õnnis“ võib mõnelegi kaasajal võõras olla, tasub ehk meenutada, et väga lähedalt on meie tänase teemaga seotud ka teised samatüvelised sõnad: „õnn“ ja „õnnelik“. Mõned kaasaegsed piiblitõlked ongi läinud nii kaugele, et näiteks Jeesuse Mäejutluse alul seisvaid õndsakskiitmisi tõlkida: „Õnnelikud on need, kes on vaimus vaesed, sest nende päralt on taevariik“ jne.

Enamasti arvatakse protestantlikes kirikutes, et õndsus on midagi, mis tabab meid alles siis, kui oleme maise elutee lõpetanud ja Kristuse kohtujärje ees armu leidnud. Peagi saabuval igavikupühapäeval kõneleme sellest igavesest õndsusest Jumala kirkuses. Täna aga – ja ka seoses ülehomse Usupuhastuspühaga – mõtleme pisut sellele, mida pühakiri meile tegelikult õndsusest kõneleb.

Kohe inimese loomise järel Jumal õnnistab inimest.

„Õnnis on see, kelle üleastumine on andeks antud, kelle patt on kinni kaetud. Õnnis on inimene, kellele Issand pahategu ei arvesta ja kelle vaimus ei ole kavalust.“ (Ps 32:1-2)

„Õnnis on see, kes hoolitseb kehva eest, Issand päästab ta õnnetusepäeval. Issand hoiab teda ja peab teda elus; teda kiidetakse õndsaks maa peal. Sa ei anna teda ta vaenlaste meelevalda.„ (Ps 41:2-3)

„Nüüdsest peale kiidavad mind õndsaks kõik sugupõlved,“ rõõmustab jumalaema Maarja ning Jeesus kinnitab: „Õndsad on need, kes Jumala sõna kuulevad ja seda järgivad.” (Lk 1:48; 11:28)

Need on vaid mõned näited õndsakskiitmistest. Loomulikult ka Jeesuse sõnad Mäejutluse algusest: “Õndsad on need, kes on vaimus vaesed, sest nende päralt on taevariik. Õndsad on kurvad, sest neid lohutatakse. Õndsad on tasased, sest nemad pärivad maa. Õndsad on need, kellel on nälg ja janu õiguse järele, sest nemad saavad küllaga. Õndsad on halastajad, sest nende peale halastatakse. Õndsad on puhtad südamelt, sest nemad näevad Jumalat. Õndsad on rahutegijad, sest neid hüütakse Jumala lasteks. Õndsad on need, keda õiguse pärast taga kiusatakse, sest nende päralt on taevariik.„

Ristimistalituse puhul loetakse Jeesuse sõnu, mis nn vanas piiblitõlkes kõlavad: „Kes usub ja keda ristitakse, see saab õndsaks.“

Arvates, et päästmine ja õndsus on midagi vaid surmajärgset, „sealpoolset“, pingutavad paljud meeleheitlikult ja vaevlevad nagu noor Luther, püüdes Jumalalt armulikkust ja õndsust ära teenida. Tegelikult aga soovib Jumal meile õndsust pakkuda ise ja alati – selleks on ta meid loonudki! Inimese algne loomus, tõeline inimlikkus, oli elada segamatus suhtes Jumala ja üksteisega. Seda, mil viisil inimeste püüd Jumalat mängida – soov tõusta oma inimlikkusest kõrgemale – selle algse õndsuse rikkunud, me teame. Ka soov käsutäitmise läbi Jumala armulikkust ära teenida kuulub samasse kategooriasse.

Jumala seaduste – meie elu kasutusjuhise – järgimine on vahend meid õndsusest lahutava patu järkjärguliseks kõrvaldamiseks. See on pattulanguse pahupidipööramine. Need, kelle jaoks kristlus seisneb vaid pühapäeviti „kirikus käimises“ ning aeg ajalt palvetamises igavese õndsuse lootuses, jätavad ise endid ilma armust, mida Jumal neile juba nüüd kinkida tahab.

Kui usupuhastajad erilise selgusega hakkasid rõhutama Kiriku õpetust päästmisest üksnes Jumala armust, nägid paljud selles – ja näevad tänini – odava armu pakkumist: luba elada edasi ilmalikku elu teadmises, et põrgust pääseme nagunii ainult Jumala armust. Arvati, et ristimisest ja aeg-ajalt vastu võetud armulauasakramendist koos usuga Kristuse lunastustöösse on küllalt.

Ent Jumal ei taha kedagi vägisi õndsaks teha! Kui meie siinses elus ka pärast ristimist ja teades, mida Jumal Kristuses meie heaks on teinud, ikkagi eelistame ilmalikku elu Kristuse jüngrielule, kas ei näita me siis üles eelistust põrgu kasuks? Kas jääb meil märkamata, et see õndsus ja päästmine, mida meile armust pakutakse, seisneb juba siin elus võimaluses saada Jeesuse jüngriks, see tähendab Tema õpilaseks, Tema järgijaks, matkijaks? Mis usk see on, millega tegusid ei kaasne?

Õndsus on meile võimalik juba nüüd. Seda pakutakse meile Jumala Sõnas ja selle elamises, sakramentides ja jumalateenistustel. Jah, ka jumalateenistustel.

Kui jumalateenistust õigesti mõistetakse, siis nähakse, et tegu pole lihtsalt loengu või tüütu kohustusega, vaid taevatrenniga. Armulauaga jumalateenistus on kogudusele kohane treening igaveseks õndsuseks valmistumiseks! Sest mis ootab meid igavikus? Taasleitud osadus Jumala ja Tema pühadega. Mis jumalateenistuses? Seesama! Pühas armulauasakramendis on Kristus ihulikult ise meie seas. Jumala pühad – meie kaasusklikud – meie ümber. Siin võime õppida tundma ja kogema Jumala armu, mis meid kõigi on päästnud ning andma austust oma Issandale, kes seda meie heaks on teinud. Jumala armust loodame kõik ükskord taevase, Võidutseva Kiriku igavesel Jumala teenistusel osaleda, ent kui me seda soovime igavikuks, kas pole siis loomulik, et juba nüüd, maises elus?

Mida enam inimene end tundma õpib, seda selgemini näeb ta, kui palju kurja ta oma eluga märkamatult on teinud ja ikka veel teeb. Ent seda kallimalt õpib ta hindama ka Jumalalt meile antud pühi sakramente ja Jeesuse ristisurma. Mida rohkem laseb inimene Jumalal end muuta, seda enam õpib ta hindama ka jumalateenistust ja armu. Ning mida rohkem inimene osaleb maisel jumalateenistusel ja koguduse elus, seda enam ta end tundma õpib ja seda rohkem saab Jumal temas ka oma imelist pühitsevat tööd korda saata.

Kui nüüd eelöeldut kokku võtta, võiks see kõlada nii: meie õndsus seisneb Jumala usaldamises. Sellest omakorda tuleneb, et me Jumala annid tänumeeles vastu võtame ja usalduslikult neis elame.

Mõelgem selle üle, palvetagem selle pärast ja elagem seda.

Leidsin lõbusa väljenduse Karl Keatingi raamatust “What Catholics Really Believe” (lk 102):

“Kui Pelagius oleks seisnud pea peal, oleks tema nimi olnud Calvin.” :)

Koolis on vast kõik siinsed teoloogid õppinud, et evangeeliumid on kirja pandud pigem hiljem, kui varem (Jeesus-sündmuse poolt vaadatuna). Mida aga arvavad meie õpetatud vennad Jean Carmignaci tegemistest, kelle raamat (inglisekeelse tõlkena) Birth of the Synoptic Gospels (www.kriso.ee-s 490 krooni) pakub igatahes päris põnevaid väiteid.

Carmignac lähtub oma uurimistöös filoloogiast, sõnade tähendusest ning ajaloost. Ta võttis nõuks proovida sünoptilisi evangeeliume kreeka keelest heebrea keelde tõlkida (siinkohal meenub professor Saagi soovitus lugeda Ilmutuseraamatut heebrea keeles, kuna ainult siis olevat võimalik sellest korralikult aru saada):

“Tahtsin alustada Markuse evangeeliumist. Kergendamaks kreekakeelsete evangeeliumite ja Qumrani heebrea tekstide võrdlust, soovisin lihtsalt omaenda tarbeks näha, mida Mk Qumrani heebrea keelde tõlgituna pakuks. Olin kujutlenud, et tõlkimine saab olema vaevaline semiidi ja kreeka mõtlemise vahe tõttu. Oma suureks üllatuseks leidsin, et tõlkimine oli – vastupidi – vägagi kerge. Umbes 1963. aasta aprilli keskel, pärast vaid ühte tööpäeva, olin ma veendunud, et Mk kreekakeelne tekst ei saa olla originaal, vaid ainult tõlge heebreakeelsest tekstist.”

Üks näide Lk 1:68-79 Sakariase kiituslaulust heebrea keelde panduna. Kreeka keeles pole selles tekstis poeesiana midagi erilist. Heebrea keeles seevastu ilmneb päris kaval sõnademäng:
“… et halastust anda meie vanematele…” – heebrea verb “halastuse näitamise” jaoks, mis sinna sobib, on hanan, mis on ühtlasi ka juureks nimele Yohanan (ehk siis Johannesele)
“… pidada meeles oma püha lepingut…” – sõna meeles pidamise kohta oleks zakar, mis on juur nimele Zakaryah (Sakarias).
“… vannet, mille ta on vandunud…” – “vanduma” jaoks sobib heebrea keele sõna shaba, mis on juur nimele Elishaba (Eliisabet).

Kas see on juhus, küsib Carmignac, et selle poeeme teine stroof algab kolmekordse viitega loo kolmele peategelasele: Johannesele, Sakariale ja Eliisabetile? Ent niisugune vihje sisaldub ainult heebrea, mitte kreekakeelses tõlkes.

Carmignac jõuab järeldusele, et Mk ja Mt evangeeliumid ning Lk evangeeliumi aluseks olnud dokumendid olid kas aramea või heebrea keelsed. Heebrea olevat tõenäolisem. Enamgi veel, Mk evangeelium võis tema järgi olla kirjutatud esmalt heebrea keeles (Peetruse dikteerimisel, võibolla Markuse poolt kirja panduna). Markus tõlkis evangeeliumi ~63. aastal kreeka keelde ja võis sinna teha muudatusi (see seletaks ehk ka, miks kirikuisad nimetavad Markust Peetruse hermeneudiks – T.N. märkus).

Kõlab igatahes huvitavalt. Huvitav, mida meie piibliteadlased sellest arvavad?

… on Pereraadio eetris täna (kolmapäeva) õhtul kell 19 ning kordusena homme kell 13.

Mõtisklus lõikustänupühal A.D. 2006

Lk 12:15-21

Kord jutustas Jeesus huvilistele rikkast mehest, kes ühtäkki leidis, et tal on vara rohkem, kui talle ellujäämiseks tarvis. See vara polnud pettusega saadud, vaid pärines Jumalalt – Jeesus ütleb, et tolle mehe rikkuse allikaks oli hästi vilja kandnud põllumaa.

Aga mis see meisse puutub? Pärnu linnas on küllap palju neid, kelle jaoks maaeluga seotud pildid kaugeks jääma hakkavad. Maal käimine pole noorte seas sugugi nii moes, nagu vanemad ehk sooviksid, kirjutab viimatine Linnaleht, vahendades bussis kuuldud dialoogi kahe teismelise tütarlapse vahel: “Ma ei viitsi ju sinna nõmedale maale minna.” – „Mul on ka ema vingunud, et lähme ja lähme. Ma ka kunagi eriti ei taha. Seal pole arvutitki ju.” Nii mõnegi jaoks seostub “põllumaa” eelkõige võimalusega kinnisvaraarenduseks – kruntide ja loodetava kasumiga.

Küllap ka kinnisvaratehingute kaudu võib Jumal inimest õnnistada – iseäranis siis, kui seda tööd tehakse ausalt ja vastutustundlikult – kuid Jeesuse loo mõte pole ilmselt mitte saadud tulu täpne kirjeldamine, vaid see, kuidas too õnnistatud inimene temale antud varasse suhtus.

Ja ta ütles: “Seda ma teen: ma lõhun maha oma aidad ja ehitan suuremad ning kogun sinna kõik oma vilja ja muu vara ning ütlen oma hingele: Hing, sul on tagavaraks palju vara mitmeks aastaks, puhka, söö, joo ja ole rõõmus!”

Vara mõistlikus tarvitamises nii, et kohemaid kõike ära ei laristata, pole iseenesest ju midagi halba. Samuti mitte selles, et inimesel on võimalik surres oma järeltulijatele midagi pärandada, nagu sellesama mehega tähendamissõnas juhtus – juba samal ööl ta suri. Me ei tea, kas ületöötamise tagajärjel või miks, ning seegi pole viimaks tähtis. Tähtis on Jumala hinnang temale: Aga Jumal ütles talle: teda nimetatakse arutuks, sest ta on kogunud tagavara iseenese jaoks, kuid ei ole olnud rikas Jumalas.

Mõnikord kuuleme räägitavat sellest, et elu olevat džungel, kus pidevalt käib võitlus ellujäämise nimel. Ent – head sõbrad – kui see oleks tõesti kogu elu mõte, siis peaksime tõenäoliselt kõik endid armetuteks kaotajateks – luuseriteks – tunnistama, sest üsna tõenäoliselt ootab surm varem või hiljem meid kõiki.

Surm on nii lahutaja kui ühendaja. Ta lahutab meid selle ilma asjadest ning ühendab meie igavese olemisega. Ja häda sellele, kes surres avastab, et tal polegi midagi kaasa võtta! Et Kristuse kohtujärje ees leitakse ta olevat vaene, vilets ning alasti, sest kõik mis tal oli, oli ajalik ning jäi maha siiapoole aja ja igaviku piiri.

“Kes iganes oma elu püüab hoida, kaotab selle,” hoiatab Jeesus ning lisab, et “kes oma elu kaotab minu pärast, leiab selle.” Kuni inimese soovide keskmes on ta ise, pole tal ei jäävat elu igavikus ega isegi mitte täisväärtuslikku elu siin ilmas! Võidakse küll mõelda, et fantastilised arvud pangakontol ja raha, mis ise uut raha juurde meelitab, ilusad asjad või ühiskondlik positsioon – et need on midagi väärt. Kuid nad on väärt ainult lühiajaliselt ja valus on nende paratamatu kaotus. Kes aga on rikas Jumalas, on tõeliselt ning jäädavalt rikas. Temale ei ole surm oma varast lahkumine, vaid rõõmu täielikuks saamine ning võimalus tõeliselt puhata, süüa, juua ja olla rõõmus ning seda kõike viisil, mida me praegu ehk kujutledagi ei suuda.

Oled ehk kuulnud ütlemist, et igavikku kaasa saad võtta vaid selle hea, millest siin ilmas ligimese heaks loobunud oled. Kristlasena ei pea sa iga hinna eest endale kahju püüdma, ent kui su elus on kesksel kohal Jumal ja Tema kuningriik, siis märkad kindlasti ka murda oma leiba näljasele ja viia oma kotta viletsad kodutud, alastiolijat riietada ning mitte hoiduda oma ligimesest, oma keskelt eemaldada ikke, sõrmega näitamise ja nurjatu kõne, pakkuda näljasele sedasama, mida ka ise himustad ning toita alandatud hinge. “Siis ilmub su valgus otsekui koit ja su paranemine edeneb jõudsasti,” nagu Issand prohveti läbi ütleb. Ning viimaks võid siis kuulda ka Kristust kohtujärjelt ütlemas: “Tubli, sa hea ja ustav sulane, sa oled olnud ustav pisku üle, ma panen su palju üle. Mine oma isanda rõõmupeole!”

Käisime vendade Arveti, Ennu ja Enriga palverännakul Poolas ja Leedus. Pikemalt vestame tuleval kolmapäeval Pereraadio eetris, aga praegu võivad huvilised heita pilgu ühele vaatamisväärsusele, mida Leedus külastama juhtusime (täiesti ettekavatsematult, muide – autole parkimiskohta otsides): http://diarium.kolhoos.ee/2006/10/05