Toomas Nigola diarium

Rõõmsat aastavahetust kõigile Micro$ofti toodete tarvitajatele! http://video.google.com/videoplay?docid=1356405953925984937 :D

Käesolevaga ühinen Eesti Ekspressi uusaastasoovidega 2008. aastaks. Eriti muidugi sellega: “Et inimesed otsiksid Jumalat.” Ja ajakirjade nimistusse, mis võiksid eestikeelseina ilmuma hakata, lisaks veel näiteks Mac Formati. :)

www.apple.com/uk/getamac/ads/ on pisut ajaviidet neile, kellele meeldivad Apple’i reklaamid Euroopalikus kuues. :D

Einoh, Kreisiraadio on tasemel nagu ikka. Selline lugu võiks tõesti Eestit euroviisudel esindada. :D

Richard Dawkinsi populaarne raamat God Delusion sattus minu vaatevälja esmakordselt käesoleva aasta juulikuus, kui ajakirja Scientific American juulinumbris avaldati Lawrence M. Kraussi ja Richard Dawkinsi diskussioon teaduse ja religiooni dialoogi üle.(1) Jumala-luul, nagu Dawkinsi raamatu pealkirja ehk tõlkida võiks, tõi, tõtt-öelda, esmalt meelde ühe teise võitleva ateisti, Dilberti autor Scott Adamsi raamatud (God’s Debris(2) ja Religon War(3)), tekitades pisut üleolevalt negatiivse eelarvamuse kõnealuse teose sisu kohta (“Oleme kõike seda kindlasti juba tuhat korda varemgi näinud – vaevalt tal midagi uut ja põrutavat pakkuda on.”). Nädal-paar hiljem leidsin mõningase üllatusega selle raamatu omaenda kodust – Hollandist pöidlaküüdiga külla tulnud sõprade riidehunniku pealt.

Raamatut avades sai eelarvamusest kiiresti arvamus. Tõsi, võib-olla pisut pinnapealne, kuna lõpetasin lähema lugemise sissejuhatusega, kuid minusugune lihtne tööinimene ei kipu kergekäeliselt kulutama aega raamatule, mille eessõnas soovitatakse muuhulgas:

“Kujutle ühes John Lennoniga maailma ilma religioonita. Kujuta ette, et ei ole enesetapjaist pommipanijaid, 9/11 ega 7/7, eri ristisõdu ega nõiajahte, püssirohu vandenõud, India jagamist ega Iisraeli-Palestiina sõdu, serbia/horvaadi/moslemi massimõrvu, juutide kui “kristusetapjate” tagakiusamist või Põhja-Iiri “probleeme”, ei mingeid “aumõrvu” ega hiilgavates ülikondades teleevangeliste kergeusklikelt inimestelt nende raha pügamas… Kujutle maailma, kus pole muistseid kujusid õhkivat Talibani, jumalateotajate avalikke hukkamisi ega naiste ihu peksmist kuriteo eest, mis seisnes selle ihu tollivõrra näitamises.”(4)

Hüva, teleevangeliste ega mõningaid teisi kuritegevuse (nagu meie neid lahterdame) ilminguid nimetatud konkreetsetel kujudel ilmselt tõesti ei oleks, kuid kas autor on tõepoolest nii naiivne uskumaks, et kujuteldavas religioonita maailmas elavad inimesed (eeldusel, et nad üldse sarnanevad reaalse maailma asukatega), ei tapaks endast erineva kultuuri ja kommetega inimesi (kasvõi puhtalt hirmu pärast, nagu seda sageli tehakse), ei sõdiks üksteisega võimu- ja asualade pärast, rakendaks hammas-hamba-vastu põhimõtet kurjategijatega käitumisel ega püüaks rumalamate arvelt endale hüvesid saavutada? Miks nad peaksid?

Nõnda jäi tookord Jumala-luulu paberipakk minust lugemata ning seda isegi hoolimata eessõnas antud lennukale lubadusele:

“[see raamat] on mõeldud äratama teadlikkust sellest, et … sa võid olla ateist, kes on õnnelik, tasakaalustatud, moraalne ja intellektuaalselt küllastunud.”(5)

Hiljutisel teaduse ja religiooni konverentsil Domus Dorpatensises(6) tõusis teema taas päevakorrale, kui Anne L.C. Runehov Kopenhaageni ülikoolist oma ettekandes Jumala, maailma ja Richard Dawkingu kõneks võttis. Näib siis, et tegu on järjekordse “Da Vinci koodiga” – iseenesest mitte eriti väärtusliku raamatuga, mille populaarsus ometi sunnib teoloogi ja vaimulikku talle tähelepanu pöörama ja ennast kurssi viima.(7)

Siinkohal ei tarvitse me Dawkinsi raamatut pikemalt lahkama hakata – lühiülevaate tema nõrkustest saime pr Runehovilt, pikema käsitluse on kirja pannud Alister ning Johanna Collicutt McGrath oma raamatusse The Dawkins Delusion? Atheist Fundamentalism and the Denial of the Divine(8). Küll aga võiksime küsida endilt, miks on raamatud nagu “Da Vinci kood” ja “Jumala-luul” nii populaarsed (mitte sisu, vaid lugejate arvu poolest)? Või, mis veelgi kurioossem, miks on Apollo raamatulettidel ja külaraamatukogude avariiulitel David Icke teosed nii inglise- kui ka eesti keeles? Mulle näib, et oma tasemelt nad väga palju ei erine, kuigi Icke on ehk oma raamatutele “teaduslikult on tõestatud” ilme loomiseks rohkem vaeva näinud.

Kõik kolm nimetatud raamatut on nähtavalt vaenulikud religiooni suhtes ning kujutavad religiooni kurja (kuigi mitte ehk kõige kurja(9)) juurena. Kõik nad annavad lugejale lennukaid lubadusi. Eelpool tsiteeritud Dawkinsi lubadustele ateistliku õndsuse saavutamisest sekundeerivad Icke seletus:

“See raamat on mõeldud tooma ühiste kaante vahele tõendid ja tausta selle kohta, et meie planeeti on maavälised, maasisesed ning interdimensionaalsed jõud suunanud juba aastatuhandeid ning teevad seda tänapäevalgi.”(10)

Ning Adams lubab rabavaid mõttemänge(11) ja lubab esitada “maailma kõige olulisemad, kuid samas ka kõige ignoreeritumad, küsimused”(12), millisteks on:

1. Kui kahtlustad, et sul on luulud, siis kuidas saaksid seda kindlaks teha?
2. Kas inimesed on oskusliku või oskamatu kujundaja kätetöö?
3. Kas kõikvõimas olend peaks mõtlema nii, nagu inimesed seda mõistavad? Või kas mõtlemine on vajalik ajatule, hävinematule olendile, kelle eelistused on sama, kui reaalsus?
4. Miks peaks Jumal olema nii ebaselge selle suhtes, millise raamatu või raamatute autor ta ikkagi on?
5. Kas teadvus on midagi enamat, kui jätkuv kujutlemise, toimimise ning toimimise tulemuste vaatlemise ning siis uue infoga uue kujutlemise protsess?
6. Sõnaraamat defineerib “usku” kui uskumist ilma tõenditeta. “Rumalust” defineerib ta kui põhjendamatut mõtlemist. Kas usk ilma tõendusmaterjalita on põhjendamatu mõtlemise üks vorm?
7. Kas sinu tegude tulevikku lainetavaid tagajärgi võiks pidada surematuks hingeks?
8. Kas ateistid ja usklikud võiksid omaks võtta sama definitsiooni Jumala kohta?(13)

Kõik kolm väidavad, et religioon (vähemalt tema organiseeritud kujudel) on mõistusevastane ning ühel või teisel moel inimkonnale kahjulik fenomen, millest vabanemine peaks saama aruka, avatud meeltega julge inimese ideaaliks.

Miks on säärased raamatud nii populaarsed? Kas mitte ehk seepärast, et nad pakuvad inimestele kohustustevaba usulist naudingut? On nad niiväga erinevad religioonihõngusest esoteerikast, mida ajast aega on armastatud?

Lõpetuseks üks mu meelest ilmekas lugu, mille on ära toonud Alister McGrath:

“Pärast üht loengut pöördus mu poole üks väga vihane noormees. Loeng polnud olnud eriliselt märkimisväärne. Ma olin vaid näidanud, rangelt teaduslikke, ajaloolisi ja filosoofilisi argumente kasutades, et Dawkinsi intellektuaalne rünnak Jumala vastu ei kannata kriitilist uurimist. Kuid see mees oli vihane – õigupoolest lausa raevunud. Miks? Sest, nagu ta sõrmega vihaselt minu suunas viibutades ütles, ma olin “hävitanud ta usu”. Tema ateism rajanes Richard Dawkinsi autoriteedil ning mina olin tema usu täielikult põhjatustanud. Nüüd pidi ta minema ja kõik uuesti läbi mõtlema. Kuidas julgesin ma midagi säärast korda saata!”(14)

——
1 Vt http://www.sciam.com/article.cfm?id=should-science-speak-to-faith

2 Tasuta e-versioon leitav aadressil http://www.andrewsmcmeel.com/godsdebris/
3 Peamiseks argumendiks selles jutustuses jääb kõlama küsimus: “If God is so smart, then why do you fart?”
4 Dawkins, Richard, God Delusion, Bantam Press, London 2006 lk 2
5 Ibid. lk 1. Niisamuti ei täitunud ka kuuendal leheküljel olev autori lennukas fantaasia: “If this book works as I intent, religious leaders who open it will be atheists when they put it down.”
6 Nordic Society for Philosophy of Religion (NSPR) Research Seminar Science, Theology and Philosophy: Recent Challenges
7 “Da Vinci koodi” puhul oli minu jaoks ohu märgiks fakt, et raamatu ostis – ja luges läbi – ka mu äi, kes muidu ilukirjandusega mingit pistmist ei tee: ta on nimelt läbi ja läbi füüsik ja teaduseinimene ning loeb Sherlock Holmes’i kombel ainult seda, mida erialaseks tööks või maailmamõistmise avardamiseks tarviliku leiab olevat.
8 IVP Books, Downers Grove, IL, 2007
9 “Religioon ei ole kõige kurja juur – mitte ükski asi ei ole kõige millegi juur.” Dawkins 2006 lk 1
10 Icke, David, “Matrix’i lapsed”, Matrix kirjastus, 2003 lk xv
11 “Võid sellesse loosse põimitud mõtte-eksperimenti armastada või vihata, kuid lihtsalt mõtteist eemaldada sul seda ei õnnestu. Maksimaalse naudingu saamiseks jaga “Jumala rususid” mõne targa sõbraga ning aruta seda temaga mõnd maitsvat rüübet mekkides.” Adams, Scott, God’s Debris, Andrews McMeel Publishing, Kansas City 2001, lk XI
12 Adams, Scott, The Religion War, Andrews McMeel Publishing, Kansas City 2004, lk X
13 Ibid. lk 179
14 McGrath 2007 lk 18

—–
Tähelepanu! Tegemist on reklaamiga. Enne toote soetamist lugege tähelepanelikult toodet reklaamivat teksti. Tarbimissoovi püsimisel või ostupaanika tekkimisel pidage nõu terve mõistuse või sama toote soetanud sõbraga!
—–

24. novembril on ostuvaba päev! Lisalugemine ja “reklaami” näited aadressil www.roheline.ee.

Jaapanlased on oma lennumasinatelt HD kaameraga filminud Maa tõusu ja loojangut nagu see paistab Kuu pinnalt (100 km kõrguselt). Video laadimine võib küll omajagu aega võtta, aga huvitav vaatepilt on sellegipoolest.

Maatõusu saab näha siin ja -loojangut siin.

Lugemiseks jääb siin Põlvas küll aega tublisti vähem, kui võiks loota (kalender aiva kirju kohtumistest, talitustest, asjaajamistest…), ent õhtuti, kui lapsed magavad ja Teele oma koolitöid teeb, olen lugenud oma vana armastust – C. S. Lewist. Sedapuhku taas juturaamatuid, mis pole aga sugugi vähem teoloogilist ja filosoofilist mõtteainet pakkuvad, kui Lihtsalt kristlus, Pahareti kirjapaun vmt.

Pean tunnistama, et Narnia lood pole mind kunagi väga paelunud. Olles küll loetavad, jätab eriti esimesse raamatusse (Lõvi, nõid ja riidekapp) põimitud vihje lunastusloole kuidagi kergekaalulise tunde. Eriti, kui võrrelda neid lugusid Lewise hea sõbra ja võitluskaaslase J. R. R. Tolkieni Silmarillioniga, mis kuulub lisaks heale loetavusele ka vaieldamatult parimate vaimulike raamatute hulka, mida olen sattunud lugema. Nüüd aga avastasin enda jaoks Lewise kosmosetriloogia. Üsna juhuslikult, muide. Käisime Osvaldiga raamatupoes ning kuna teadsin, et Teele on Pratchetti Wintersmithiga ühelepoole jõudnud, mõtlesime talle lõõgastumiseks midagi uut kergemat laadi lugemisvara osta. Ja leidsimegi Apollo fictioni letist Lewise mulle senitundmatud teosed Perelandra ning That Hideous Strength. Koju jõudes selgus, et Perelandra on sarja teine osa ning et esimene osa kannab nime Out of the Silent Planet. Paar päeva hiljem Tallinnas koolis käies põikasin lõunapausi ajal Viru tänava Apollosse ja ostsin sealt siis ka viimatinimetatu. Tagasiteel rongis asusin lugema ja eneselegi üllatuseks ei saanud tast enne lahti, kui ülejärgmisel päeval raamatut lõpetades (muidugi, vahepeal ikka tegin muid asju ka, küllap lugeja mõistab). Praegu olen umbes poole peal Perelandraga ning tundub, et ka kolmandat osa ei näe Teele enne, kui mina ta läbi olen jõudnud. :)

Kosmosetriloogia on järjekordne näide sellest, kuidas teatud mõttekäike ja teemasid on hoopis lihtsam esitada jutustavas vormis, kui “akadeemilise tekstina”. Nagu Jeesuski, kes õpetamisel kasutas palju jutustusi. Võimalik, et kunagi leian mahti pikemalt ka kirja panna nonde raamatute lugemisel tekkinud mõtteid (ehk siis, kui ka kolmas osa on lõpetatud), ent juba praegu võin küll igale, kes Lewise muid raamatuid (olgu ilukirjanduslikke või “tõsiseid”) nautinud on, soovitada ka nimetatud triloogiat.

Lugemiseni.

Aitüma, Margus, selle viite eest!

Tänud Katariinale lingi eest. See Helsingi Kaebustekoor harmoneerub päris hästi, kuna olen äsja (ilmselt Inglismaal kogetust innustust saanuna :) ) lugenud kaks Michael Moore’i raamatut (Dude, Where’s My Country? ja Stupid White Men). Hannes soovitab küll The Colbert Reporti, mis pole ka paha (üldse mitte, eriti võimaliku presidentikandidaadi kohta ;)), aga Michaelil on hulga prahi seas ka päris teraseid tähelepanekuid ja mõnigi muigamapanev koht. Hea lahe lugemine. Lollid valged mehed peaks olema ka eesti keeles ilmunud.