Õhtuse jumalateenistuse lõppedes jäin pisut veel vestlema ühe õega, kes avaldas suurt rõõmu selle üle, et tal on võimalik nädala sees pea iga päev jumalateenistustel osaleda: säravail silmil kinnitas ta korduvalt, kui suureks õnnistuseks see talle on. Et ka ise sedasama kogenud olen, jääb mul ainult imestada, miks nii paljud vaimulikud ka linnakogudustes endid ja oma kogudused sellest õnnistusest ilma jätavad.
Pastoraalseminaris anti ülesandeks kirja panna mõned mõtted, mis seostuksid pealkirjaga “Mina hingehoidjana”. Järgnevalt siis mulle esmalt meenunud.
Mis on, mida vaimulikuna saan pakkuda inimesele, kes murega minu poole pöördub? Loomulikult oleneb see murest. Üldreegel peaks aga tulenema ametist, millesse olen kutsutud ja seatud: sõna ja sakramendi ametist, minu rollist kristlase ja Kristuse esindajana. Ja see, mida saan anda, on, mille Kristuselt olen saanud ja mida ei ole „maailmal“ (kui evangelist Johannese kõnepruuki tarvitada). Häda mulle, kui püüan võtta endale maailma silmis aulisemaid ameteid, olgu psühholoogi või meelelahutaja oma.
Oluline on teha vahet neil rollidel: hinge hoidja versus meele lahutaja ametitel. „Minu koda peab olema palvekoda, aga teie olete teinud ta röövlikoopaks,“ hurjutas Jeesus templiametnikke, kes pühakojas ajalikest asjust esmatähtsa olid teinud. Ka meid, kes me Kirikuna ja üksiti olema kutsutud Jumala templiks ja asupaigaks maa peal, tuleb jälgida, need Issanda sõnad meie kohta asjakohasteks ei muutuks. Kui mina vaimulikuna hommikust õhtuni peatumata ringi torman nagu maailm minu ümber (sh ka needsamad mu „kliendid“), kas jaksan siis veel kedagi toetada, kellegi hinge koguda ja koos hoida? Kas mul ongi siis neile midagi pakkuda, mida neil endil poleks? Olen kogenud, et vastus neile küsimustele on eitav. Seetõttu näen nii enda kui teiste vaimulike ja muude hingehoidjate juures tööks hädatarviliku eeldusena vaimulikku distsipliini: regulaarset palve-elu, igapäevaseid meditatsioonihetki, sagedast pihil käimist, osasaamist armulauasakramendist jne. Sel viisil Jumalal end muuta lastes on meil midagi ka teiste jaoks, vastasel juhul jääme vaid ilmalikeks ametimeesteks ja -naisteks või pimedate pimedateks teejuhtideks. Seesama distsipliini nõue peaks („ilmalikust“ tööst tulenevate lõdvendustega) kehtima ka koguduse aktiivsematele kaastöölistele.
Kui nüüd olen leidnud, mida vajan tööks hingehoidjana pean ka küsima, milline peaks olema minu roll selles ametis?
Mõeldes kogudusi teenivate tegevvaimulike kohutavale vähesusele EELK-s näib, et ordineeritud preestrite rakendamine vestluspartneritena, kellele inimesed oma muresid maast ja ilmast kurta saaksid, on inimressursi raiskamine. Selle jaoks peaksid kogudustes olema koolitatud (ja jätkuvalt koolitatavad) ning omavahelises osaduses kasvavad vabatahtlikud. Pärnus on see süsteem toimima hakanud ning tulemused on rõõmustavad. Preestri osaks peaks jääma piht, teised sakramendid ja jutlus, vajadusel (kui selleks ei leidu koolitatud ilmikut) ka ilmik-hingehoidjate supervisioon
EELK-s võiks olla hingehoiukeskus, mis tegeleks koguduste vabatahtlike hingehoidjate koolitamise ja supervisiooniga.
Koguduseliikmete vaimulik kasv ja kaasahaaratus kogudusetöösse on olulised EELK tuleviku jaoks: kui me just ei taha manduda kultuuriasutuseks, peame manitsema koguduseliikmeid usku tõsiselt võtma ning kristuse jüngritena tõesti ka elama. Kuidas on aga võimalik seda saavutada? Selleks peame meie, vaimulikud, oma suhtumiste ja eluga esmalt ise suurepärast eeskuju näitama, sellest koguduseliikmetega kõnelema ning lootustandvatele inimestele vastavaid ettepanekuid/kutseid esitama. Ning loomulikult palvetama. Üldkiriklikult tuleks kasuks aeg-ajalt temaatiliste palvepäevade välja kuulutamine: vabatahtlike panuse, vaimulike kutsumuste pärast jne.
Marko Tiituse kolumn kirikulehes on lugemist ja kaasamõtlemist väärt nagu ikka. Link veebiversioonile on siin.
Nõndaks, olgu tuju milline tahes, viimaks saab kohusetunne ikkagi mind tööle sunnitud ja valmis on – paraku küll selgete öötöö tunnustega – jutlus Vändra koguduse leerilastele 4. sõna (tuntud ka 4. käsu nime all) kohta. Püüan ta Pärnu missa ja Sindi teenistuse vahepeal veel üle lugeda ja hullemad jamad välja rookida. Aga praegusel kujul võib teda ju ka lõbus lugeda olla, seepärast julgen ta ka siia postitada. Lugemiseni!
Neljas sõna:
Sa pead austama oma isa ja ema, nõnda nagu Issand, su Jumal, sind on käskinud, et su päevi pikendataks ja et su käsi hästi käiks sellel maal, mille Issand, su Jumal, sulle annab! (5Ms 5:16)
Arvatavasti väljamõeldud naljana, mis siiski ka oma tõetera sisaldab, kõneldakse lugu kahest eakast härrasmehest, kes koos oma poegadega sattusid rongis kupeed jagama. Üks meestest oli juut, teine ameeriklane. Juudi poeg oli oma isa vastu alati aupaklik ja abivalmis, aitas isa enne, kui too paluda jõudis. Ameeriklase poeg seevastu suhtus oma isasse pigem üleolevalt. Selle erinevuse üle avaldas ameeriklane oma juudist naabrile imestust ning sai vastuseks: „Aga mis siin imestada? Meie usk õpetab, et inimene on loodud Jumala poolt ning seega seisab iga eelnev põlvkond Jumalale lähemal. Seepärast on meile loomulik kohelda oma vanemaid aupaklikkusega. Teie jällegi usute, et inimene on arenenud ahvist ning areneb aina – seetõttu on ka loomulik, et teie lapsed tunnevad endid etematena oma vanematest, kes ju seisavad ahvidele lähemal.“
Kui Jeesus vastas küsimusele suurima käsu kohta, esitas ta Vana Testamenti tsiteerides kaks kokkuvõtlikku juhist: „Kuule, Iisrael, Issand, meie Jumal, on ainus Issand, ja armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega ja kogu oma jõuga! Teine on see: Armasta oma ligimest nagu iseennast!“ Neist esimese rakendust oleme vaadelnud nn Kümme Sõna esimese kolme sõna varal, nüüd pöörame oma pilgud kujuteldavalt teisele käskekandvale kivitahvlile, kust püüame leida vastust küsimusele: kuidas armastada oma ligimest nagu iseennast?
Inimestevahelisi suhteid käsitlev kivitahvel algab käsuga austada oma isa ja ema.
Küllap paljud on pühapäevakoolis õppinud seda seostama eelkõige lapseeaga: nägema selles manitsust, et lapsed oleksid kuulekad oma vanematele. Säärane tõlgendus pole uus (märke sellest leiame juba Uues Testamendis), kuid kahtlemata ei seisne käsu peamine tähendus selles. Kuigi Kümme Sõna anti Siinailm Iisraeli rahvale tervikuna, olid nad esmajoones suunatud vastutusvõimelistele inimestele – täiskasvanutele, eriti aga perekonnapeadele. Selle pilguga käsule vaadates näeme, et esmajoones puudutatakse siin vanurite austamist ja hoolt nende eest. „Kohtle vanu inimesi hoole ja lugupidamisega, et ka su oma käsi hästi käiks ja sa kaua elaksid…“ näib tekst ütlevat. Sellist tõlgendust näib kinnitavat ka Jeesuse kriitika variseride kohta:
„Kui osavasti te teete Jumala käsu tühjaks, et aga kindlustada oma pärimust! Mooses ütles ju: “Austa oma isa ja oma ema!” ja “Kes isa või ema sajatab, peab surma surema!”, teie aga ütlete: Kui inimene ütleb isale või emale: “Mis sinul iganes oleks minu käest saada, on korban”, see tähendab: templile pühendatud ohvriand, siis ei lase teie teda enam midagi teha isa või ema heaks, muutes Jumala sõna kehtetuks oma pärimusega, mille te olete pärinud. Ja te teete palju niisugust.“ (Mk 7:9-13)
Ehk peaksime endilt küsima, kas seesugune käsk austada oma vanemaid pole mitte just kaasaja ühiskonnas eriliselt oluline. Me elame kiiresti muutuvas ühiskonnas, kus hinnatakse noorust, kiirust ja kohanemisvõimet. Need, kes kas vanuse või terviseprobleemide tõttu enam kaasa tormata ei suuda lükatakse tihti kõrvale, eraldades nende jaoks koha hoolekandeasutuses, kuhu nad siis jäetakse mälestusi heietama ja surma ootama. Peaksime küsima: kas nõnda vanu oma elust välja tõrjudes ei vähenda ühiskond mitte ainult tõrjutute inimväärikust, vaid jätab ka ennast ilma olulisest, elu rikastavast eripalgelisusest? Kas ei vähene sel moel kõigi meie inimlikkus?
Nüüd aga, olles ehk lahendanud küsimuse sihtgrupist, püüdkem tabada käsu sügavamat mõtet.
Heebrea keeles on kõik sõnad taandatavad enamasti kolmest tähest koosnevale tüvele, millele tähendusvarjundite andmiseks lisatakse erinevaid ees- ning järelliiteid. Tüvi, millest saadakse „austamisena“ tõlgitav verb, kannab endas ka kaalu ja raskusega seotud tähendusi. See tähelepanek võiks meid ehk käsu mõistmisel aidata: vanemad peaksid meie jaoks olema kaalukad, st olulised. Me peaksime esiteks märkama, et keegi meist, olgu ta kuitahes kõrge enesehinnangu või saavutusetga, pole ise ennast valmistanud. Oma elu ja ihu oleme saanud, mitte ise loonud. Esimene käsulaud kõneles meile Jumalast – Loojast ja kogu olemise algallikast. Tema on ka meie igaühe tõeline alge. Elud, mida elame, on kingitused temalt. Nüüd, teise käsulaua alguses, juhitakse meid nägema järgmist perspektiivi: Jumal annab meile küll elu, ent tal on kombeks oma häid ande jagada mitte otse taevast müristades ja sähvivate eriefektide saatel, vaid kasutades selleks oma loodut, väga sageli inimesi. (Jah, ka meid endid!) Oma elu ja eluks vajaliku saame me Jumalalt läbi kaasinimeste, eriti aga läbi oma vanemate: nii bioloogiliste kui vaimulike vanemate. Juba loomisel nägi Jumal, et „Inimesel ei ole hea üksi olla“ (1Ms 2:18) ja nii on see jäänud tänapäevani. Nii sümboliseerivad isa ja ema selles käsus lisaks bioloogilistele vanematele ka kõiki teisi, kelle kaudu Jumala head annid meieni jõuavad. Neid austada tähendab märgata oma sõltuvust kõigist teistest ja sellest tulenevat suhtumist meid ümbritsevasse ja -ümbritsejaisse. Enesekesksuse silmaklapid võivad küll tunduda sobivate vahenditena pika ja õnneliku elu saavutamiseks, kuid reaalsuses on lugu sootuks teine.
Vastsündinud laps on oma elu vanematelt saanud. Ent ta ei saa oma vanematele öelda: „Aitüma, et mulle selle elu andsite. Edaspidi palun mind aga mitte tülitada: mul on nüüd oma elu ja ma saan ise hakkama.“ See väike inimene peab oma vanematelt ka õppima, kuidas elada, sest inimene erineb loomariigist muuhulgas temasse sünnieelselt programmeeritu suhtelise vähesuse poolest. Vastsündinud inimlaps on iseseisvaks eluks märksa vähem valmis, kui näiteks kaamel või kutsikas. Muistsetes ühiskondades toimus selle, elamise õpetuse, andmine peamiselt perekonnas, tänapäeval kannavad olulist rolli ka lasteaiad, koolid ja muud asutused. Tarkus, millest muistses Iisraelis nii palju kõneldi, ei tähenda mitte mingite keeruliste filosoofiateooriate mõistmist, vaid pigemini püüet hästi vastata küsimusele: „kuidas saame me elada õnnelikku ja kasulikku elu Jumala auks ja loodu õnnistuseks?“ Kuigi sellise tarkuse õpetamiseks kirjutati raamatuid ning oli ka professionaalseid õpetajaid, toimus tarkuse peamine edasiandmine ikkagi kodus vanematelt lastele:
„Kuulge, pojad, isa manitsust, ja pange tähele, et õpiksite arukust! Sest ma annan teile hea õpetuse, ärge hüljake mu juhatust! Kui ma alles olin oma isa poeg, õrn ja ainus oma ema hoole all, siis õpetas mind mu isa ja ütles mulle: Su süda hoidku minu sõnu, pea mu käske, siis sa jääd elama!“ (Õp 4:1-4)
Õpetussõnade autor ütleb siin Pauluse kombel, et annab oma lastele edasi seda, mida ta isegi on saanud. Tarkus on nõnda esmalt saadaval traditsioonis (tradere – üle andma; edasi andma). See, et kaasajal sõna „traditsioon“ mõistetakse tihti eeskät „vanade kommetena“ (vastandatult moodsa aja viisidele), näitab selgelt, kuivõrd on ühiskond oma juuri vigastanud. Vanemate ja traditsiooni hülgamist võiks võrrelda teistkordse pattulangemise, uuest hea ja kurja tundmise puust söömisega, kus moodne inimkond heidab enesest meile eelnenud põlvedelt päritud liigitused hea ja kurja, õige ja vale osas ning arvab ise paremini teadvat. Kahjuks pole tulemus Aadama ja Eeva eksimuse tagajärgedest etem.
See, mis kehtib elu suhtes laiemalt, kehtib ka usuasjus. Ka usklike seas on palju neid, kes heal meelel selle käsu kõrvale heidavad ja Kiriku kahe aastatuhande pikkust traditsiooni millekski ei pea. Just nõndasamuti ei soovi nad alluda ka oma vaimulikele vanematele, vaid eneselegi märkamata on võtnud endasse „maailma“ kombed, mille eest Issand ja apostlid kristlasi korduvalt on hoiatanud. Muide, seegi pole asjata, et kirikus vaimulikke isadeks ning kaasusklikke vendadeks ja õdedeks nimetatakse: Kirik on Jumala perekond ja niisuguseid sõnu usklike kohta leiame juba apostlite kirjadest Uues Testamendis (nt 1Ts 2:7,11; 1Kr 4:15; Gl 4:19 jne).
On veel palju muudki, mida selle käsuga seoses võiks esile tuua. Kui need kõik ükshaaval üles kirjutataks, siis, ma arvan, ei suudaks kogu maailmgi mahutada raamatuid, mis tuleks kirjutada. Aga et pikk jutt lühemaks lõigata märkigem kokkuvõtteks, et austust nii bioloogiliste kui vaimulike vanemate ning kõigi inimeste vastu, kelle kaudu me oma elu ja selleks vajalikku saame, peame me üles näitama mitte ainult sõnade, vaid ka sisemise suhtumise ja tegudega. Meie enesedistsipliini juurde peab kuuluma seesuguse suhtumise arendamine endas. Ja millised on need teod, mida peame tegema? Eelkõige niisugused, millega me oma vanematelt saadu hästi saame rakendada ja mille läbi kanda head vilja igaveseks eluks. Meie igapäevane palve peaks olema, et võiksime suuta hästi kasutada meile antud elu, aega ja ande nii, et igavikus oma Looja ja vanematega kohtudes ei peaks me häbi tundma asjatu raiskamise pärast, vaid võiksime üheskoos Jumalat ülistada ja õndsad olla igavesti.
Tänane päev on olnud üsna masendav. Tähendab, tunne on mul selline masendunud, objektiivselt võttes pole päeval eriti vigagi: hommikune leeritund ning sellele järgnenud ristimistalitus olid väga toredad, samuti õhtune kadripäeva teenistus, mille Ennu ja organistide äraolekul üksi pidasin (ise lugesin, ise laulsin, ise jutlustasin ja ise ütlesin ka liturgia, kuna kogudus oli seekord ebatavaline – niisugune seltskond, keda harilikult meie kirikus ei kohta). Pisut jõudsin edasi ka Lewise “Suure lahutuse” tõlkega, lugesin Jared Diamondi “Püssid pisikud ja teras” eestikeelse tõlke lugemisel ning olen pisut muudki asjalikku teinud, ent märkimisväärselt palju aega on kulunud lihtsalt kohvi joomisele ja kurva tuju muusika kuulamisele: Virve Osila luuletused Urmas Alendri esituses, Deep Purple “Wasted Sunset”, Bob Dylani “Death Is Not The End”, Harpo “San Francisco Nights”, Billy Joeli “Say Good Bye To Hollywood” ja “Captain Jack”, Harpo (Jan Svenssoni) “Jessica” jne. Muide, Amarok ja Banshee jmt muusikamängijad pakuvad last.fm süsteemi vahendusel võimalust oma muusikaeelistusi teistele tutvustada. Minu viimatised kuulamised on nt järgmised:
:)
Häda on niisuguse tuju puhul selles, et palju aega läheb raisku, mida võiks asjalikumalt kasutada. Need mõned aastad, mis meil siin ilmas elada on antud, väärivad ehk enamat, kui niisama mossitamist. Teisalt jällegi räägivad arstid, et regulaarne logelemine on tervislik. Teine lohutus on see, et ma pole ainus: kuulus jutlustaja Charles H Spurgeon on oma kogemustest (mida ta, muide, on kord iseloomustanud – minu mälule toetudes – kui meeleheite lossi all olevaid sügavaid koopaid) lähtudes jutlustanud:
I know that wise brethren say, ‘You should not give way to feelings of depression.’ … If those who blame quite so furiously could once know what depression is, they would think it cruel to scatter blame where comfort is needed. There are experiences of the children of God which are full of spiritual darkness; and I am almost persuaded that those of God’s servants who have been most highly favoured have, nevertheless, suffered more times of darkness than others.
The covenant is never known to Abraham so well as when a horror of great darkness comes over him, and then he sees the shining lamp moving between the pieces of the sacrifice. A greater than Abraham was early led of the Spirit into the wilderness, and yet again ere He closed His life He was sorrowful and very heavy in the garden.
No sin is necessarily connected with sorrow of heart, for Jesus Christ our Lord once said, ‘My soul is exceeding sorrowful, even unto death.’ There was no sin in Him, and consequently none in His deep depression.
I would, therefore, try to cheer any brother who is sad, for his sadness is not necessarily blameworthy. If his downcast spirit arises from unbelief, let him flog himself, and cry to God to be delivered from it; but if the soul is sighing–‘though he slay me, yet will I trust in him’–its being slain is not a fault.
The way of sorrow is not the way of sin, but a hallowed road sanctified by the prayers of myriads of pilgrims now with God–pilgrims who, passing through the valley of Baca [lit: of weeping], made it a well, the rain also filled the pools: of such it is written: ‘They go from strength to strength, every one of them in Zion appeareth before God.’ (Metropolitan Tabernacle Pulpit, 1881, vol. 27, p. 1595)
Läheneval jõuluajal on paslik hakata valima jõulukaarte. Miks mitte saata sõpradele näiteks niisugune:
Veel paar mõtet eelmisele postitusele lisaks…
Huvitav on võrrelda ingli suhtumist ristija Johannese isasse Sakariasse (Lk 1:13), Joosepisse (Mt 1:20, 2:13) ning Maarjasse (Lk 1:28).
Kui Sakariasele ning Joosepile edastab ingel lihtsalt talle ülesandeks tehtud teate ilma erilise pidulikkuseta, siis Maarjat tervitab ta aupaklikult: “Rõõmusta, sa armuleidnu! Issand on sinuga!” Kreekakeelses maailmas kasutati sõna „rõõmusta“ (haire!) samasuguse tervitusena nagu meie eesti keeleruumis üksteisele kohtumisel tervist soovime. Heebrea keeles sooviti üksteisele rahu (shalom), nii et ingli tervitus võis kõlada ka üsna riimuvalt: „Shalom Mirjam!“
Muide, tollal mehed naisi harilikult ei tervitanud (ma ise olen küll liialt noor, et noid aegu mäletada, kuid teadjamad on sedasi rääkinud), mis teeb inglipoolse pöördumise veelgi ebatavalisemaks.
Mind paluti EMK noortekonverentsile kõnelema valikutest. Panin siis mõned mõtted kirja ja postitan ka siia – ehk pakub mõnele huvi. Paljuski on järgnev inspireeritud kahest allikast: 1. hiljuti Ridalas toimunud vaimulikest harjutustest; 2. Scott Hahni raamatust A Father Who Keeps His Promises, mille alles eile õhtul lõpetasin ning millest saab siinsetel lehekülgedel ilmselt edaspidigi veel lugeda.
“Taevariik on sinepiivakese sarnane, mille inimene võttis ja külvas oma põllule. See on küll väiksem kõigist seemneist, ent kui taim kasvab, siis on see suurim aias ja saab puuks, nii et taeva linnud tulevad ja pesitsevad selle okstel.” (Mt 13:31-32)
Suurimadki asjad saavad tihti alguse vaevumärgatavast. Paljud meist on kuulnud nn Suure Paugu teooriast, mille kohaselt meie Universum on plahvatanud suureks imepisikesest ainetombust. Vähemal skaalal sama seaduspära vaadeldes meenuvad ehk püha Jaakobuse sõnad: „Nõnda on ka keel väike ihuliige, aga kiitleb suurte asjade üle. Ennäe kui väike tuli süütab suure metsa!„ (Jk 3:5)
Seesugune on taevariik ning samasugune on ka kuradi riik. Meie suhe mõlemaga taandub sageli väikestele asjadele, näiliselt tühistele valikutele, mõtetele, sõnadele ja tegudele.
Kiriku pärimus jutustab sellest, kuidas kurat kaotas oma olemuse valgusekandjana nõnda.
Veel enne maailma loomist otsustas Jumal inglitele oma plaane tutvustada. Ta näitas neile oma Poega imikuna hällis ja tema püha ema Maarjat. Siis andis Jumal kõigile inglitele käsu neid austada. Paljud inglid kummardusidki lapse ja ema ees ning ülistasid neid, aga mitte Lutsifer. Tema tundis, et talle, puhtale vaimule, oleks alandav kummardada inimest, eriti veel seesugust väikest ja väetit last ning noort koduta ema. Nii ta ütleski: „Non serviam!“ – „Ma ei teeni!“ (Siinkohal võib vahemärkusena lugeda ka järgmist postitust.)
Sellest uhkest otsusest sai alguse mitte ainult kuradi väljaheitmine taevast, kirkuse seisundist, vaid ka hilisem inimeste kiusatusse viimine ning loendamatud katastroofid tänase päevani. Ühestainsast valikust!
Tulles Piibli alglugude juurde mõtleme inimese langemise peale. On hämmastav, kui lühike see lugu on, ainult mõned salmid: madu kõneleb vaid kaks korda ja juba inimkond on rikutud! Kuidas sai midagi sellist juhtuda? Miks langetasid kaks puhast ja jumalanäolist inimest niisuguse kohutava valiku?
Jumal lõi Aadama (hb k „inimene“) „põrmust“ (´adamah) ning pani ta Eedeni aeda harima ja hoidma.
Et aeda tuleb harida, peaks meile arusaadav olema, küll aga on märkimisväärne Aadama teine amet – aia hoidja. See heebreakeelne sõna (shamar) kannab endas ka valvamise ja kaitsmise tähendust. Nõnda sai siis Aadama ülesandeks mitte ainult Eedeni harimine vaid ka pahalaste (või Pahalase?) eest kaitsmine. Selle käsuga hoiatas Jumal Aadamat ohu eest, millele Aadam pidi vastu seisma. Selles valguses peame vaatama ka Gn 3 sündmusi.
Jumal andis inimesele ka selged juhised eluks: kõike võis tarbida ja nautida, ainus, mis oli keelatud, oli sõnakuulmatus Jumala otsuste vastu – hea ja kurja üle otsustamise õiguse endale võtmine. Selle järele aga polnud ka vajadust, sest Jumal on tõepoolest suurepärane hoolitsema kõigi Temale usaldujate vajaduste eest ülirohkesti. Üle meie ootuste. Pärast rasket tööpäeva loomade nimetamisel, arvas inimene ehk, et parim, mis talle osaks võib saada, on korralik ja kosutav uni. Jumal andis selle ja veel enamgi.
Kõiksugu asju luues oli Jumal looduga rahule jäänud: „Ja Jumal nägi, et see oli hea“ kordub aina. Nüüd aga, nähes üksikut inimest Eedeni aias toimetamas, otsustas Jumal, et asja saaks veel paremaks teha. Siis Issand Jumal laskis tulla raske une inimese peale ja see jäi magama; siis ta võttis ühe tema küljeluudest ning sulges selle aseme taas lihaga. Ja Issand Jumal ehitas küljeluu, mille ta inimesest oli võtnud, naiseks ja tõi tema Aadama juurde.
Miks Jumal kohe mitut inimest ei loonud? Võibolla selleks, et näidata inimesele esmalt tema erinevust loomadest? Võib olla… Igatahes võime kokkuvõtlikult öelda, et Jumal andis inimesele enne töö ja alles pärast pruudi. Business before pleasure. :)
Märkimisväärne on, et Jumal lõi Eeva Aadama küljeluust – mitte peast (ülemuseks) ega ka jalgadest (alamaks), vaid küljeluust – võrdseks partneriks. Ja nad elasid õnnelikult kuni surmani.
Surma lugu te ju teate. See tuli inimeste ellu siis, kui inimene jättis täitmata oma ülesande. Madu oli kavalam kõigist loomadest väljal, kelle Issand Jumal oli teinud, ja ta läks oma jutuga naist kiusama. Milline olukord nüüd tekkis? Kellele oli esitatud väljakutse?
Kindlasti Eevale, kuid veelgi enam tema mehele, kes ju oli Jumala ees vastutav Eedeni aia ja selle asukate – sh oma naise – kaitsmise eest. Me ei tea, oli see argusest või millestki muust, aga just sel hetkel sündis Aadama tegelik langemine.
Kirikuisa Irenaeus kirjutab:
„Miks ründas madu naist ja mitte meest? Te ütlete, et ta läks naise kallale, kuna too oli neist kahest nõrgem. Vastupidi! Käsust üleastumises näitas just naine end tugevamana … Sest tema ainsana astus maole vastu. Ta sõi puust, kuid vastumeelsusega ja alles pärast seda, kui madu teda petnud oli. Kuid Aadam võttis vastu vilja, mille naine talle andis ilma vastupanu isegi üritamata. Ilma ühegi vastulauseta – täiuslik näide argpüksliku hinge nõrkusest. Naist võib vabandada, kuna tema vähemalt võitles deemoniga, kugi jäi alla. Aadam aga ei saa end kuidagi õigustada … oli ta ju isiklikult saanud Jumalalt korralduse.“
Niisiis oli inimestel tegemist rünnakuga. Pühapäevakooli lugudest ja vagapiltidelt oleme ilmselt õppinud kujutlema puu küljes vonklevat madu. Heebrea keele sõna nahash tähendab enamasti madu, aga teda kasutatakse ka muude hammustavate elukate ja lohede, nt Leviaatani (Js 27:1) kohta. Kokkuvõtlikult võiks öelda, et nahash on keegi, kes hammustab ja kes kujutab endast surmaohtu. Antud juhul mitte ainult füüsilist, vaid ka vaimset, eriti kuna selles muistses maos tundsid nii juudid kui ka UT kirjutajad ära saatana enda (Ilm 12:9, 20:2).
Madu ründab Eevat. Mitte sellepärast, et Eeva olnuks nõrgem – nagu nägime, ta polnud seda – ega ka sellepärast, et Aadamat poleks nagu kohal olnud – keelekasutusest (2. isiku pl) näib, et siiski oli. Siiski ei pöördu ta mõlema kohta küsides mitte nende mõlema, vaid ainult Eeva poole, andes mehele mugava võimaluse mitte sekkuda ja lasta naisel enda asemel võidelda.
Vestluse alustuseks, vältides otsest vastuseisu, esitab madu näiliselt lihtsa ja hõlpsasti vastatava, kuid kurikavalalt sõnastatud küsimuse: “Kas Jumal on tõesti öelnud, et te ei tohi süüa mitte ühestki rohuaia puust?” Asja niiviisi esitades vihjas madu Jumala oletatavale heatahtlikkuse vähesusele inimeste suhtes. Tema küsimus oli täpselt vastupidine Jumala sõnadele 1Ms 2:16: „Kõigist aia puudest sa võid süüa.“ Kohane vastus oleksilmselt olnud: „Vastupidi! Jumal on meid kõigega õnnistanud, mida me vajame ja enamgi veel!“ Kuid Eeva läks õnge, sest küsimusele vastates unustas ka tema Jumala ülirikkaliku õnnistuste jagamise tooni ning püüdis parandada vaid pisemat faktiviga – et üldiselt on ikka süüa lubatud, keelatud on ainult üks puu.
Kui esimene kõnetus võinuks veel kirja minna lihtsa vestlusena, siis mao teine kõnetus oli juba selge jumalavastalisus. Kui madu teist korda kõneles, kuulutas ta selgesõnaliselt Jumala valelikuks: “Te ei sure, kindlasti mitte, aga Jumal teab, et päeval, mil te sellest sööte, lähevad teie silmad lahti ja te saate Jumala sarnaseks, tundes head ja kurja.” Nüüd olnuks Aadamal ülim aeg sekkuda. Nüüd oli lausa selge, et tegemist on rünnakuga, mida Jumal tal oli käskinud tõrjuda. Nüüd oleks Aadam pidanud Jumala nimel mao põrgusse saatma tolle jutuga tükis. Aga ei.
Huvitav, mida Aadam selle vestluse ajal kõrval seistes mõtles? „Võibolla ma peaksin midagi tegema? Aga võibolla mitte? Võibolla oleks ennatlik veel midagi otsustada või rutakalt tegutseda. Võibolla on veel midagi, mida peaksin enne tegutsemist kaaluma…“
Kas oli midagi, mida veel pidanuks kaaluma? Võibolla oleks pidanud Jumalaga arutama, Temalt küsima? Aga Jumal oli oma arvamuse juba öelnud. Teisalt jällegi paistis ka madu päris asjatundlik olevat – ikkagi inimesest vanem ja maailma-asjades kogenum – nii et ka tema arvamust näis olevat mõistlik kuulata. Ja tõesti, ühtpidi vaadates näis praktika kinnitavat, et madu rääkiski õiget juttu: puu viljast söömise tagajärjel ei kaasnenud kohene surm ning ka silmade avanemine ja hea ning kurja tundmine tuli just nii, nagu madu oli öelnud. Huvitav, miks siis Jumal selle keelanud oli? Ikka peab proovima… – „Nojah, Jumal oli küll keelanud, aga näe, midagi hullu ju ei juhtunud… Aitäh, madu!“
Tagajärjed pikemas perspektiivis pole meile aga kahjuks teadmata. Selgemalt hakkab tehtud valiku katastroofilisus end ilmutama juba järgmises peatükis, kus Jumal peab Kainile meenutama: „Eks ole: kui sa head teed, siis on su pilk tõstetud üles? Aga kui sa head ei tee, siis luurab patt ukse ees ja himustab sind. Kuid sina pead tema üle valitsema!“ Ent Kaingi ei kuula Jumalat vaid laseb patul enda üle valitseda nagu igaüks, kes teeb pattu, on patu ori.
Nii Kaini kui tema vanemate olukord on sarnane ka meie omaga. Kui meie pilgud pole tõstetud üles, Jumalale, peame kogema patu rünnakut („luurab patt ukse ees ja himustab sind“!) ega valitse enam tema üle.
Aadam ei patustanud niivõrd siis, kui ta viljast sõi, vaid siis, kui – olgu laiskusest või argusest – jättis täitmata oma kohuse ennetada olukorda, kus vilja võtmata jätta oli juba väga raske. Samuti patustame ka meie, kui jätame täitmata oma kohused iseenda ja Jumala ees, mitte niivõrd siis, kui juba hulluks läinud olukorras alla peame vanduma. Alkohoolik ei patusta nii tõsiselt pitsi tõstes, kui hetkel, mil ta laseb tekkida olukorra, kus pits viinaga tema nägemis- ja haardeulatusse satub. Seksisõltlane ei patusta niivõrd pornolehte vaadates kui siis, kui ta ei hoidnud ära seesugusele lehele sattumist. Suitsumees, kes on Jumalale tõotanud suitsetamisest loobuda, ei patusta niivõrd siis, kui suitsu läidab, kui hetkel, mil ta valvsusest loobudes lasi tekkida olukorra, et sigaret talle haardeulatusse sattus. Nõnda on ka iga teise asjaga, millega meid kiusatakse.
Oleme patule kerge saak, kui ei sunni oma silmi olema pööratud üles. Jättes selle kohuse täitmata – olgu siis tunnipalvete, regulaarse piiblilugemise, koguduse osaduse või heategude osas – oleme juba patustanud tõsisemalt kui siis, kui selle tulemusena mõnda muude pattu langeme.
Me ei tohiks keskenduda kiusatusega vaidlemisele ja patule vastupanemisele, vaid Kristuse teenimisele. Oma vaimuliku elu ja distsipliini arendamisele. Issanda jälgimisele ja imiteerimisele.
Agere contra! õpetas p Ignatius Loyolast kuldse nõuande. „Tee vastupidi!“ – Kui tunned kiusatust millelegi, mille tead olevat vastuolus evangeeliumiga, toimi vastupidiselt (nt kui tunned, et täna pole mahti lõunapalvust pidada, vaid selle asemel on mõistlikum teha ära mõni töö, mis on hilisemaks planeeritud ja nõnda kiiremini õhtule saada, palveta kindlasti ja pikemaltki, kui varem plaanitud)!
Jumal hoidku!
Jutlus Mt 22:15-21 ja Fl 1:6-11 tekstidele
Mis te arvate, kumb vaimulike ametiriietus on Jumalast, kas must talaar või valge alba?
Millist muusikat tohib kasutada jumalateenistustel, kas ainult orelimuusikat või võib ka kitarri ja trummidega?
Kas kristlane tohib olla haige ja läbida katsumusi, või näitavad raskused seda, et Jumal on inimese hüljanud?
Milline peab olema kristlase näoilme?
Kas Nõukogude- või Euroopa Liiduga tohtis ja tohib teha koostööd?
Kas keisrile peab maksma pearaha või mitte?
„Siis variserid läksid ja võtsid nõuks Jeesus ta sõnadest lõksu püüda.“ Millal siis? Pärast seda, kui Jeesus oli teinud imetegusid, näidanud üles armastust inimeste vastu ning õpetanud Jumala riigist. Evangeeliumist leiame need sõnad – „Siis variserid läksid“ – kohe pärast Jeesuse kõneldud tähendamissõna kuninglikust pulmapeost, millest kutsutud keeldusid. Variserid justkui soovinuks Jeesuse sõnu oma tegudega kinnitada!
„Nad läkitasid tema juurde oma jüngreid koos heroodeslastega ütlema: “Õpetaja, me teame, et sa oled tõemeelne ja õpetad Jumala teed tões ja sa ei hooli kellestki, sest sa ei vaata inimese isikule. Ütle nüüd meile, mis sa arvad, kas keisrile peab andma pearaha või ei?” Juudid olid saanud suure Rooma impeeriumi alamateks, ka aastasadade jooksul polnud nad kaotanud tungi iseseisvuse järele. Mõnedki katsed mässu abil okupantidest vabaneda polnud just hästi lõppenud, kuid mässumõtteid mõlgutasid nii mõnedki inimesed ja inimrühmad aina edasi. Me ei tea, kas variserid tõesti arvasid Jeesustki mässuplaanijate hulka, või soovisid nad lihtsalt leida kindlasti toimivat süüasja oma tülika konkurendi vastu, kuid igatahes saatsid nad oma jüngrid koos rooma riigivõimu esindajatega Jeesust tema sõnadest lõksu püüdma. Ja küsimus oli väga hästi valitud.
Mida oleks Jeesus nende arvates pidanud vastama keisrile pearaha maksmise kohta? Oli ju roomlastele makstav maks üks võõra võimu ja -usu märgatavamaid märke. Oleks Jeesus öelnud, et muidugi tuleb maksta, oleks ta kaotanud oma populaarsust rahva seas ja saavutanud kollaborandi maine. Oleks ta aga nõustunud mässajatega öeldes, et juudile peab ainus kuningas olema Jumal ja võõrvõimu ees lömitamine on ebajumalateenistus, oleks saanud ta kohapeal vahistada.
Niisiis arvasid variserid, et olid Jeesuse lõksu püüdnud, kuna ükskõik kumba variandi Jeesus valinuks, olnuks see talle kahjulik. Aga Jumalaga ei maksa norida, sest niisuguse käitumise puhul jääb üsna kindlasti inimene ise kaotajaks. Evangelist Luukas nimetab ka, et variseride jüngritele sai seesama saatus osaks suure rahvahulga silme all.
„Jeesus ütles nende kurjust ära tundes: “Mis te mind kiusate, silmakirjatsejad? Näidake mulle maksuraha!” Nemad tõidki ta kätte teenari. Ja ta küsis neilt: “Kelle pilt ja kiri sellel on?” Nad ütlesid temale: “Keisri.” Siis ta ütles neile: “Andke nüüd keisrile keisri oma tagasi ja Jumalale Jumala oma!”“ Ning Luukas lisab: „Ja nad ei suutnud teda millestki tema kõnes tabada rahvahulga ees ja tema vastust imetledes jäid nad vait.„
Nii kiusavad mõnedki Jumalat inimlike asjadega, selmet märgata Jumala armu tegelikku imet – seda, millest kõneleb püha armulaud: Universumi Loojat ja Valitsejat alandumas inimeseni ning iseennast selle mässumeelse seltsi eest ohverdama! Selle kõrval osutuvad tühiseks riigimaksu, maise vara või tervise küsimused. Selle kõrval peaks püsima üksainus küsimus: kuidas võime vastata niisugusele armule?
Vastata võiksime ehk nõnda: jättes inimestele inimeste tehtu, andes aga Jumalale Sinu enda, kellele ristimises on pandud Tema nimi ja kujutis!
Kui paljudele jääb ristimise- või leeritõotus viimaseks sammuks nende usuteel selle asemel, et olla üks esimesi! Kahjuks kaasajal liigagi paljudele. Inimlikest asjust leitakse küllaga põhjust kirikusse mitte tulla ning Jumalaga vähe pistmist teha. Mõeldakse, et üks või teine tegevus on olulisem ning et küllap veel hiljem on aega oma asju korraldada. Või isegi, et polegi midagi korraldada, vaid et Jeesus tegi nalja kui ütles, et pisut on neid, kes igavese elu pärivad ning paljud küll püüavad, aga ei suuda.
16. sajandi Inglise keresõitjale ja väejuhile sir Francis Drakele omistatakse palve, kus ta Jumalal palub endale alati meelde tuletada, et mitte alustamine, vaid õigel teel jätkamine kuni võiduka lõpuni on see, mis toob tõelise au.
Nii olgu ka meiega! Võidelgem, et minna sisse kitsast uksest või, nagu Paulus ütleb, head usuvõitlust. Ja milles see seisneb? Kindlasti mitte püüdes endale igavest elu välja teenida, vaid eelkõige selles, et lubame Jumala endale ligi ja võimaldame tal meie elusid Tema tahte kohaselt kujundada. Ja ma olen veendunud selles, et see, kes teis on alustanud head tööd, lõpetab selle enne Kristuse Jeesuse päeva.
Ilmselt enamik teist on osalenud kristlikul matusel. Olete näinud, kuidas surnule pannakse kaasa kolm peotäit maamulda või liiva – vastavalt matusepaiga iseärasustele. Kas mõistate, millele see viitab? Loomulikult ristimisele – sellele, et mille Jumal ristimises kord on alustanud, peaks nüüd olema jõudnud lõpule ning inimene peaks olema valmis oma Issanda rõõmusse minema. Paljude puhul, keda nõnda matame, ei või me olla kindlad, vaid seesugune kombetalitus on meie palveks lahkunu eest, et ta tõesti leitaks olevat vääriline. Aga ka igakordne pühitsetud veega ristimärgi tegemine, kui kirikusse sisenemine, peaks olema meie palve iseendi eest, et Jumal saaks meis ristimises alustatud tööd jätkata ja viia selle võiduka lõpuni, et päriksime äraarvamatu rõõmu ja kirkuse, milleks oleme loodud ning kutsutud Kristuses Jeesuses, meie Issandas.
Aamen.
Nõndaks, panin õppejõu poole meilitsi teele kaks viimast Vana Testamendi eksegeesidest (lisaks paari nädala tagusele Genesise eksegeesile psalmide ja Jesaja omad): nüüd jääb üle oodata Urmas Nõmmiku arvamust, kas tekstid on arvestuse saamiseks piisavad. Kui on, siis peaks UI lõpetamiseni olema jäänud veel vaid heebrea keele eksam. Nii et pärast rohkem kui kaheksa aastat kestnud teoloogiaõpinguid hakkab viimaks ka kõrgharidus terendama :)