Toomas Nigola diarium

Pastoraalseminaris anti ülesandeks kirja panna mõned mõtted, mis seostuksid pealkirjaga “Mina hingehoidjana”. Järgnevalt siis mulle esmalt meenunud.

Mis on, mida vaimulikuna saan pakkuda inimesele, kes murega minu poole pöördub? Loomulikult oleneb see murest. Üldreegel peaks aga tulenema ametist, millesse olen kutsutud ja seatud: sõna ja sakramendi ametist, minu rollist kristlase ja Kristuse esindajana. Ja see, mida saan anda, on, mille Kristuselt olen saanud ja mida ei ole „maailmal“ (kui evangelist Johannese kõnepruuki tarvitada). Häda mulle, kui püüan võtta endale maailma silmis aulisemaid ameteid, olgu psühholoogi või meelelahutaja oma.

Oluline on teha vahet neil rollidel: hinge hoidja versus meele lahutaja ametitel. „Minu koda peab olema palvekoda, aga teie olete teinud ta röövlikoopaks,“ hurjutas Jeesus templiametnikke, kes pühakojas ajalikest asjust esmatähtsa olid teinud. Ka meid, kes me Kirikuna ja üksiti olema kutsutud Jumala templiks ja asupaigaks maa peal, tuleb jälgida, need Issanda sõnad meie kohta asjakohasteks ei muutuks. Kui mina vaimulikuna hommikust õhtuni peatumata ringi torman nagu maailm minu ümber (sh ka needsamad mu „kliendid“), kas jaksan siis veel kedagi toetada, kellegi hinge koguda ja koos hoida? Kas mul ongi siis neile midagi pakkuda, mida neil endil poleks? Olen kogenud, et vastus neile küsimustele on eitav. Seetõttu näen nii enda kui teiste vaimulike ja muude hingehoidjate juures tööks hädatarviliku eeldusena vaimulikku distsipliini: regulaarset palve-elu, igapäevaseid meditatsioonihetki, sagedast pihil käimist, osasaamist armulauasakramendist jne. Sel viisil Jumalal end muuta lastes on meil midagi ka teiste jaoks, vastasel juhul jääme vaid ilmalikeks ametimeesteks ja -naisteks või pimedate pimedateks teejuhtideks. Seesama distsipliini nõue peaks („ilmalikust“ tööst tulenevate lõdvendustega) kehtima ka koguduse aktiivsematele kaastöölistele.

Kui nüüd olen leidnud, mida vajan tööks hingehoidjana pean ka küsima, milline peaks olema minu roll selles ametis?

Mõeldes kogudusi teenivate tegevvaimulike kohutavale vähesusele EELK-s näib, et ordineeritud preestrite rakendamine vestluspartneritena, kellele inimesed oma muresid maast ja ilmast kurta saaksid, on inimressursi raiskamine. Selle jaoks peaksid kogudustes olema koolitatud (ja jätkuvalt koolitatavad) ning omavahelises osaduses kasvavad vabatahtlikud. Pärnus on see süsteem toimima hakanud ning tulemused on rõõmustavad. Preestri osaks peaks jääma piht, teised sakramendid ja jutlus, vajadusel (kui selleks ei leidu koolitatud ilmikut) ka ilmik-hingehoidjate supervisioon

EELK-s võiks olla hingehoiukeskus, mis tegeleks koguduste vabatahtlike hingehoidjate koolitamise ja supervisiooniga.

Koguduseliikmete vaimulik kasv ja kaasahaaratus kogudusetöösse on olulised EELK tuleviku jaoks: kui me just ei taha manduda kultuuriasutuseks, peame manitsema koguduseliikmeid usku tõsiselt võtma ning kristuse jüngritena tõesti ka elama. Kuidas on aga võimalik seda saavutada? Selleks peame meie, vaimulikud, oma suhtumiste ja eluga esmalt ise suurepärast eeskuju näitama, sellest koguduseliikmetega kõnelema ning lootustandvatele inimestele vastavaid ettepanekuid/kutseid esitama. Ning loomulikult palvetama. Üldkiriklikult tuleks kasuks aeg-ajalt temaatiliste palvepäevade välja kuulutamine: vabatahtlike panuse, vaimulike kutsumuste pärast jne.