The only question that needs answering is whether MS and partners have enough device drivers handy and have exorcised enough of the bugs from this bloatware monster to enable it to run properly on the equipment that most users have got. Remember, we call it an “operating system”, not an “operated system”, for a reason: it’s the OS’s duty to run your machine, not your machine’s duty to run the OS – but just try making that point to a Microserf.
Ehk siis: küsimus ei peaks olema selles, kas meie ja meie arvutid on valmis Windows Vista jaoks, vaid vastupidi: kas Vista on valmis meie jaoks? Mina igatahes jõudsin nende paari kuuga, mida testkasutajana Microsofti antud Vista RC-d (ehk “väljalaskekandidaati”) oma sülearvutis tarvitasin, sellest monstrumist põhjalikult tüdineda ja just nüüdsama, kui neid ridu kirjutan, kustub Vista kõigi elektrooniliste andmete teed. “Windows ei jää arvutisse alatiseks, Linux jääb alatiseks”, nagu kirjutavad klassikud. Win XP näikse kõigist Pisipehme senistest akendest kasutuskõlblikuim olevat.
Eilses Postimehes kirjutab Varro Vooglaid päris kenasti orjusest ja vabadusest. Samalt mehelt pärineb teisigi toredaid artikleid varasemast ajast (nt Ekspressis sünnitusmasina teemal) nii et tegu tundub olevat päris toreda inimesega. Vähemalt mõtlemisvõime poolest (isiklikult ma teda ei tunne, nii et muus osas ei oska arvata).
Gerhard Tersteegenist (tuntud kirikulaulude autor; 1697-1769) räägitakse, et oma surma eel, kui tervis aina nõrgemaks jäi, võrdles ta oma järjest halvenevat tervislikku olukorda lapse oluga, kellelt armastav ema õhtu saabudes ükshaaval päevased riided võtab, et laps end seejärel tema käte vahele uinuma võiks usaldada. Mu meelest väga kaunis mõte tugeva jumalausaldusega inimeselt. Kui kaunis on surra kristlasena!
Üks erand välja arvatud, viivad kõik teed viimaks põrgusse. Niisugusena plaanime Tuhkapäeval algava leerikursuse reklaami põhiteksti:
KÕIK TEED VIIVAD PÕRGUSSE, v.a. üks – Jeesus Kristus. Riigikogu valimised on selle kõrval tühiasi!
Ehk paneks see mõnd mõtlema…
Põrgust ei julge me harilikult eriti kõnelda ega taha ka mõelda, olgu siis kartes inimesi pahandada või pidades teemat lihtsalt ebameeldivaks. Küllap on ka kristlasi, kes eelistavad eitada põrgu olemasolu pühakirja selgest tunnistusest hoolimata, lähtudes inimlikust eelarvamusest, et “hea ja armastav Jumal ei saa ju põrgut luua ja inimesi sinna saata”. Aga teise kandi pealt vaadatuna peaksime küsima: kuidas on võimalik, et ennast arukaks pidav inimene ise oma eluga valib ja loob põrgu, kuigi tal oleks võimalus vastu võtta Jumala armastuse imeline täius?
Tarvitseb vaid mõelda Kristuse, meie Jumala eneseohverdusele, et lõplikult põrmustada rumalad küsimised stiilis “kuidas Jumal saaks kedagi põrgusse saata” – Jumal on kõik selleks teinud, et me ei peaks sinna sattuma, vaid võiksime valida Elu. Aina kutsub ta meid seda Elu vastu võtma, aga kui sageli peame hoopis olulisemaks muid asjatoimetusi? Kas tõesti on nii raske päästet vastu võtta pahandusega hakkama saanud lapse kombel, kes oma armastavalt isalt karistuse asemel vastu võtab ihaldusväärse kingituse?
Vaimulike konverentsil sain peapiiskopilt pahandada, et meil Ennuga jätkub aega blogide pidamiseks, aga koguduse koduleht seisab poolikuna. Aamen, kriitika oli õigustatud ning just see, mida vaja, et vähemalt mind selles asjas taas liikuma panna. Olin seni oodanud, et Enn kirjutaks uhked tekstid kavandatud avajaotustesse, ent kui tervet rehkendust ei jõua, olgu siis vähemalt poolgi tehtud (loodetavasti tekivad lähiajal siiski ka alajaotused nagu “ristimine”, “piht” jne). www.eliisabet.ee on tänase õhtu tulemus näha. Asjalik kriitika on teretulnud!
Viimased päevad on olnud lihtsalt suurepärased. Ööde kohta seda öelda ei saa – kohutav unevaegus :( Aga päevad on olnud toredad: vaimulike konverents ja kõik need armsad, kes sellel osalesid. Eriti rõõmustav oli, et Mika oli meiega (leidsin ta laupäeva õhtul Riia lennujaamast) ning tema kaasateenimine ka tänaõhtusel missal Eliisabetis tegi suurt rõõmu paljudele. Täna käisid külas veel isad Igor ja Avo ning kritiseerisid meie korterit remontinud firmat (olgu, kritiseeris peamiselt Igor, Avo keetis tee). Peab Müristajaga garantiiremondi teemal vestlema. Nüüd aga püüan hüvitada poolvabatahtliku magamatusepatu ning loodan homme puhanult täita kõik lubadused, mis konverentsi ajal jagatud sai :)
Vatikani juhtivprokurör Nicola Picardi teatas, et 2006. aastal arutati Vatikani kohtus 486 kriminaalasja ja 341 tsiviilasja, kusjuures tegemist oli arvatavalt umbes 10 protsendiga toimepandud kuritegudest, kuna ülejäänud sulid põgenesid lihtsalt üle riigipiiri.
Vatikanis on praegu 492 riigikodanikku ja seega (kuna kuritegevusindeksit arvestatakse vastavalt kodanikearvule) on Vatikan kõige kõrgema kuritegevusega riik maailmas.
Mõneti päris loomulik, et see nii on, sest seda väikest riigikest külastab iga päev tohutul hulgal turiste ning igasugu taskuvarastel ja teistel taolistel on seal tööd käed-jalad täis. Huvitav oleks pigem see, kui mitu (või kas üldse) Vatikani kodanikku on tulnud kohtu alla anda ja süüdi mõista?
Kui aga paavstiriik juba kirjaks tuli, märgitagu, et Internetti on riputatud Luke Rivingtoni raamatu The Primitive Church and the See of Peter skänneering. PDF kujul on raamat leitav siit (ettevaatust: 36 MB!).
