Mind paluti EMK noortekonverentsile kõnelema valikutest. Panin siis mõned mõtted kirja ja postitan ka siia – ehk pakub mõnele huvi. Paljuski on järgnev inspireeritud kahest allikast: 1. hiljuti Ridalas toimunud vaimulikest harjutustest; 2. Scott Hahni raamatust A Father Who Keeps His Promises, mille alles eile õhtul lõpetasin ning millest saab siinsetel lehekülgedel ilmselt edaspidigi veel lugeda.
“Taevariik on sinepiivakese sarnane, mille inimene võttis ja külvas oma põllule. See on küll väiksem kõigist seemneist, ent kui taim kasvab, siis on see suurim aias ja saab puuks, nii et taeva linnud tulevad ja pesitsevad selle okstel.” (Mt 13:31-32)
Suurimadki asjad saavad tihti alguse vaevumärgatavast. Paljud meist on kuulnud nn Suure Paugu teooriast, mille kohaselt meie Universum on plahvatanud suureks imepisikesest ainetombust. Vähemal skaalal sama seaduspära vaadeldes meenuvad ehk püha Jaakobuse sõnad: „Nõnda on ka keel väike ihuliige, aga kiitleb suurte asjade üle. Ennäe kui väike tuli süütab suure metsa!„ (Jk 3:5)
Seesugune on taevariik ning samasugune on ka kuradi riik. Meie suhe mõlemaga taandub sageli väikestele asjadele, näiliselt tühistele valikutele, mõtetele, sõnadele ja tegudele.
Kiriku pärimus jutustab sellest, kuidas kurat kaotas oma olemuse valgusekandjana nõnda.
Veel enne maailma loomist otsustas Jumal inglitele oma plaane tutvustada. Ta näitas neile oma Poega imikuna hällis ja tema püha ema Maarjat. Siis andis Jumal kõigile inglitele käsu neid austada. Paljud inglid kummardusidki lapse ja ema ees ning ülistasid neid, aga mitte Lutsifer. Tema tundis, et talle, puhtale vaimule, oleks alandav kummardada inimest, eriti veel seesugust väikest ja väetit last ning noort koduta ema. Nii ta ütleski: „Non serviam!“ – „Ma ei teeni!“ (Siinkohal võib vahemärkusena lugeda ka järgmist postitust.)
Sellest uhkest otsusest sai alguse mitte ainult kuradi väljaheitmine taevast, kirkuse seisundist, vaid ka hilisem inimeste kiusatusse viimine ning loendamatud katastroofid tänase päevani. Ühestainsast valikust!
Tulles Piibli alglugude juurde mõtleme inimese langemise peale. On hämmastav, kui lühike see lugu on, ainult mõned salmid: madu kõneleb vaid kaks korda ja juba inimkond on rikutud! Kuidas sai midagi sellist juhtuda? Miks langetasid kaks puhast ja jumalanäolist inimest niisuguse kohutava valiku?
Jumal lõi Aadama (hb k „inimene“) „põrmust“ (´adamah) ning pani ta Eedeni aeda harima ja hoidma.
Et aeda tuleb harida, peaks meile arusaadav olema, küll aga on märkimisväärne Aadama teine amet – aia hoidja. See heebreakeelne sõna (shamar) kannab endas ka valvamise ja kaitsmise tähendust. Nõnda sai siis Aadama ülesandeks mitte ainult Eedeni harimine vaid ka pahalaste (või Pahalase?) eest kaitsmine. Selle käsuga hoiatas Jumal Aadamat ohu eest, millele Aadam pidi vastu seisma. Selles valguses peame vaatama ka Gn 3 sündmusi.
Jumal andis inimesele ka selged juhised eluks: kõike võis tarbida ja nautida, ainus, mis oli keelatud, oli sõnakuulmatus Jumala otsuste vastu – hea ja kurja üle otsustamise õiguse endale võtmine. Selle järele aga polnud ka vajadust, sest Jumal on tõepoolest suurepärane hoolitsema kõigi Temale usaldujate vajaduste eest ülirohkesti. Üle meie ootuste. Pärast rasket tööpäeva loomade nimetamisel, arvas inimene ehk, et parim, mis talle osaks võib saada, on korralik ja kosutav uni. Jumal andis selle ja veel enamgi.
Kõiksugu asju luues oli Jumal looduga rahule jäänud: „Ja Jumal nägi, et see oli hea“ kordub aina. Nüüd aga, nähes üksikut inimest Eedeni aias toimetamas, otsustas Jumal, et asja saaks veel paremaks teha. Siis Issand Jumal laskis tulla raske une inimese peale ja see jäi magama; siis ta võttis ühe tema küljeluudest ning sulges selle aseme taas lihaga. Ja Issand Jumal ehitas küljeluu, mille ta inimesest oli võtnud, naiseks ja tõi tema Aadama juurde.
Miks Jumal kohe mitut inimest ei loonud? Võibolla selleks, et näidata inimesele esmalt tema erinevust loomadest? Võib olla… Igatahes võime kokkuvõtlikult öelda, et Jumal andis inimesele enne töö ja alles pärast pruudi. Business before pleasure. :)
Märkimisväärne on, et Jumal lõi Eeva Aadama küljeluust – mitte peast (ülemuseks) ega ka jalgadest (alamaks), vaid küljeluust – võrdseks partneriks. Ja nad elasid õnnelikult kuni surmani.
Surma lugu te ju teate. See tuli inimeste ellu siis, kui inimene jättis täitmata oma ülesande. Madu oli kavalam kõigist loomadest väljal, kelle Issand Jumal oli teinud, ja ta läks oma jutuga naist kiusama. Milline olukord nüüd tekkis? Kellele oli esitatud väljakutse?
Kindlasti Eevale, kuid veelgi enam tema mehele, kes ju oli Jumala ees vastutav Eedeni aia ja selle asukate – sh oma naise – kaitsmise eest. Me ei tea, oli see argusest või millestki muust, aga just sel hetkel sündis Aadama tegelik langemine.
Kirikuisa Irenaeus kirjutab:
„Miks ründas madu naist ja mitte meest? Te ütlete, et ta läks naise kallale, kuna too oli neist kahest nõrgem. Vastupidi! Käsust üleastumises näitas just naine end tugevamana … Sest tema ainsana astus maole vastu. Ta sõi puust, kuid vastumeelsusega ja alles pärast seda, kui madu teda petnud oli. Kuid Aadam võttis vastu vilja, mille naine talle andis ilma vastupanu isegi üritamata. Ilma ühegi vastulauseta – täiuslik näide argpüksliku hinge nõrkusest. Naist võib vabandada, kuna tema vähemalt võitles deemoniga, kugi jäi alla. Aadam aga ei saa end kuidagi õigustada … oli ta ju isiklikult saanud Jumalalt korralduse.“
Niisiis oli inimestel tegemist rünnakuga. Pühapäevakooli lugudest ja vagapiltidelt oleme ilmselt õppinud kujutlema puu küljes vonklevat madu. Heebrea keele sõna nahash tähendab enamasti madu, aga teda kasutatakse ka muude hammustavate elukate ja lohede, nt Leviaatani (Js 27:1) kohta. Kokkuvõtlikult võiks öelda, et nahash on keegi, kes hammustab ja kes kujutab endast surmaohtu. Antud juhul mitte ainult füüsilist, vaid ka vaimset, eriti kuna selles muistses maos tundsid nii juudid kui ka UT kirjutajad ära saatana enda (Ilm 12:9, 20:2).
Madu ründab Eevat. Mitte sellepärast, et Eeva olnuks nõrgem – nagu nägime, ta polnud seda – ega ka sellepärast, et Aadamat poleks nagu kohal olnud – keelekasutusest (2. isiku pl) näib, et siiski oli. Siiski ei pöördu ta mõlema kohta küsides mitte nende mõlema, vaid ainult Eeva poole, andes mehele mugava võimaluse mitte sekkuda ja lasta naisel enda asemel võidelda.
Vestluse alustuseks, vältides otsest vastuseisu, esitab madu näiliselt lihtsa ja hõlpsasti vastatava, kuid kurikavalalt sõnastatud küsimuse: “Kas Jumal on tõesti öelnud, et te ei tohi süüa mitte ühestki rohuaia puust?” Asja niiviisi esitades vihjas madu Jumala oletatavale heatahtlikkuse vähesusele inimeste suhtes. Tema küsimus oli täpselt vastupidine Jumala sõnadele 1Ms 2:16: „Kõigist aia puudest sa võid süüa.“ Kohane vastus oleksilmselt olnud: „Vastupidi! Jumal on meid kõigega õnnistanud, mida me vajame ja enamgi veel!“ Kuid Eeva läks õnge, sest küsimusele vastates unustas ka tema Jumala ülirikkaliku õnnistuste jagamise tooni ning püüdis parandada vaid pisemat faktiviga – et üldiselt on ikka süüa lubatud, keelatud on ainult üks puu.
Kui esimene kõnetus võinuks veel kirja minna lihtsa vestlusena, siis mao teine kõnetus oli juba selge jumalavastalisus. Kui madu teist korda kõneles, kuulutas ta selgesõnaliselt Jumala valelikuks: “Te ei sure, kindlasti mitte, aga Jumal teab, et päeval, mil te sellest sööte, lähevad teie silmad lahti ja te saate Jumala sarnaseks, tundes head ja kurja.” Nüüd olnuks Aadamal ülim aeg sekkuda. Nüüd oli lausa selge, et tegemist on rünnakuga, mida Jumal tal oli käskinud tõrjuda. Nüüd oleks Aadam pidanud Jumala nimel mao põrgusse saatma tolle jutuga tükis. Aga ei.
Huvitav, mida Aadam selle vestluse ajal kõrval seistes mõtles? „Võibolla ma peaksin midagi tegema? Aga võibolla mitte? Võibolla oleks ennatlik veel midagi otsustada või rutakalt tegutseda. Võibolla on veel midagi, mida peaksin enne tegutsemist kaaluma…“
Kas oli midagi, mida veel pidanuks kaaluma? Võibolla oleks pidanud Jumalaga arutama, Temalt küsima? Aga Jumal oli oma arvamuse juba öelnud. Teisalt jällegi paistis ka madu päris asjatundlik olevat – ikkagi inimesest vanem ja maailma-asjades kogenum – nii et ka tema arvamust näis olevat mõistlik kuulata. Ja tõesti, ühtpidi vaadates näis praktika kinnitavat, et madu rääkiski õiget juttu: puu viljast söömise tagajärjel ei kaasnenud kohene surm ning ka silmade avanemine ja hea ning kurja tundmine tuli just nii, nagu madu oli öelnud. Huvitav, miks siis Jumal selle keelanud oli? Ikka peab proovima… – „Nojah, Jumal oli küll keelanud, aga näe, midagi hullu ju ei juhtunud… Aitäh, madu!“
Tagajärjed pikemas perspektiivis pole meile aga kahjuks teadmata. Selgemalt hakkab tehtud valiku katastroofilisus end ilmutama juba järgmises peatükis, kus Jumal peab Kainile meenutama: „Eks ole: kui sa head teed, siis on su pilk tõstetud üles? Aga kui sa head ei tee, siis luurab patt ukse ees ja himustab sind. Kuid sina pead tema üle valitsema!“ Ent Kaingi ei kuula Jumalat vaid laseb patul enda üle valitseda nagu igaüks, kes teeb pattu, on patu ori.
Nii Kaini kui tema vanemate olukord on sarnane ka meie omaga. Kui meie pilgud pole tõstetud üles, Jumalale, peame kogema patu rünnakut („luurab patt ukse ees ja himustab sind“!) ega valitse enam tema üle.
Aadam ei patustanud niivõrd siis, kui ta viljast sõi, vaid siis, kui – olgu laiskusest või argusest – jättis täitmata oma kohuse ennetada olukorda, kus vilja võtmata jätta oli juba väga raske. Samuti patustame ka meie, kui jätame täitmata oma kohused iseenda ja Jumala ees, mitte niivõrd siis, kui juba hulluks läinud olukorras alla peame vanduma. Alkohoolik ei patusta nii tõsiselt pitsi tõstes, kui hetkel, mil ta laseb tekkida olukorra, kus pits viinaga tema nägemis- ja haardeulatusse satub. Seksisõltlane ei patusta niivõrd pornolehte vaadates kui siis, kui ta ei hoidnud ära seesugusele lehele sattumist. Suitsumees, kes on Jumalale tõotanud suitsetamisest loobuda, ei patusta niivõrd siis, kui suitsu läidab, kui hetkel, mil ta valvsusest loobudes lasi tekkida olukorra, et sigaret talle haardeulatusse sattus. Nõnda on ka iga teise asjaga, millega meid kiusatakse.
Oleme patule kerge saak, kui ei sunni oma silmi olema pööratud üles. Jättes selle kohuse täitmata – olgu siis tunnipalvete, regulaarse piiblilugemise, koguduse osaduse või heategude osas – oleme juba patustanud tõsisemalt kui siis, kui selle tulemusena mõnda muude pattu langeme.
Me ei tohiks keskenduda kiusatusega vaidlemisele ja patule vastupanemisele, vaid Kristuse teenimisele. Oma vaimuliku elu ja distsipliini arendamisele. Issanda jälgimisele ja imiteerimisele.
Agere contra! õpetas p Ignatius Loyolast kuldse nõuande. „Tee vastupidi!“ – Kui tunned kiusatust millelegi, mille tead olevat vastuolus evangeeliumiga, toimi vastupidiselt (nt kui tunned, et täna pole mahti lõunapalvust pidada, vaid selle asemel on mõistlikum teha ära mõni töö, mis on hilisemaks planeeritud ja nõnda kiiremini õhtule saada, palveta kindlasti ja pikemaltki, kui varem plaanitud)!
Jumal hoidku!