Toomas Nigola diarium

2007. aasta tuleb raske nii Eestis kui maailmas. Juba kaua häirekella löödud ülekulutamise varjukülg jõuab eestlastele kohale intresside tõusu näol, mil ühtedel ei ole enam jõu kohane laenata, teistel enam aga jõukohane laenu tagasi maksta. See ennustab kinnisvaraturul hoo maha käimist, mis toob omakorda kaasa ehitussektori languse ja sealt edasi tööpuuduse. Vaevalt, et Eestit tabab majanduskrahh, kuid hoog raugeb kiiremini, kui paljud oodata oskasid. Aina kõvemat lõivu hakkab nõudma majanduselt ka Eesti liikmelisus Euroopa Liidus, mille mustmiljon kallist ja jaburat regulatsiooni ettevõtlust järjest karmimalt poob.

Ka poliitikas pole väljavaated just head. Hoolimata sellega paratamatult kaasas käivast halvast maitsest hääletatakse võimule tagasi praegugi võimuprivileege nautiv räpane bande. Mis omakorda tähendab, et valimised ei too mingit muutust Eesti ellu, lihtsalt veelkord sedasama vana. Umbmäärased lootused, et peale valimisi “läheb asi paremaks” lõpevad pettumusega. Vindumine jätkub, nagu ka poliitikute lõpmatud katsed üksteiselt tooli alt tõmmata ja meie raha laristamine.

Jne.

Süütalastepäeva kangelaste kohta pole palju kirjutada. Nad pole teinud kuigi palju märkimisväärset, sest neile ei antud selleks kunagi võimalust. Nad mõrvati enne, kui neil olnuks võimalus teha midagi või saada kellekski eriliseks. Nad on inimesed, keda teised ohverdavad omaenda suuremate eesmärkide nimel nagu kanamunad, mis purustatakse omleti valmistamiseks.

Abordiohvreid mälestades tähistame teatud mõttes kõigi nende inimeste märtrisurma, kelleks need sünniõiguseta jäänud lapsed oleksid võinud saada. Ja nende lapsed. Ning meenutame ka seda, et vaid tühine vähemus lootemõrvu sooritatakse meditsiinilistel kaalutlustel.

Mitmed on neil päevil ajakirjandusveergudel nalja heitnud paganate üle, kes jõuluõhtul „Jumalaga flirtima“ tulevad. Millest see tuleb, et jõuluõhtul nii mõnedki tulevad ja siis jälle aastapärast uuesti? Mõne puhul küllap sellest, et elatakse kodukirikust kaugel ning jõulude ajal tullakse kodukanti ning siis ka kodukirikusse. Kuid nende puhul, kelle jaoks jõuluaeg pole aastas ainus kord mitte ainult kodukirikusse, vaid kirikusse üldiselt sattuda? Küllap võib tegu olla mõnega neist viiest põhjusest, mille Mart Kadastik eilses Postimehes esile tõi. Võibolla ka lihtsalt sõnastamata soov kogeda midagi ilusa. Ent võibolla on põhjus lihtsas mõistmatuses selle kohta, millest jõuluevangeelium kõneleb ning mida kristlus jutlustab ja Jumal pakub.

Jõulurahu? Jõulurõõm? Mis rõõmu ja rahu peaks olema kahel noorel inimesel, kellest üks on esiteks kohtunud ingliga – ja inglid pole kaugeltki mitte punapõsksed tiibadega trullakad lapsukesed – ning justkui selgest taevast rasedaks jäänud. Tema kihlatu on avastanud oma armastatu rasestumise ja mõistnud, et tema küll lapse isa ei ole. Siis on ka tema inglit näinud ning sellega on asi nende kahe jaoks paigas. Aga muidugi võite mitu korda arvata, kas ka teiste inimeste jaoks nende ümber? Meie ajal pole vallalise tütarlapse rasestumises midagi eriskummalist ning ühiskond sallib seda järjest enam. Ent tollal oli tegu skandaaliga…

Olles oma kodukohas valmistunud lapse sünniks – Joosep oli ehk hälligi meisterdanud – said noored Maarja raseduse lõpus riigivõimult karmi korralduse reisida võõrasse linna end riigimaksude jaoks registreerima. Kõik ilusad plaanid ja lootused lörris! Äsjavalminud häll ja ettevalmistatud kodu tuli maha jätta ning teele asuda. Ilma autota! Kas ei võinud põhjuseks, miks „neile polnud majas kohta“, see, et inimesed ei kippunud uskuma noorte juttu Pühast Vaimust rasestumise kohta? Seal võõras laudas – tänapäeva eurostandardite järgi täiesti ebahügieenilistes tingimustes – sündis nende esimene laps. Ning justkui sellest olnuks veel vähe, sadasid keset ööd sisse võõrad parmud – karjaseamet polnud tollal just kõrgelt hinnatud elukutse. Ja jutud uutest ingliilmumistest siinsamas lähedal…
Millist jõulurõõmu, millist jõulurahu suudad sa siit loost leida?

Pühalt Frantsiskuselt oleme pärinud traditsiooni kujutada sõimestseeni nii, nagu paljudel postkaartidel tänaseni veel näha. Laps sõimes, karjuste ja lammaste keskel – kui poeetiline! Kui pilt asetatakse tema tegelikku konteksti asendub heldimus kaastundega. Kui aga kuuldakse sinna juurde kuulutust sellest, et too sõimes uinuv laps on elava Jumala Poeg, tõeline Jumal tõelisest Jumalast, kelle läbi kõik on loodud… Arusaamatu! Vastuvõetamatu?

„Kristus on kuningas,“ ütlevad mitmed kirikulaulud ja ka pühakiri ise. See kuningas sünnib üüritud laudas, ainsaks varanduseks vanemate armastus ja võibolla mähkmeriie. Meie aja inimesele pole see mitte ainult arusaamatu – see on protest kogu meie kultuuri vastu! Kui sellel lapsel on õigus, siis on kogu meie kultuur korratus, vaimuhaigus, kaos. Sest mis on meie kultuur? Suurushullustus, kuldvasika kummardamine, võimuhullus. Mida pakub kuningas Kristus? Alandlikkust, vaesust ja armetust.

Kuningas sõimes on protest suurushullustuse vastu. Suurushullustuse vastu, millega algas Paradiisis viletsus. „Teie silmad avanevad! Te saate olema nagu jumalad!“ Nende valgustuse trompetihelide saatel varises kokku esimeste inimeste rõõm ja tõeline elu. Rõõmsa koosmängimise ja Jumala andide nautimise asemele tulid konkurents ja kibedus. Kui Jumal poleks neid Eedenist välja ajanud, võiksime ehk praegu lugeda nende jagunemisest esimeseks, teiseks ja ehk ka kolmandaks Eedeniks jne.

Jeesus sõimes on protest luksuse ja mammonateenimise vastu. Kui inimene on sisemiselt vaene, püüab ta seda tasakaalustada väliste hüvedega – riiete, juveelide, kodumasinate, kinnisvara ja muu taolisega. Olles kaotanud sisemise paradiisi, püüab ta välis maailma paradiisiks muuta. Viime Eesti Euroopa rikkaimate riikide sekka? Aga milleks? Kas selleks, et meil oleks võimalik paremini aidata neid, kes vaevlevad nälja ja tõbede käes? Vaevalt. Ent Petlemma tähe järgi koostatud horoskoop hoiatab: kui inimese südames leegitseb rahulolematuse põrgu, pole talle kasu ka kõige uhkematest rõivastest, masinatest ega ühiskondlikust positsioonist. Ja teisalt: kui ta südames on tõeline rõõm, pole ka kõigil maistel hüvedel või nende puudumisel muud tähtsust, kui vaid selle rõõmu läbi omandatu. Vaene-rikas Jeesuslaps näib ütlevat: „Niikaua kui hoolitakse tõelisest varast ja tõelisest õnnest, mängivad välised hüved ainult väikest või abistavat rolli. Ka mähkmetest, sõimest ja laudast piisab.“ Tähtis on see, kes ollakse, mitte see, mida omatakse. Meie Jumalat on nimetatud Jehoovaks või Jahveks, mis tähendab „Tema, Kes On“, mitte „Tema, kellel on“.

Kui paganate seas ja moonutatud judaismis on kõrgeim aktsiaväärtus maistel hüvedel, siis üle Petlemma väljade kõlava inglite kiituslaulu saatel saab ilmsiks igavikuline turukrahh, mida apostel Paulus väljendab Filippi linna kristlastele kirjutades: „mis mulle oli kasuks, seda ma olen arvanud kahjuks Kristuse pärast. Jah, enamgi: ma pean kõike kahjuks Issanda Kristuse Jeesuse kõikeületava tunnetuse kõrval. Tema pärast olen ma minetanud kõik selle ja pean seda pühkmeiks, et saada kasuks Kristust “ (Fl 3:7-8).

Selline on Petlemma sõime õpetus. Ja kuna inimestele sõimest ei piisa, on see ka maailmasõdade ja terrorismi, vennatapu ja reetmiste õpetus. Mõlemas, nii sõimes kui sõjas nähtub nägijale silmale, et inimene on nõrk ning ainus väljapääs on pöörduda tagasi Tema juurde, kellest pärinema ja kelle oleme hüljanud. Tema on lasknud teatavaks saada, et see on võimalik ning on andnud meile teada tee. Jõuluaeg peaks olema hingetõmbehetk neile asjadele mõtlemiseks, kuid omal paradoksaalsel kombel on ta meie ümber omandanud pigem kõige sellesama maitse, mille vastu sõimes lamav Jeesuslaps nii võimsa protesti tõstis. Andku Jumal meile armu vaimulikult ärksad olla ning märgata, mis toimub ja mida meile kuulutatakse. Ja mitte ainult märgata, vaid ka teadlikult otsustada ja selle järgi elada.

Aamen.

PS Rahu ja rõõm pole siiski ilmaaegu jõuluevangeeliumiga seostatavad. Meenutatagu kasvõi üht varasemat postitust.

… ja taas tuleb nooruspõlv meelde :) Ei, mitte esmalt need alkoholikogused, mida sõpradega pubekatena tarvitasime, vaid pisut hilisemast nooruspõlvest, kui veeb alles võrdlemisi värske asi oli (möödunud sajandi viimase aastakümne teises pooles) ja kui siis sai igasugu asjade vastu seal protestitud alates internetipornost kuni MAI (Multilateral Agreement on Investment) leppeni välja. Ja mingi Greenpeace saareriigi kodanikuks sai ka hakatud :) Aga vähemalt MAI puhul meie protest toimis, nii et ehk pole ka AVE jt aktsiooniga liitumine päris mõttetu.

Täna õhtul vannis käies tuli ootamatult meelde mõned aastad tagasi loetud Anne Tyleri raamat “Saint Maybe“. Mäletan, et toona tundus Teise Võimaluse Koguduse (millest, muide, näikse olevat inspireeritud ka üks Reinaldo García laulutekst) pastori teoloogia mulle pigem võõrastava ja kaugena (vähemalt emotsionaalsel tasandil), nüüd aga tekkis (võibolla väsimusest) tunne, et võiks selle kogudusega liituda (suhkrust ei tahaks siiski loobuda) :) Jah, see peab olema väsimusest. Olen täna jälle pattu teinud ja arukast uinumisajast üle igasuguste piirdide üle läinud (ja seda juba teist ööd järjest). Palvetage mu eest. Aga “Saint Maybe” võiks uuesti ette võtta küll. Enne tuleb aga John Michael Talboti mõtisklustega p. Frantsiskuse eeskujust ühele poole saada. See jäägu ent juba jõulujärgseisse päevisse. Head ööd ja palju jõulu kõigile!

Aadressil http://video.on.nytimes.com/ leidub päris muhe lugu Vistast ja Mac OS X-st. :D

Kui Johannes vangihoones kuulis Kristuse tegudest, saatis ta oma jüngreid Temalt küsima: „Kas sina oled see, kes pidi tulema, või jääme ootama teist?“ Ja Jeesus vastas neile: „Minge teatage Johannesele, mida te kuulete ja näete: pimedad näevad jälle ja jalutud kõnnivad, pidalitõbised saavad puhtaks ja kurdid kuulevad ja surnud tõusevad üles ja vaestele kuulutatakse evangeeliumi ja õnnis on see, kes ei pahanda ennast minu pärast!“ Kui siis need olid läinud, hakkas Jeesus rahvahulkadele kõnelema Johannesest: „Mida te tahtsite näha, kui läksite kõrbe? Kas tuules kõikuvat roogu? Või mida te tahtsite näha, kui läksite välja? Kas pehme riidega rüütatud inimest? Ennäe, pehme riide kandjad on kuningakodades. Või miks te läksite välja? Kas vaatama prohvetit? Jah, ma ütlen teile, hoopis enamat kui prohvetit! Tema ongi see, kellest on kirjutatud: „Vaata, ma saadan Sinu eele oma käskjala, kes tasandab Sinu tee Su ees.““ (Mt 11:2-10)

„Kus on Jumal, kui midagi niisugust saab juhtuda?!“
„Jumal vihkab mind!“
„Jumalat vist ei ole! Ma ei usu enam temasse!“
„Miks just mina?!“

Kas tuleb tuttav ette? Niimoodi võime vahel kuulda küsimas ka inimesi, kes on saanud kristlaseks ja juba mõnda aega usuteed käinud. Nad on tunnistanud Kristuse Issandaks ja kogenud Jumala väge oma elus. Nad on ehk näinud imesid sündimas ja võibolla on ka nende endi kaudu Jumal kauneid asju korda saatnud. Kuid siis tuleb hetk, mil raskused tunduvad olevat ületamatud, hirm oma elu või vähemalt heaolu pärast haarab inimest ja kõik senine näib korraga olevat justkui peast pühitud. Inimene tunneb, et Jumalat kas pole üldse, või vähemalt peaks inimesel olema õigus Jumalat tolle ebaõiglase käitumise eest solvamisega karistada.

Johannes oli vangistatud. Ta oli liiga julgelt sõna võtnud poliitikute kõlvatuste kohta ning pidi selle eest peagi eluga maksma. Tema olukord oli inimlikus mõttes kõike muud kui julgustav. Ning halastamatu realistlikusega paneb evangelist kirja selle Jeesuse sugulase ja usukangelase kahtlusehetke, mis teda selles olukorras tabas. Võibolla tundis sarnast Jumalast hüljatuse tunnet ka Jeesus, kui ta ristil psalmisti sõnadega palvetades kisendas: „“Elii, elii, lemaa sabahtani?“ – see tähendab: „Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mu maha jätsid?“ (Mt 27:46) Ent meie võime küsida, kas just sel hetkel polnud Jumal talle lähemal, kui kunagi varem.

Niisugune hüljatuse tunne võib tabada meid igaüht, ent meil tasub ka õppida vastusest, mille Jeesus oma jüngrite läbi Johannesele andis: „Minge teatage Johannesele, mida te kuulete ja näete.“ Küllap tasub meil mõelda Jumala imedele (ka neile, mida oleme harjunud enesestmõistetavaiks pidama), märgata Tema armu, mis meid kõikjal ümbritseb. Aga ka märgata, et Tema ei toimeta meiega sugugi alati nii, nagu me ise arvame parem olevat. Võime öelda, et kristlasena elamise üks oluline osa seisnebki hea ja kurja tundmise loovutamises Jumalale tagasi: usalduses, et Tema teab, mis ta teeb ning et kõik tuleb kasuks neile, kes Jumalat armastavad (Rm 8:28). Ka katsumused, olgu nende põhjuseks meie endi rumalad otsused või otse Jumala seadmine, teenivad kristlase jaoks täiuslikkuse saavutamise eesmärki. Olen kuulnud lugu mehest, kes oli aastaid kannatanud piinamisi ja vangistust Rumeenia kommunistide käes oma usu pärast. Kui ta siis vanglast vabanes, rõõmustas ta muidugi vabanemise üle. Ühel päeval palvetades palus ta aga, et Jumal teeks ta täiuslikuks. Siis korraga tundis ta Jumalat endalt küsivat: kas ta jääb oma soovi juurde isegi siis, kui see tähendaks uuesti vangi sattumist ja veelkordseid piinu. Mees võitles endaga, kuid vastas siiski jaatavalt ning arreteeritigi mõne aja pärast uuesti.

See võib muidugi kõlada narrusena, ent ainult selle jaoks, kes ei mõtle oma ninaesisest ega olmemuredest kaugemale.

Kuidas võivad katsumused teenida meid meie teel täiuslikkusele? Küllap mitmel moel. On kristlasi, kes näevad raskusi ja kuradi tööd millegi läbinisti negatiivsena. Ent mõelgem näiteks Luuka evangeeliumi 22. peatükis jutustatud loo peale Peetrusest, kes salgab Jeesuse:

„Siimon, Siimon, vaata, saatan on väga püüdnud sõeluda teid nagu nisu! Aga mina olen sinu pärast Jumalat palunud, et su usk ei lõpeks. Ja kui sa ükskord pöördud, siis kinnita oma vendi!“ Peetrus ütles talle: „Issand, ma olen valmis minema sinuga niihästi vangi kui surma!“ Jeesus aga ütles: „Ma ütlen sulle, Peetrus, kukk ei laula täna enne, kui sa oled kolm korda salanud, et sa mind tunned!„

Teame, kuidas Peetrus kogu oma enesekindlusele vaatamata kolm korda järjest Jeesust salgas. Markuse järgi lausa päris ägedalt: „Tema hakkas aga sajatama ja vanduma: „Ma ei tunne
seda inimest, kellest teie räägite!““ (Mk 14:71)

Ent see lugu – nii kohutav kui ta ka näib – näitab meile, kuidas inimene oma usus kasvab. Kui Peetrus oleks olnud teadlik oma nõrkusest ja ebapüsivusest, poleks ta iialgi vastanud sellise enesekindlusega. Kui ta oleks olnud võimeline ütlema: Jah, Issand, ma olen nõrk ja impulsiivne; palu minu eest, et ma selle katsumusega hakkama saaksin – võibolla poleks siis sõelumine osutunud vajalikuks. Ent ei miski, mida Jeesus tegi, ei võõrutanud Peetrust või teisi jüngreid enesekesksusest. Nii ei palugi Jeesus, et proovilepanekut ära hoida, vaid ainult selle eest, et jüngrite usk jääks püsima. Saatanat seega kirjeldatakse siin kui kedagi, kes on võimeline saavutama midagi, mida Jeesusel endal ei läinud korda saavutada oma tegevuse jooksul. Nii teenivad ka raskused elus meie puhastumist ning võime neid näha Jumala armuandidena, nende eest Jumalat tänades koos püha Peetrusega: „Kiidetud olgu Jumal, meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes oma suurest halastusest on meid uuesti sünnitanud elavaks lootuseks Jeesuse Kristuse ülestõusmise läbi surnuist, kadumatu ja rüvetamatu ja närtsimatu pärandi saamiseks, mis on taevas talletatud teile, keda usu kaudu Jumala väes hoitakse päästeks, mis on viimsel ajal valmis ilmuma. Sellest päästest te rõõmustate üliväga, ehkki praegu peate mõnda aega kurvastama mitmesugustes kiusatustes, et teie usk läbikatsutuna leitaks palju hinnalisem olevat kullast, mis on kaduv, ent mida siiski tules läbi proovitakse, ja oleks teile kiituseks, kirkuseks ja auks Jeesuse Kristuse ilmumisel, kui te võtate vastu usu eesmärgi – oma hingede pääste.“ (1Pt 1:3-9)

Hiina pastor Wang-Min-tao riskeeris oma elu Jaapani okupatsiooni ajal, et hoida alal puhast evangeeliumi. Teiste asjade seas ei lubanud ta panna oma kirikusse Jaapani imperaatori pilti. Ta ei lubanud seda au ka Mao Tse-tungi pildile. Ta vabandas end välja sellega, et tal ei ole ka Jeesus Kristuse pilti. 1955. aastal ta arreteeriti, sest ta keeldus tegemast kompromisse kommunistidega. Kaks aastat kasutati tema peal mitmeid ajuloputuse tehnikaid. Piinadest segasena kirjutas ta alla pihtimusele, kus olid kirjas tema «impeeriumi vastased» patud. Ta lasti vabaks. Vabaduses ei saanud ta aga rahu. Ta käis ringi kogu aeg pomisedes: «Ma olen Peetrus; ma olen Juudas,» kuni päevani, mil ta läks kommunistide juurde ja ütles, et on muutnud meelt on senisest pihtimusest. Tema ja ta naine pandi vangi. Vanglast kirjutas ta kirja: «Ärge muretsege minu pärast, ma olen rohkem väärt kui varblased.» Ta suri vanglas. Kord oli ta kristluse silmapaistev juht, aga oli eitanud oma usku. Ta oli langenud. Varblased ei lange puu otsast, kui Isa seda ei taha. Nii ei lange ka kristlased ilma Tema tahteta. Miks peaks Jumal lubama meil pattu langeda? Taaniel ütleb: „Ja mõistlikest langevad mõned, et neid sulatada ja puhastada ja valgeks teha“ (Tn 11: 35). Langemised, millest me pöördume tagasi Issanda juurde, on alandlikkuse, valguse, tugevuse ja tröösti allikad! „Kõik tuleb heaks neile, kes Jumalat armastavad“. Augustinus lisab: «Isegi nende patud.»

Kui Jeesus oli Johannesele vastuse saatnud, pöördus ta juuresolijate poole küsimusega Johannese kohta: „Mida te tahtsite näha, kui läksite kõrbe? Kas tuules kõikuvat roogu? Või mida te tahtsite näha, kui läksite välja? Kas pehme riidega rüütatud inimest? Ennäe, pehme riide kandjad on kuningakodades.“

Küllap oli paljudel meeles seesama küsimus, mida meiegi päevil tihti küsitakse: kuidas on võimalik, et pühad kannatama peavad, et kristlaseks saanu elu võib inimlikus mõttes muutuda raskemakski, kui enne pöördumist elatu jne. Kas ei saaks kuidagi nõnda korraldada, et Kristuse jüngrid ei peaks käima neidsamu kannatuste ja võitluste radu, nagu nende Issand?

Advendiajal valmistutakse Jeesuse tulemiseks. Sellest kõneldakse ja lauldakse, ent pahatihti jäädakse vaid teatud „roosa Jeesuse“ kujutluspiltide juurde, mis kirjeldavad Jeesust küll kena jõululapsukesena, ent hoopiski ei märka lihakssaamise imet – et Tõeline Jumal, kes on olemuselt ühtne Isaga, astub oma taevaselt kirkuselt alla kannatuste pimedusse selleks et teenida ja ennast ohverdada. Kuid just selles peitub jõuluime! Ja selles peitub ka kristlaseks olemise ime – see, millele Jeesus meid kutsub, pole ainult sulis kandlemäng kusagil surmajärgses olemises, vaid Issanda järgimise vabadus. Vabadus Temaga koos ennast anda: anda end täiesti Temale ja Tema läbi Jumala riigi ehitamiseks. Seda kutset kannab endas jõuluajal tulija koputus inimeste südamete ustele.

Kord oli üks mees väga mures oma hinge pärast. Ükski jutlus ega usuline raamat ei rahustanud teda. Lõpuks kuulis ta ühest eremiidist, kes oli kuulus oma suure tarkuse poolest. Mees võttis hobuse ja sõitis mäe tippu, kus eremiit elas. Ta leidis targa mõtisklemas oma koopa ukse juures. Tark küsis mehelt, mida too soovib. “Ma otsin päästet,” vastas mees. Tark oli kaua aega vaid. Siis ta ütles: “Otsi parem hobust.” “Mul on hobune,” vastas mees. Tark pöördus koopasse ja ütles: “Ah või nii on lood,” ja ei lisanud midagi.

Kui mees sõitis mäest alla oma hobusel, ta mõtles pingsalt kohtumise üle targa eremiidiga. Äkki sai ta aru: miks peaks ta hobust otsima? Tal on hobune. Ta sõitis hobusega. Miks peaks ta otsima päästet: Jumal saatis oma Poja maailma, et maailm võiks saada tema läbi päästetud. Pääste oli juba antud. Hobusel ratsutav mees ei peaks otsima hobust kui ta hobune pole üleväsinud ega surma saanud. Päästja ei kannata üleväsimuse all. Kui inimene ei põgene päästmise eest, kui ta teadlikult pole sellele vastu, siis on tal see olemas ilma suure vaevata. Jeesus on tulnud otsima ja päästma seda, mis on kadunud. Me ei pea otsima teda. Tema soov, et me oleksime paradiisis, on suurem kui meie soov. Tema soovib meile rohkem patte andeks anda, kui meie soovime andeks saada. Päästet ei saa otsida, vaid ainult vastu võtta. Orgu jõudes oli mees sellest aru saanud.

Kristlased ütlevad tihti: “Ma sain päästetud viis või viisteist aastat tagasi.” See aga ei saa olla tõde. Me kõik saime päästetud 2000 aastat tagasi, kui Jeesus suri meie eest Kolgatal. Võibolla alles viis või viisteist aastat tagasi me saime sellest aru.

Kui me läheme armulauale, siis peamine, mida me endalt küsima peame on: “Kui ma kuulen sõnu: see on mu veri, mis valati sinu pattude andeksandmise eest,” kas ma mõistan neid sõnu, kui minule öeldud sõnu? Kas ma tean sama kindlalt nagu ratsutaja teab, et ta ikka istub hobuse peal, et mu patud on andeks antud ja unustatud?”

Wurmbrand.

Isa Atis Aluksnest palus mul panna kirja omad mõtted sellest, kuidas austada püha Maarjat ilma seejuures ebajumalateenistusse sattumata. Postitan nad ka siia, et võibolla saada väärt korrektuure või muud tagasisidet lugejatelt. Kui kunagi rohkem aega leian, püüan ehk ka eesti keelde ümber panna. Seniks aga loodan lugejate mõistvale suhtumisele.

Reverend father,

You asked my thoughts about honoring St. Mary, the Mother of God, without idolatry. Here are some.

1. By honoring Mary we actually honor and admire God´s great mercy towards her and through her (“From now on all generations will call me blessed: for the Mighty One has done great things for me – holy is his name.”). We admire the mercy she was given to be in such a close relationship with our Lord and God, the faith she was given etc. And we praise God for the great things He did to and through her that has also become the salvation of us and the whole nature.

2. By asking her (and other saints) to pray for us we do not commit idolatry unless we also commit idolatry by asking any other christians to pray for us. But it is not so, as we know (and learn also from the apostles). This is the way God has made us, that we would live, serve and worship together and often through one another. By asking someone to pray for us we do not worship them, but express our faith in God in this request. It is an interesting feature installed by God into every human being, that we cannot fully live without one another. And that sometimes seems to be the case also in prayer. Perhaps I should even call it a mystery, that God´s ways are not always following the same protestant logic that we would like to see. Take, for example, Job 42:8: “So take seven bulls and seven rams and go to my servant Job and offer a burnt offering for yourselves. My servant Job will pray for you, and I will accept his prayer on your behalf.” Or James 5:14: “You should call for the elders of the church to come and pray over you, anointing you with oil in the name of the Lord.” And the famous “The prayer of a righteous man is powerful and effective” – a saying in the context of praying for each other.

Now therefore, when we ask other committed Christians to pray for us, we do not commit idolatry, but simply express our faith in God in such a way and follow His command. But we also grow more strongly into the communio sanctorum, to the fellowship with and between God´s saints. Both on Earth and in the Church Triumphant. For it would be a terrible thing to be an individualistic Christian all through ones life on Earth, having healthy communion with God, but none or only a weak bond with other saints, and then before the Throne of God discover that we have to spend eternity not only with God, but also with angels and the saints. Praying for one another and asking others to pray for us may be one of the best ways to strengthen our relationships in a holy way, preparing us for eternal communal life (the best way, of course, is the mass, which is evidently a training for heaven; doing good to our brothers and sisters is another great method – and we should use them all).

But, one might ask, can the saints, who are no longer on Earth, really hear us and pray for us? To answer these questions positively, we have to agree with the following: God´s people will spend eternity in a close relation with God Himself (e.g. Rev 21:3), they are no longer bound in time and to them (as well as to those who are eternally separated from God, but this is another topic) everything has been revealed (2Cor 5:10 – English translations do not give the revelatory meaning of faneroo well, but the Greek text certainly has this meaning). And God can work from outside of time. If these statements are true, the conclusion logically follows IMHO. And even if not all of them are for some reason not correct (for example: if the deceased saints cannot know we have requested their prayers), God would still see our expression of faith and hear the prayer (since the request for intercession is in it´s true essence itself a prayer to God).

One more thing to notice about Mary, whom the Catholics call Regina Coeli – since king Salomon´s time (1 Kings 2:19), the mother of a reigning king always sat at his right hand as a “queen mother” (see http://www.searchgodsword.org/enc/isb/view.cgi?number=T7194 for explanation). It may, or may not be an important aspect – I have not had time to think about it too much :(

I hope these thoughts are helpful. I´m open to corrections.

Yours in Christ,
Toomas
<><