Üks erand välja arvatud, viivad kõik teed viimaks põrgusse. Niisugusena plaanime Tuhkapäeval algava leerikursuse reklaami põhiteksti:
KÕIK TEED VIIVAD PÕRGUSSE, v.a. üks – Jeesus Kristus. Riigikogu valimised on selle kõrval tühiasi!
Ehk paneks see mõnd mõtlema…
Põrgust ei julge me harilikult eriti kõnelda ega taha ka mõelda, olgu siis kartes inimesi pahandada või pidades teemat lihtsalt ebameeldivaks. Küllap on ka kristlasi, kes eelistavad eitada põrgu olemasolu pühakirja selgest tunnistusest hoolimata, lähtudes inimlikust eelarvamusest, et “hea ja armastav Jumal ei saa ju põrgut luua ja inimesi sinna saata”. Aga teise kandi pealt vaadatuna peaksime küsima: kuidas on võimalik, et ennast arukaks pidav inimene ise oma eluga valib ja loob põrgu, kuigi tal oleks võimalus vastu võtta Jumala armastuse imeline täius?
Tarvitseb vaid mõelda Kristuse, meie Jumala eneseohverdusele, et lõplikult põrmustada rumalad küsimised stiilis “kuidas Jumal saaks kedagi põrgusse saata” – Jumal on kõik selleks teinud, et me ei peaks sinna sattuma, vaid võiksime valida Elu. Aina kutsub ta meid seda Elu vastu võtma, aga kui sageli peame hoopis olulisemaks muid asjatoimetusi? Kas tõesti on nii raske päästet vastu võtta pahandusega hakkama saanud lapse kombel, kes oma armastavalt isalt karistuse asemel vastu võtab ihaldusväärse kingituse?