Nõndaks, olgu tuju milline tahes, viimaks saab kohusetunne ikkagi mind tööle sunnitud ja valmis on – paraku küll selgete öötöö tunnustega – jutlus Vändra koguduse leerilastele 4. sõna (tuntud ka 4. käsu nime all) kohta. Püüan ta Pärnu missa ja Sindi teenistuse vahepeal veel üle lugeda ja hullemad jamad välja rookida. Aga praegusel kujul võib teda ju ka lõbus lugeda olla, seepärast julgen ta ka siia postitada. Lugemiseni!

Neljas sõna:
Sa pead austama oma isa ja ema, nõnda nagu Issand, su Jumal, sind on käskinud, et su päevi pikendataks ja et su käsi hästi käiks sellel maal, mille Issand, su Jumal, sulle annab! (5Ms 5:16)

Arvatavasti väljamõeldud naljana, mis siiski ka oma tõetera sisaldab, kõneldakse lugu kahest eakast härrasmehest, kes koos oma poegadega sattusid rongis kupeed jagama. Üks meestest oli juut, teine ameeriklane. Juudi poeg oli oma isa vastu alati aupaklik ja abivalmis, aitas isa enne, kui too paluda jõudis. Ameeriklase poeg seevastu suhtus oma isasse pigem üleolevalt. Selle erinevuse üle avaldas ameeriklane oma juudist naabrile imestust ning sai vastuseks: „Aga mis siin imestada? Meie usk õpetab, et inimene on loodud Jumala poolt ning seega seisab iga eelnev põlvkond Jumalale lähemal. Seepärast on meile loomulik kohelda oma vanemaid aupaklikkusega. Teie jällegi usute, et inimene on arenenud ahvist ning areneb aina – seetõttu on ka loomulik, et teie lapsed tunnevad endid etematena oma vanematest, kes ju seisavad ahvidele lähemal.“

Kui Jeesus vastas küsimusele suurima käsu kohta, esitas ta Vana Testamenti tsiteerides kaks kokkuvõtlikku juhist: „Kuule, Iisrael, Issand, meie Jumal, on ainus Issand, ja armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega ja kogu oma jõuga! Teine on see: Armasta oma ligimest nagu iseennast!“ Neist esimese rakendust oleme vaadelnud nn Kümme Sõna esimese kolme sõna varal, nüüd pöörame oma pilgud kujuteldavalt teisele käskekandvale kivitahvlile, kust püüame leida vastust küsimusele: kuidas armastada oma ligimest nagu iseennast?

Inimestevahelisi suhteid käsitlev kivitahvel algab käsuga austada oma isa ja ema.

Küllap paljud on pühapäevakoolis õppinud seda seostama eelkõige lapseeaga: nägema selles manitsust, et lapsed oleksid kuulekad oma vanematele. Säärane tõlgendus pole uus (märke sellest leiame juba Uues Testamendis), kuid kahtlemata ei seisne käsu peamine tähendus selles. Kuigi Kümme Sõna anti Siinailm Iisraeli rahvale tervikuna, olid nad esmajoones suunatud vastutusvõimelistele inimestele – täiskasvanutele, eriti aga perekonnapeadele. Selle pilguga käsule vaadates näeme, et esmajoones puudutatakse siin vanurite austamist ja hoolt nende eest. „Kohtle vanu inimesi hoole ja lugupidamisega, et ka su oma käsi hästi käiks ja sa kaua elaksid…“ näib tekst ütlevat. Sellist tõlgendust näib kinnitavat ka Jeesuse kriitika variseride kohta:

„Kui osavasti te teete Jumala käsu tühjaks, et aga kindlustada oma pärimust! Mooses ütles ju: “Austa oma isa ja oma ema!” ja “Kes isa või ema sajatab, peab surma surema!”, teie aga ütlete: Kui inimene ütleb isale või emale: “Mis sinul iganes oleks minu käest saada, on korban”, see tähendab: templile pühendatud ohvriand, siis ei lase teie teda enam midagi teha isa või ema heaks, muutes Jumala sõna kehtetuks oma pärimusega, mille te olete pärinud. Ja te teete palju niisugust.“ (Mk 7:9-13)

Ehk peaksime endilt küsima, kas seesugune käsk austada oma vanemaid pole mitte just kaasaja ühiskonnas eriliselt oluline. Me elame kiiresti muutuvas ühiskonnas, kus hinnatakse noorust, kiirust ja kohanemisvõimet. Need, kes kas vanuse või terviseprobleemide tõttu enam kaasa tormata ei suuda lükatakse tihti kõrvale, eraldades nende jaoks koha hoolekandeasutuses, kuhu nad siis jäetakse mälestusi heietama ja surma ootama. Peaksime küsima: kas nõnda vanu oma elust välja tõrjudes ei vähenda ühiskond mitte ainult tõrjutute inimväärikust, vaid jätab ka ennast ilma olulisest, elu rikastavast eripalgelisusest? Kas ei vähene sel moel kõigi meie inimlikkus?

Nüüd aga, olles ehk lahendanud küsimuse sihtgrupist, püüdkem tabada käsu sügavamat mõtet.

Heebrea keeles on kõik sõnad taandatavad enamasti kolmest tähest koosnevale tüvele, millele tähendusvarjundite andmiseks lisatakse erinevaid ees- ning järelliiteid. Tüvi, millest saadakse „austamisena“ tõlgitav verb, kannab endas ka kaalu ja raskusega seotud tähendusi. See tähelepanek võiks meid ehk käsu mõistmisel aidata: vanemad peaksid meie jaoks olema kaalukad, st olulised. Me peaksime esiteks märkama, et keegi meist, olgu ta kuitahes kõrge enesehinnangu või saavutusetga, pole ise ennast valmistanud. Oma elu ja ihu oleme saanud, mitte ise loonud. Esimene käsulaud kõneles meile Jumalast – Loojast ja kogu olemise algallikast. Tema on ka meie igaühe tõeline alge. Elud, mida elame, on kingitused temalt. Nüüd, teise käsulaua alguses, juhitakse meid nägema järgmist perspektiivi: Jumal annab meile küll elu, ent tal on kombeks oma häid ande jagada mitte otse taevast müristades ja sähvivate eriefektide saatel, vaid kasutades selleks oma loodut, väga sageli inimesi. (Jah, ka meid endid!) Oma elu ja eluks vajaliku saame me Jumalalt läbi kaasinimeste, eriti aga läbi oma vanemate: nii bioloogiliste kui vaimulike vanemate. Juba loomisel nägi Jumal, et „Inimesel ei ole hea üksi olla“ (1Ms 2:18) ja nii on see jäänud tänapäevani. Nii sümboliseerivad isa ja ema selles käsus lisaks bioloogilistele vanematele ka kõiki teisi, kelle kaudu Jumala head annid meieni jõuavad. Neid austada tähendab märgata oma sõltuvust kõigist teistest ja sellest tulenevat suhtumist meid ümbritsevasse ja -ümbritsejaisse. Enesekesksuse silmaklapid võivad küll tunduda sobivate vahenditena pika ja õnneliku elu saavutamiseks, kuid reaalsuses on lugu sootuks teine.

Vastsündinud laps on oma elu vanematelt saanud. Ent ta ei saa oma vanematele öelda: „Aitüma, et mulle selle elu andsite. Edaspidi palun mind aga mitte tülitada: mul on nüüd oma elu ja ma saan ise hakkama.“ See väike inimene peab oma vanematelt ka õppima, kuidas elada, sest inimene erineb loomariigist muuhulgas temasse sünnieelselt programmeeritu suhtelise vähesuse poolest. Vastsündinud inimlaps on iseseisvaks eluks märksa vähem valmis, kui näiteks kaamel või kutsikas. Muistsetes ühiskondades toimus selle, elamise õpetuse, andmine peamiselt perekonnas, tänapäeval kannavad olulist rolli ka lasteaiad, koolid ja muud asutused. Tarkus, millest muistses Iisraelis nii palju kõneldi, ei tähenda mitte mingite keeruliste filosoofiateooriate mõistmist, vaid pigemini püüet hästi vastata küsimusele: „kuidas saame me elada õnnelikku ja kasulikku elu Jumala auks ja loodu õnnistuseks?“ Kuigi sellise tarkuse õpetamiseks kirjutati raamatuid ning oli ka professionaalseid õpetajaid, toimus tarkuse peamine edasiandmine ikkagi kodus vanematelt lastele:

„Kuulge, pojad, isa manitsust, ja pange tähele, et õpiksite arukust! Sest ma annan teile hea õpetuse, ärge hüljake mu juhatust! Kui ma alles olin oma isa poeg, õrn ja ainus oma ema hoole all, siis õpetas mind mu isa ja ütles mulle: Su süda hoidku minu sõnu, pea mu käske, siis sa jääd elama!“ (Õp 4:1-4)

Õpetussõnade autor ütleb siin Pauluse kombel, et annab oma lastele edasi seda, mida ta isegi on saanud. Tarkus on nõnda esmalt saadaval traditsioonis (tradere – üle andma; edasi andma). See, et kaasajal sõna „traditsioon“ mõistetakse tihti eeskät „vanade kommetena“ (vastandatult moodsa aja viisidele), näitab selgelt, kuivõrd on ühiskond oma juuri vigastanud. Vanemate ja traditsiooni hülgamist võiks võrrelda teistkordse pattulangemise, uuest hea ja kurja tundmise puust söömisega, kus moodne inimkond heidab enesest meile eelnenud põlvedelt päritud liigitused hea ja kurja, õige ja vale osas ning arvab ise paremini teadvat. Kahjuks pole tulemus Aadama ja Eeva eksimuse tagajärgedest etem.

See, mis kehtib elu suhtes laiemalt, kehtib ka usuasjus. Ka usklike seas on palju neid, kes heal meelel selle käsu kõrvale heidavad ja Kiriku kahe aastatuhande pikkust traditsiooni millekski ei pea. Just nõndasamuti ei soovi nad alluda ka oma vaimulikele vanematele, vaid eneselegi märkamata on võtnud endasse „maailma“ kombed, mille eest Issand ja apostlid kristlasi korduvalt on hoiatanud. Muide, seegi pole asjata, et kirikus vaimulikke isadeks ning kaasusklikke vendadeks ja õdedeks nimetatakse: Kirik on Jumala perekond ja niisuguseid sõnu usklike kohta leiame juba apostlite kirjadest Uues Testamendis (nt 1Ts 2:7,11; 1Kr 4:15; Gl 4:19 jne).

On veel palju muudki, mida selle käsuga seoses võiks esile tuua. Kui need kõik ükshaaval üles kirjutataks, siis, ma arvan, ei suudaks kogu maailmgi mahutada raamatuid, mis tuleks kirjutada. Aga et pikk jutt lühemaks lõigata märkigem kokkuvõtteks, et austust nii bioloogiliste kui vaimulike vanemate ning kõigi inimeste vastu, kelle kaudu me oma elu ja selleks vajalikku saame, peame me üles näitama mitte ainult sõnade, vaid ka sisemise suhtumise ja tegudega. Meie enesedistsipliini juurde peab kuuluma seesuguse suhtumise arendamine endas. Ja millised on need teod, mida peame tegema? Eelkõige niisugused, millega me oma vanematelt saadu hästi saame rakendada ja mille läbi kanda head vilja igaveseks eluks. Meie igapäevane palve peaks olema, et võiksime suuta hästi kasutada meile antud elu, aega ja ande nii, et igavikus oma Looja ja vanematega kohtudes ei peaks me häbi tundma asjatu raiskamise pärast, vaid võiksime üheskoos Jumalat ülistada ja õndsad olla igavesti.