Täna mõtleme õndsusest.

Õndsusest kõneldakse kirikus ühtaegu palju ja vähe. Teda mainitakse tihti, ristimisest matusteni, kuid harva peatutakse mõtlemaks tema olemuse üle. Et sõna „õnnis“ võib mõnelegi kaasajal võõras olla, tasub ehk meenutada, et väga lähedalt on meie tänase teemaga seotud ka teised samatüvelised sõnad: „õnn“ ja „õnnelik“. Mõned kaasaegsed piiblitõlked ongi läinud nii kaugele, et näiteks Jeesuse Mäejutluse alul seisvaid õndsakskiitmisi tõlkida: „Õnnelikud on need, kes on vaimus vaesed, sest nende päralt on taevariik“ jne.

Enamasti arvatakse protestantlikes kirikutes, et õndsus on midagi, mis tabab meid alles siis, kui oleme maise elutee lõpetanud ja Kristuse kohtujärje ees armu leidnud. Peagi saabuval igavikupühapäeval kõneleme sellest igavesest õndsusest Jumala kirkuses. Täna aga – ja ka seoses ülehomse Usupuhastuspühaga – mõtleme pisut sellele, mida pühakiri meile tegelikult õndsusest kõneleb.

Kohe inimese loomise järel Jumal õnnistab inimest.

„Õnnis on see, kelle üleastumine on andeks antud, kelle patt on kinni kaetud. Õnnis on inimene, kellele Issand pahategu ei arvesta ja kelle vaimus ei ole kavalust.“ (Ps 32:1-2)

„Õnnis on see, kes hoolitseb kehva eest, Issand päästab ta õnnetusepäeval. Issand hoiab teda ja peab teda elus; teda kiidetakse õndsaks maa peal. Sa ei anna teda ta vaenlaste meelevalda.„ (Ps 41:2-3)

„Nüüdsest peale kiidavad mind õndsaks kõik sugupõlved,“ rõõmustab jumalaema Maarja ning Jeesus kinnitab: „Õndsad on need, kes Jumala sõna kuulevad ja seda järgivad.” (Lk 1:48; 11:28)

Need on vaid mõned näited õndsakskiitmistest. Loomulikult ka Jeesuse sõnad Mäejutluse algusest: “Õndsad on need, kes on vaimus vaesed, sest nende päralt on taevariik. Õndsad on kurvad, sest neid lohutatakse. Õndsad on tasased, sest nemad pärivad maa. Õndsad on need, kellel on nälg ja janu õiguse järele, sest nemad saavad küllaga. Õndsad on halastajad, sest nende peale halastatakse. Õndsad on puhtad südamelt, sest nemad näevad Jumalat. Õndsad on rahutegijad, sest neid hüütakse Jumala lasteks. Õndsad on need, keda õiguse pärast taga kiusatakse, sest nende päralt on taevariik.„

Ristimistalituse puhul loetakse Jeesuse sõnu, mis nn vanas piiblitõlkes kõlavad: „Kes usub ja keda ristitakse, see saab õndsaks.“

Arvates, et päästmine ja õndsus on midagi vaid surmajärgset, „sealpoolset“, pingutavad paljud meeleheitlikult ja vaevlevad nagu noor Luther, püüdes Jumalalt armulikkust ja õndsust ära teenida. Tegelikult aga soovib Jumal meile õndsust pakkuda ise ja alati – selleks on ta meid loonudki! Inimese algne loomus, tõeline inimlikkus, oli elada segamatus suhtes Jumala ja üksteisega. Seda, mil viisil inimeste püüd Jumalat mängida – soov tõusta oma inimlikkusest kõrgemale – selle algse õndsuse rikkunud, me teame. Ka soov käsutäitmise läbi Jumala armulikkust ära teenida kuulub samasse kategooriasse.

Jumala seaduste – meie elu kasutusjuhise – järgimine on vahend meid õndsusest lahutava patu järkjärguliseks kõrvaldamiseks. See on pattulanguse pahupidipööramine. Need, kelle jaoks kristlus seisneb vaid pühapäeviti „kirikus käimises“ ning aeg ajalt palvetamises igavese õndsuse lootuses, jätavad ise endid ilma armust, mida Jumal neile juba nüüd kinkida tahab.

Kui usupuhastajad erilise selgusega hakkasid rõhutama Kiriku õpetust päästmisest üksnes Jumala armust, nägid paljud selles – ja näevad tänini – odava armu pakkumist: luba elada edasi ilmalikku elu teadmises, et põrgust pääseme nagunii ainult Jumala armust. Arvati, et ristimisest ja aeg-ajalt vastu võetud armulauasakramendist koos usuga Kristuse lunastustöösse on küllalt.

Ent Jumal ei taha kedagi vägisi õndsaks teha! Kui meie siinses elus ka pärast ristimist ja teades, mida Jumal Kristuses meie heaks on teinud, ikkagi eelistame ilmalikku elu Kristuse jüngrielule, kas ei näita me siis üles eelistust põrgu kasuks? Kas jääb meil märkamata, et see õndsus ja päästmine, mida meile armust pakutakse, seisneb juba siin elus võimaluses saada Jeesuse jüngriks, see tähendab Tema õpilaseks, Tema järgijaks, matkijaks? Mis usk see on, millega tegusid ei kaasne?

Õndsus on meile võimalik juba nüüd. Seda pakutakse meile Jumala Sõnas ja selle elamises, sakramentides ja jumalateenistustel. Jah, ka jumalateenistustel.

Kui jumalateenistust õigesti mõistetakse, siis nähakse, et tegu pole lihtsalt loengu või tüütu kohustusega, vaid taevatrenniga. Armulauaga jumalateenistus on kogudusele kohane treening igaveseks õndsuseks valmistumiseks! Sest mis ootab meid igavikus? Taasleitud osadus Jumala ja Tema pühadega. Mis jumalateenistuses? Seesama! Pühas armulauasakramendis on Kristus ihulikult ise meie seas. Jumala pühad – meie kaasusklikud – meie ümber. Siin võime õppida tundma ja kogema Jumala armu, mis meid kõigi on päästnud ning andma austust oma Issandale, kes seda meie heaks on teinud. Jumala armust loodame kõik ükskord taevase, Võidutseva Kiriku igavesel Jumala teenistusel osaleda, ent kui me seda soovime igavikuks, kas pole siis loomulik, et juba nüüd, maises elus?

Mida enam inimene end tundma õpib, seda selgemini näeb ta, kui palju kurja ta oma eluga märkamatult on teinud ja ikka veel teeb. Ent seda kallimalt õpib ta hindama ka Jumalalt meile antud pühi sakramente ja Jeesuse ristisurma. Mida rohkem laseb inimene Jumalal end muuta, seda enam õpib ta hindama ka jumalateenistust ja armu. Ning mida rohkem inimene osaleb maisel jumalateenistusel ja koguduse elus, seda enam ta end tundma õpib ja seda rohkem saab Jumal temas ka oma imelist pühitsevat tööd korda saata.

Kui nüüd eelöeldut kokku võtta, võiks see kõlada nii: meie õndsus seisneb Jumala usaldamises. Sellest omakorda tuleneb, et me Jumala annid tänumeeles vastu võtame ja usalduslikult neis elame.

Mõelgem selle üle, palvetagem selle pärast ja elagem seda.