Kui Johannes vangihoones kuulis Kristuse tegudest, saatis ta oma jüngreid Temalt küsima: „Kas sina oled see, kes pidi tulema, või jääme ootama teist?“ Ja Jeesus vastas neile: „Minge teatage Johannesele, mida te kuulete ja näete: pimedad näevad jälle ja jalutud kõnnivad, pidalitõbised saavad puhtaks ja kurdid kuulevad ja surnud tõusevad üles ja vaestele kuulutatakse evangeeliumi ja õnnis on see, kes ei pahanda ennast minu pärast!“ Kui siis need olid läinud, hakkas Jeesus rahvahulkadele kõnelema Johannesest: „Mida te tahtsite näha, kui läksite kõrbe? Kas tuules kõikuvat roogu? Või mida te tahtsite näha, kui läksite välja? Kas pehme riidega rüütatud inimest? Ennäe, pehme riide kandjad on kuningakodades. Või miks te läksite välja? Kas vaatama prohvetit? Jah, ma ütlen teile, hoopis enamat kui prohvetit! Tema ongi see, kellest on kirjutatud: „Vaata, ma saadan Sinu eele oma käskjala, kes tasandab Sinu tee Su ees.““ (Mt 11:2-10)

„Kus on Jumal, kui midagi niisugust saab juhtuda?!“
„Jumal vihkab mind!“
„Jumalat vist ei ole! Ma ei usu enam temasse!“
„Miks just mina?!“

Kas tuleb tuttav ette? Niimoodi võime vahel kuulda küsimas ka inimesi, kes on saanud kristlaseks ja juba mõnda aega usuteed käinud. Nad on tunnistanud Kristuse Issandaks ja kogenud Jumala väge oma elus. Nad on ehk näinud imesid sündimas ja võibolla on ka nende endi kaudu Jumal kauneid asju korda saatnud. Kuid siis tuleb hetk, mil raskused tunduvad olevat ületamatud, hirm oma elu või vähemalt heaolu pärast haarab inimest ja kõik senine näib korraga olevat justkui peast pühitud. Inimene tunneb, et Jumalat kas pole üldse, või vähemalt peaks inimesel olema õigus Jumalat tolle ebaõiglase käitumise eest solvamisega karistada.

Johannes oli vangistatud. Ta oli liiga julgelt sõna võtnud poliitikute kõlvatuste kohta ning pidi selle eest peagi eluga maksma. Tema olukord oli inimlikus mõttes kõike muud kui julgustav. Ning halastamatu realistlikusega paneb evangelist kirja selle Jeesuse sugulase ja usukangelase kahtlusehetke, mis teda selles olukorras tabas. Võibolla tundis sarnast Jumalast hüljatuse tunnet ka Jeesus, kui ta ristil psalmisti sõnadega palvetades kisendas: „“Elii, elii, lemaa sabahtani?“ – see tähendab: „Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mu maha jätsid?“ (Mt 27:46) Ent meie võime küsida, kas just sel hetkel polnud Jumal talle lähemal, kui kunagi varem.

Niisugune hüljatuse tunne võib tabada meid igaüht, ent meil tasub ka õppida vastusest, mille Jeesus oma jüngrite läbi Johannesele andis: „Minge teatage Johannesele, mida te kuulete ja näete.“ Küllap tasub meil mõelda Jumala imedele (ka neile, mida oleme harjunud enesestmõistetavaiks pidama), märgata Tema armu, mis meid kõikjal ümbritseb. Aga ka märgata, et Tema ei toimeta meiega sugugi alati nii, nagu me ise arvame parem olevat. Võime öelda, et kristlasena elamise üks oluline osa seisnebki hea ja kurja tundmise loovutamises Jumalale tagasi: usalduses, et Tema teab, mis ta teeb ning et kõik tuleb kasuks neile, kes Jumalat armastavad (Rm 8:28). Ka katsumused, olgu nende põhjuseks meie endi rumalad otsused või otse Jumala seadmine, teenivad kristlase jaoks täiuslikkuse saavutamise eesmärki. Olen kuulnud lugu mehest, kes oli aastaid kannatanud piinamisi ja vangistust Rumeenia kommunistide käes oma usu pärast. Kui ta siis vanglast vabanes, rõõmustas ta muidugi vabanemise üle. Ühel päeval palvetades palus ta aga, et Jumal teeks ta täiuslikuks. Siis korraga tundis ta Jumalat endalt küsivat: kas ta jääb oma soovi juurde isegi siis, kui see tähendaks uuesti vangi sattumist ja veelkordseid piinu. Mees võitles endaga, kuid vastas siiski jaatavalt ning arreteeritigi mõne aja pärast uuesti.

See võib muidugi kõlada narrusena, ent ainult selle jaoks, kes ei mõtle oma ninaesisest ega olmemuredest kaugemale.

Kuidas võivad katsumused teenida meid meie teel täiuslikkusele? Küllap mitmel moel. On kristlasi, kes näevad raskusi ja kuradi tööd millegi läbinisti negatiivsena. Ent mõelgem näiteks Luuka evangeeliumi 22. peatükis jutustatud loo peale Peetrusest, kes salgab Jeesuse:

„Siimon, Siimon, vaata, saatan on väga püüdnud sõeluda teid nagu nisu! Aga mina olen sinu pärast Jumalat palunud, et su usk ei lõpeks. Ja kui sa ükskord pöördud, siis kinnita oma vendi!“ Peetrus ütles talle: „Issand, ma olen valmis minema sinuga niihästi vangi kui surma!“ Jeesus aga ütles: „Ma ütlen sulle, Peetrus, kukk ei laula täna enne, kui sa oled kolm korda salanud, et sa mind tunned!„

Teame, kuidas Peetrus kogu oma enesekindlusele vaatamata kolm korda järjest Jeesust salgas. Markuse järgi lausa päris ägedalt: „Tema hakkas aga sajatama ja vanduma: „Ma ei tunne
seda inimest, kellest teie räägite!““ (Mk 14:71)

Ent see lugu – nii kohutav kui ta ka näib – näitab meile, kuidas inimene oma usus kasvab. Kui Peetrus oleks olnud teadlik oma nõrkusest ja ebapüsivusest, poleks ta iialgi vastanud sellise enesekindlusega. Kui ta oleks olnud võimeline ütlema: Jah, Issand, ma olen nõrk ja impulsiivne; palu minu eest, et ma selle katsumusega hakkama saaksin – võibolla poleks siis sõelumine osutunud vajalikuks. Ent ei miski, mida Jeesus tegi, ei võõrutanud Peetrust või teisi jüngreid enesekesksusest. Nii ei palugi Jeesus, et proovilepanekut ära hoida, vaid ainult selle eest, et jüngrite usk jääks püsima. Saatanat seega kirjeldatakse siin kui kedagi, kes on võimeline saavutama midagi, mida Jeesusel endal ei läinud korda saavutada oma tegevuse jooksul. Nii teenivad ka raskused elus meie puhastumist ning võime neid näha Jumala armuandidena, nende eest Jumalat tänades koos püha Peetrusega: „Kiidetud olgu Jumal, meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes oma suurest halastusest on meid uuesti sünnitanud elavaks lootuseks Jeesuse Kristuse ülestõusmise läbi surnuist, kadumatu ja rüvetamatu ja närtsimatu pärandi saamiseks, mis on taevas talletatud teile, keda usu kaudu Jumala väes hoitakse päästeks, mis on viimsel ajal valmis ilmuma. Sellest päästest te rõõmustate üliväga, ehkki praegu peate mõnda aega kurvastama mitmesugustes kiusatustes, et teie usk läbikatsutuna leitaks palju hinnalisem olevat kullast, mis on kaduv, ent mida siiski tules läbi proovitakse, ja oleks teile kiituseks, kirkuseks ja auks Jeesuse Kristuse ilmumisel, kui te võtate vastu usu eesmärgi – oma hingede pääste.“ (1Pt 1:3-9)

Hiina pastor Wang-Min-tao riskeeris oma elu Jaapani okupatsiooni ajal, et hoida alal puhast evangeeliumi. Teiste asjade seas ei lubanud ta panna oma kirikusse Jaapani imperaatori pilti. Ta ei lubanud seda au ka Mao Tse-tungi pildile. Ta vabandas end välja sellega, et tal ei ole ka Jeesus Kristuse pilti. 1955. aastal ta arreteeriti, sest ta keeldus tegemast kompromisse kommunistidega. Kaks aastat kasutati tema peal mitmeid ajuloputuse tehnikaid. Piinadest segasena kirjutas ta alla pihtimusele, kus olid kirjas tema «impeeriumi vastased» patud. Ta lasti vabaks. Vabaduses ei saanud ta aga rahu. Ta käis ringi kogu aeg pomisedes: «Ma olen Peetrus; ma olen Juudas,» kuni päevani, mil ta läks kommunistide juurde ja ütles, et on muutnud meelt on senisest pihtimusest. Tema ja ta naine pandi vangi. Vanglast kirjutas ta kirja: «Ärge muretsege minu pärast, ma olen rohkem väärt kui varblased.» Ta suri vanglas. Kord oli ta kristluse silmapaistev juht, aga oli eitanud oma usku. Ta oli langenud. Varblased ei lange puu otsast, kui Isa seda ei taha. Nii ei lange ka kristlased ilma Tema tahteta. Miks peaks Jumal lubama meil pattu langeda? Taaniel ütleb: „Ja mõistlikest langevad mõned, et neid sulatada ja puhastada ja valgeks teha“ (Tn 11: 35). Langemised, millest me pöördume tagasi Issanda juurde, on alandlikkuse, valguse, tugevuse ja tröösti allikad! „Kõik tuleb heaks neile, kes Jumalat armastavad“. Augustinus lisab: «Isegi nende patud.»

Kui Jeesus oli Johannesele vastuse saatnud, pöördus ta juuresolijate poole küsimusega Johannese kohta: „Mida te tahtsite näha, kui läksite kõrbe? Kas tuules kõikuvat roogu? Või mida te tahtsite näha, kui läksite välja? Kas pehme riidega rüütatud inimest? Ennäe, pehme riide kandjad on kuningakodades.“

Küllap oli paljudel meeles seesama küsimus, mida meiegi päevil tihti küsitakse: kuidas on võimalik, et pühad kannatama peavad, et kristlaseks saanu elu võib inimlikus mõttes muutuda raskemakski, kui enne pöördumist elatu jne. Kas ei saaks kuidagi nõnda korraldada, et Kristuse jüngrid ei peaks käima neidsamu kannatuste ja võitluste radu, nagu nende Issand?

Advendiajal valmistutakse Jeesuse tulemiseks. Sellest kõneldakse ja lauldakse, ent pahatihti jäädakse vaid teatud „roosa Jeesuse“ kujutluspiltide juurde, mis kirjeldavad Jeesust küll kena jõululapsukesena, ent hoopiski ei märka lihakssaamise imet – et Tõeline Jumal, kes on olemuselt ühtne Isaga, astub oma taevaselt kirkuselt alla kannatuste pimedusse selleks et teenida ja ennast ohverdada. Kuid just selles peitub jõuluime! Ja selles peitub ka kristlaseks olemise ime – see, millele Jeesus meid kutsub, pole ainult sulis kandlemäng kusagil surmajärgses olemises, vaid Issanda järgimise vabadus. Vabadus Temaga koos ennast anda: anda end täiesti Temale ja Tema läbi Jumala riigi ehitamiseks. Seda kutset kannab endas jõuluajal tulija koputus inimeste südamete ustele.