2007. aasta tuleb raske nii Eestis kui maailmas. Juba kaua häirekella löödud ülekulutamise varjukülg jõuab eestlastele kohale intresside tõusu näol, mil ühtedel ei ole enam jõu kohane laenata, teistel enam aga jõukohane laenu tagasi maksta. See ennustab kinnisvaraturul hoo maha käimist, mis toob omakorda kaasa ehitussektori languse ja sealt edasi tööpuuduse. Vaevalt, et Eestit tabab majanduskrahh, kuid hoog raugeb kiiremini, kui paljud oodata oskasid. Aina kõvemat lõivu hakkab nõudma majanduselt ka Eesti liikmelisus Euroopa Liidus, mille mustmiljon kallist ja jaburat regulatsiooni ettevõtlust järjest karmimalt poob.
Ka poliitikas pole väljavaated just head. Hoolimata sellega paratamatult kaasas käivast halvast maitsest hääletatakse võimule tagasi praegugi võimuprivileege nautiv räpane bande. Mis omakorda tähendab, et valimised ei too mingit muutust Eesti ellu, lihtsalt veelkord sedasama vana. Umbmäärased lootused, et peale valimisi “läheb asi paremaks” lõpevad pettumusega. Vindumine jätkub, nagu ka poliitikute lõpmatud katsed üksteiselt tooli alt tõmmata ja meie raha laristamine.