Kord oli üks mees väga mures oma hinge pärast. Ükski jutlus ega usuline raamat ei rahustanud teda. Lõpuks kuulis ta ühest eremiidist, kes oli kuulus oma suure tarkuse poolest. Mees võttis hobuse ja sõitis mäe tippu, kus eremiit elas. Ta leidis targa mõtisklemas oma koopa ukse juures. Tark küsis mehelt, mida too soovib. “Ma otsin päästet,” vastas mees. Tark oli kaua aega vaid. Siis ta ütles: “Otsi parem hobust.” “Mul on hobune,” vastas mees. Tark pöördus koopasse ja ütles: “Ah või nii on lood,” ja ei lisanud midagi.
Kui mees sõitis mäest alla oma hobusel, ta mõtles pingsalt kohtumise üle targa eremiidiga. Äkki sai ta aru: miks peaks ta hobust otsima? Tal on hobune. Ta sõitis hobusega. Miks peaks ta otsima päästet: Jumal saatis oma Poja maailma, et maailm võiks saada tema läbi päästetud. Pääste oli juba antud. Hobusel ratsutav mees ei peaks otsima hobust kui ta hobune pole üleväsinud ega surma saanud. Päästja ei kannata üleväsimuse all. Kui inimene ei põgene päästmise eest, kui ta teadlikult pole sellele vastu, siis on tal see olemas ilma suure vaevata. Jeesus on tulnud otsima ja päästma seda, mis on kadunud. Me ei pea otsima teda. Tema soov, et me oleksime paradiisis, on suurem kui meie soov. Tema soovib meile rohkem patte andeks anda, kui meie soovime andeks saada. Päästet ei saa otsida, vaid ainult vastu võtta. Orgu jõudes oli mees sellest aru saanud.
Kristlased ütlevad tihti: “Ma sain päästetud viis või viisteist aastat tagasi.” See aga ei saa olla tõde. Me kõik saime päästetud 2000 aastat tagasi, kui Jeesus suri meie eest Kolgatal. Võibolla alles viis või viisteist aastat tagasi me saime sellest aru.
Kui me läheme armulauale, siis peamine, mida me endalt küsima peame on: “Kui ma kuulen sõnu: see on mu veri, mis valati sinu pattude andeksandmise eest,” kas ma mõistan neid sõnu, kui minule öeldud sõnu? Kas ma tean sama kindlalt nagu ratsutaja teab, et ta ikka istub hobuse peal, et mu patud on andeks antud ja unustatud?”