Mõtisklus lõikustänupühal A.D. 2006
Kord jutustas Jeesus huvilistele rikkast mehest, kes ühtäkki leidis, et tal on vara rohkem, kui talle ellujäämiseks tarvis. See vara polnud pettusega saadud, vaid pärines Jumalalt – Jeesus ütleb, et tolle mehe rikkuse allikaks oli hästi vilja kandnud põllumaa.
Aga mis see meisse puutub? Pärnu linnas on küllap palju neid, kelle jaoks maaeluga seotud pildid kaugeks jääma hakkavad. Maal käimine pole noorte seas sugugi nii moes, nagu vanemad ehk sooviksid, kirjutab viimatine Linnaleht, vahendades bussis kuuldud dialoogi kahe teismelise tütarlapse vahel: “Ma ei viitsi ju sinna nõmedale maale minna.” – „Mul on ka ema vingunud, et lähme ja lähme. Ma ka kunagi eriti ei taha. Seal pole arvutitki ju.” Nii mõnegi jaoks seostub “põllumaa” eelkõige võimalusega kinnisvaraarenduseks – kruntide ja loodetava kasumiga.
Küllap ka kinnisvaratehingute kaudu võib Jumal inimest õnnistada – iseäranis siis, kui seda tööd tehakse ausalt ja vastutustundlikult – kuid Jeesuse loo mõte pole ilmselt mitte saadud tulu täpne kirjeldamine, vaid see, kuidas too õnnistatud inimene temale antud varasse suhtus.
Ja ta ütles: “Seda ma teen: ma lõhun maha oma aidad ja ehitan suuremad ning kogun sinna kõik oma vilja ja muu vara ning ütlen oma hingele: Hing, sul on tagavaraks palju vara mitmeks aastaks, puhka, söö, joo ja ole rõõmus!”
Vara mõistlikus tarvitamises nii, et kohemaid kõike ära ei laristata, pole iseenesest ju midagi halba. Samuti mitte selles, et inimesel on võimalik surres oma järeltulijatele midagi pärandada, nagu sellesama mehega tähendamissõnas juhtus – juba samal ööl ta suri. Me ei tea, kas ületöötamise tagajärjel või miks, ning seegi pole viimaks tähtis. Tähtis on Jumala hinnang temale: Aga Jumal ütles talle: teda nimetatakse arutuks, sest ta on kogunud tagavara iseenese jaoks, kuid ei ole olnud rikas Jumalas.
Mõnikord kuuleme räägitavat sellest, et elu olevat džungel, kus pidevalt käib võitlus ellujäämise nimel. Ent – head sõbrad – kui see oleks tõesti kogu elu mõte, siis peaksime tõenäoliselt kõik endid armetuteks kaotajateks – luuseriteks – tunnistama, sest üsna tõenäoliselt ootab surm varem või hiljem meid kõiki.
Surm on nii lahutaja kui ühendaja. Ta lahutab meid selle ilma asjadest ning ühendab meie igavese olemisega. Ja häda sellele, kes surres avastab, et tal polegi midagi kaasa võtta! Et Kristuse kohtujärje ees leitakse ta olevat vaene, vilets ning alasti, sest kõik mis tal oli, oli ajalik ning jäi maha siiapoole aja ja igaviku piiri.
“Kes iganes oma elu püüab hoida, kaotab selle,” hoiatab Jeesus ning lisab, et “kes oma elu kaotab minu pärast, leiab selle.” Kuni inimese soovide keskmes on ta ise, pole tal ei jäävat elu igavikus ega isegi mitte täisväärtuslikku elu siin ilmas! Võidakse küll mõelda, et fantastilised arvud pangakontol ja raha, mis ise uut raha juurde meelitab, ilusad asjad või ühiskondlik positsioon – et need on midagi väärt. Kuid nad on väärt ainult lühiajaliselt ja valus on nende paratamatu kaotus. Kes aga on rikas Jumalas, on tõeliselt ning jäädavalt rikas. Temale ei ole surm oma varast lahkumine, vaid rõõmu täielikuks saamine ning võimalus tõeliselt puhata, süüa, juua ja olla rõõmus ning seda kõike viisil, mida me praegu ehk kujutledagi ei suuda.
Oled ehk kuulnud ütlemist, et igavikku kaasa saad võtta vaid selle hea, millest siin ilmas ligimese heaks loobunud oled. Kristlasena ei pea sa iga hinna eest endale kahju püüdma, ent kui su elus on kesksel kohal Jumal ja Tema kuningriik, siis märkad kindlasti ka murda oma leiba näljasele ja viia oma kotta viletsad kodutud, alastiolijat riietada ning mitte hoiduda oma ligimesest, oma keskelt eemaldada ikke, sõrmega näitamise ja nurjatu kõne, pakkuda näljasele sedasama, mida ka ise himustad ning toita alandatud hinge. “Siis ilmub su valgus otsekui koit ja su paranemine edeneb jõudsasti,” nagu Issand prohveti läbi ütleb. Ning viimaks võid siis kuulda ka Kristust kohtujärjelt ütlemas: “Tubli, sa hea ja ustav sulane, sa oled olnud ustav pisku üle, ma panen su palju üle. Mine oma isanda rõõmupeole!”