Jõulumõtisklus

Mitmed on neil päevil ajakirjandusveergudel nalja heitnud paganate üle, kes jõuluõhtul „Jumalaga flirtima“ tulevad. Millest see tuleb, et jõuluõhtul nii mõnedki tulevad ja siis jälle aastapärast uuesti? Mõne puhul küllap sellest, et elatakse kodukirikust kaugel ning jõulude ajal tullakse kodukanti ning siis ka kodukirikusse. Kuid nende puhul, kelle jaoks jõuluaeg pole aastas ainus kord mitte ainult kodukirikusse, vaid kirikusse üldiselt sattuda? Küllap võib tegu olla mõnega neist viiest põhjusest, mille Mart Kadastik eilses Postimehes esile tõi. Võibolla ka lihtsalt sõnastamata soov kogeda midagi ilusa. Ent võibolla on põhjus lihtsas mõistmatuses selle kohta, millest jõuluevangeelium kõneleb ning mida kristlus jutlustab ja Jumal pakub.

Jõulurahu? Jõulurõõm? Mis rõõmu ja rahu peaks olema kahel noorel inimesel, kellest üks on esiteks kohtunud ingliga – ja inglid pole kaugeltki mitte punapõsksed tiibadega trullakad lapsukesed – ning justkui selgest taevast rasedaks jäänud. Tema kihlatu on avastanud oma armastatu rasestumise ja mõistnud, et tema küll lapse isa ei ole. Siis on ka tema inglit näinud ning sellega on asi nende kahe jaoks paigas. Aga muidugi võite mitu korda arvata, kas ka teiste inimeste jaoks nende ümber? Meie ajal pole vallalise tütarlapse rasestumises midagi eriskummalist ning ühiskond sallib seda järjest enam. Ent tollal oli tegu skandaaliga…

Olles oma kodukohas valmistunud lapse sünniks – Joosep oli ehk hälligi meisterdanud – said noored Maarja raseduse lõpus riigivõimult karmi korralduse reisida võõrasse linna end riigimaksude jaoks registreerima. Kõik ilusad plaanid ja lootused lörris! Äsjavalminud häll ja ettevalmistatud kodu tuli maha jätta ning teele asuda. Ilma autota! Kas ei võinud põhjuseks, miks „neile polnud majas kohta“, see, et inimesed ei kippunud uskuma noorte juttu Pühast Vaimust rasestumise kohta? Seal võõras laudas – tänapäeva eurostandardite järgi täiesti ebahügieenilistes tingimustes – sündis nende esimene laps. Ning justkui sellest olnuks veel vähe, sadasid keset ööd sisse võõrad parmud – karjaseamet polnud tollal just kõrgelt hinnatud elukutse. Ja jutud uutest ingliilmumistest siinsamas lähedal…
Millist jõulurõõmu, millist jõulurahu suudad sa siit loost leida?

Pühalt Frantsiskuselt oleme pärinud traditsiooni kujutada sõimestseeni nii, nagu paljudel postkaartidel tänaseni veel näha. Laps sõimes, karjuste ja lammaste keskel – kui poeetiline! Kui pilt asetatakse tema tegelikku konteksti asendub heldimus kaastundega. Kui aga kuuldakse sinna juurde kuulutust sellest, et too sõimes uinuv laps on elava Jumala Poeg, tõeline Jumal tõelisest Jumalast, kelle läbi kõik on loodud… Arusaamatu! Vastuvõetamatu?

„Kristus on kuningas,“ ütlevad mitmed kirikulaulud ja ka pühakiri ise. See kuningas sünnib üüritud laudas, ainsaks varanduseks vanemate armastus ja võibolla mähkmeriie. Meie aja inimesele pole see mitte ainult arusaamatu – see on protest kogu meie kultuuri vastu! Kui sellel lapsel on õigus, siis on kogu meie kultuur korratus, vaimuhaigus, kaos. Sest mis on meie kultuur? Suurushullustus, kuldvasika kummardamine, võimuhullus. Mida pakub kuningas Kristus? Alandlikkust, vaesust ja armetust.

Kuningas sõimes on protest suurushullustuse vastu. Suurushullustuse vastu, millega algas Paradiisis viletsus. „Teie silmad avanevad! Te saate olema nagu jumalad!“ Nende valgustuse trompetihelide saatel varises kokku esimeste inimeste rõõm ja tõeline elu. Rõõmsa koosmängimise ja Jumala andide nautimise asemele tulid konkurents ja kibedus. Kui Jumal poleks neid Eedenist välja ajanud, võiksime ehk praegu lugeda nende jagunemisest esimeseks, teiseks ja ehk ka kolmandaks Eedeniks jne.

Jeesus sõimes on protest luksuse ja mammonateenimise vastu. Kui inimene on sisemiselt vaene, püüab ta seda tasakaalustada väliste hüvedega – riiete, juveelide, kodumasinate, kinnisvara ja muu taolisega. Olles kaotanud sisemise paradiisi, püüab ta välis maailma paradiisiks muuta. Viime Eesti Euroopa rikkaimate riikide sekka? Aga milleks? Kas selleks, et meil oleks võimalik paremini aidata neid, kes vaevlevad nälja ja tõbede käes? Vaevalt. Ent Petlemma tähe järgi koostatud horoskoop hoiatab: kui inimese südames leegitseb rahulolematuse põrgu, pole talle kasu ka kõige uhkematest rõivastest, masinatest ega ühiskondlikust positsioonist. Ja teisalt: kui ta südames on tõeline rõõm, pole ka kõigil maistel hüvedel või nende puudumisel muud tähtsust, kui vaid selle rõõmu läbi omandatu. Vaene-rikas Jeesuslaps näib ütlevat: „Niikaua kui hoolitakse tõelisest varast ja tõelisest õnnest, mängivad välised hüved ainult väikest või abistavat rolli. Ka mähkmetest, sõimest ja laudast piisab.“ Tähtis on see, kes ollakse, mitte see, mida omatakse. Meie Jumalat on nimetatud Jehoovaks või Jahveks, mis tähendab „Tema, Kes On“, mitte „Tema, kellel on“.

Kui paganate seas ja moonutatud judaismis on kõrgeim aktsiaväärtus maistel hüvedel, siis üle Petlemma väljade kõlava inglite kiituslaulu saatel saab ilmsiks igavikuline turukrahh, mida apostel Paulus väljendab Filippi linna kristlastele kirjutades: „mis mulle oli kasuks, seda ma olen arvanud kahjuks Kristuse pärast. Jah, enamgi: ma pean kõike kahjuks Issanda Kristuse Jeesuse kõikeületava tunnetuse kõrval. Tema pärast olen ma minetanud kõik selle ja pean seda pühkmeiks, et saada kasuks Kristust “ (Fl 3:7-8).

Selline on Petlemma sõime õpetus. Ja kuna inimestele sõimest ei piisa, on see ka maailmasõdade ja terrorismi, vennatapu ja reetmiste õpetus. Mõlemas, nii sõimes kui sõjas nähtub nägijale silmale, et inimene on nõrk ning ainus väljapääs on pöörduda tagasi Tema juurde, kellest pärinema ja kelle oleme hüljanud. Tema on lasknud teatavaks saada, et see on võimalik ning on andnud meile teada tee. Jõuluaeg peaks olema hingetõmbehetk neile asjadele mõtlemiseks, kuid omal paradoksaalsel kombel on ta meie ümber omandanud pigem kõige sellesama maitse, mille vastu sõimes lamav Jeesuslaps nii võimsa protesti tõstis. Andku Jumal meile armu vaimulikult ärksad olla ning märgata, mis toimub ja mida meile kuulutatakse. Ja mitte ainult märgata, vaid ka teadlikult otsustada ja selle järgi elada.

Aamen.

PS Rahu ja rõõm pole siiski ilmaaegu jõuluevangeeliumiga seostatavad. Meenutatagu kasvõi üht varasemat postitust.