Olen viimasel ajal mõelnud, millised võiksid olla mind tõsiselt paeluvad valimislubadused, mis paneksid mind üht erakonda (lubaduste põhjal) teistele eelistama (olgu lisatud, et tegelikult on mul hääletamas juba käidud, nii et muuta pole seekord enam midagi). Leidsin, et selleks võiks olla kolme ilmloogilise asja ettevõtmine:
Teatame niisiis, et täna, esmaspäeval, kell 9.28 (vmt) sündis Tartu sünnitusmajas Marie Nigola, kaaludes 3820 grammi ja olles 50 cm pikk.
Peeter Vardja kirjutab muhedalt, otsekui minu eelmisele postitusele kinnituseks: :D
Eile olin soomes, mõtlesin siis et Jeesus oli ju mees. Mida mehed teevad. Eks käivad koos saunas, istuvad laua taga ja joovad veini. Ajavad juttud. Jõmisevad, nagu mõned ültevad. eks minagi jõmisesin koos Johannesega soomes. Jeesus oli ka lauas. Küsisin, et vaata kuidas ajad ja mõtted muutunud on. Kui sina, Jeesus elasid, oli elu ja loodus teine. Istusid siis seal palestiinas jõid koos sõpradega veini ja jõmisesid, näed, olen kui viinapuu, teie olete minu oksad. Näed tüvi tuleb sealt, oksad on igalpool üle meie, moodustades lehtla. Ütlesin, et mis sa jamad, just tulin saksamaalt, viinapuud on kui pöetud lambad. Kas sellist kirikut sa tahadki, et on ainult üks tüvi ja paar nüditud oksa. Keegi enam ei kasvata viinapuid nii nagu sina räägid. Siis Jeesus jõmises edasi, vaata sinepiseemet, ta on väiksem kui teised seemned, aga vaata kui suur puu temast kasvab, taevalinnud teevad sinna pesa. Mina jõmisen vastu, et Jeesus, mida sa loodusest tead. Kust sa võtad et sinepiseeme on vaiksem. Ta ütles, et ega ta ei ütlenud, et kõige väiksem, ütles et väiksem kui teised. Mina jõmisesin, et kuule, kui ma olen väiksem kui teised eestlased, siis olen ju väikseim. Tema vastu, ah sa ei saa loogikast aru. Ups, mõtlesin ja et aristotelese loogikast ei tea ta tõesti midagi. Mina aga jõmisesin, et oota, mis puu, sinepipuu, olen näinud neid sinepipõlde igal pool euroopas kasvamas, ei ole mingi puu, on mingi paarimeetrine võsataim, mis kollaseid õisi täis, nats kõrgem kui raps ja ei mingi puu. Aga tema, on puu. Mis ma ikka vaidlen, võtan läpaka ja vaata wikipeediast, missugune sinepitaim välja näeb. Ja kujutad ette, et sinepil on ka puu vorm. Ilus puu, noh, nagu sinepipuu. Ei kujuta, et ütleks Jeesusele, et oled mulle kallis, ja ma armastan sind, tahan olla su lähedal, aga jõmiseda veinikaasi juures oli temaga hea.
http://peetervardja.wordpress.com/
Kuid pühakud pole kunagi sedasorti tujutapjalikud vanatüdrukutest tädid, kes tulevad vigu otsima ning kel puudub igasugune huumorimeel. (Samuti ei tohiks seesuguseks pidada Karl Barthi, kes armastas ja mõistis Mozarti.)
Huumor on ju saladuslik, kuid eksimatu karisma, lahutamatu katoolsest usust ning ei “progressiivsed” ega “integralistid” ei näi seda omavat – viimased isegi vähem, kui esimesed.
Mõlemad nad kipuvad olema vigadeotsijad, pahatahtlikud satiirikud, torisejad, väiklased kriitikud, täis kibedat põlastust, kõiketeadjad, kes arvavad endil olevat eksimatuse monopoli; nad on isehakanud prohvetid – ühesõnaga fanaatikud. (Sõnast fanum – „püha paik“, s.t. ta märgib templi lävede valvureid, jumaluse poolt meeletuks tehtud. Nad on tusased nagu kogu jansenism, mis sajandeid üle kogu prantsuse vaimuelu levis nagu lehemädanik. Ehk Claudel ja Bernanos olid esimesed sellest täiesti vabad.) Ja loomulikult on nad ennekõike kriitikud.
Nõnda kirjutab Hans Urs von Balthasar. EELK peale mõeldes tuleb kuidagi tuttav ette, ainult et “progressiivsed” ja “integralistid” kannavad siin vähe teistsuguseid nimetusi :)
Mida me teame oma aju kohta? Lihtinimesele mõistetavalt ja lühidalt on mõningad seigad välja toodud elRegi teaduskülgedel.
Pärast möödunudaastast Eurovisiooni võidulugu kuuldus siit-sealt appikarjeid: “Satanistlik lugu!!!” Ilmselt tänu kostüümidele, sest oleks poisid ülikondades esinenud, oleks hõisatud kristliku sisuga laulu võidu puhul. Kirjutasin Pärnu Postimehes nupukese ja sain kohe armsatelt usuvendadelt, sealhulgas Pärnu Immanueli baptistikoguduse veebilehe vahendusel sõimata (nagu ka vend Alar Kilp, kes kirikulehes sama teemat kajastas). Nüüd on Eestit esindama valitud lugu, mis oma teksti ja esituse poolest on selgelt saatanlikum: näis, milliseid hääli nüüd kostub. Või läheb nagu tavaliselt, et saatanlikkusega ollakse märkamatuseni harjutud?
Mis on inimene, et sa pead teda suureks
ja et sa paned teda tähele,
vaatad ta järele igal hommikul
ja katsud teda läbi igal hetkel? (Ii 7:17j)
Ma mõtlen: kui Jumalat poleks, oleks inimene ju täiesti tühine ja väärtusetu. Sest mis on inimene? Mis on tema elu kõrvutatuna kasvõi meie tsivilisatsiooni ajalooga? Saati siis planeedi või Universumi ajalooga võrreldes… Või mis on tema arvamused ja teod võrrelduna meie oma galaktikagagi? Ja mis on meie galaktika? Tühiasi! Aga ennäe Jumalat, kes oma suuruses märkab ja hindab inimest, oma loodutest üht (vähemalt loodusteadusliku mõtlemise seisukohalt) tühisemat!
Kui ma näen su taevast,
su sõrmede tööd,
kuud ja tähti,
mis sa oled rajanud,
siis mis on inimene,
et sa temale mõtled,
ja inimesepoeg,
et sa tema eest hoolitsed?
Sa tegid ta pisut alamaks Jumalast
ja ehtisid teda au ja austusega.
Sa seadsid ta valitsema oma kätetööd;
kõik sa panid tema jalge alla,
lambad, kitsed ja härjad, kõik,
samuti metsloomad,
taeva linnud ja mere kalad
ja kõik, mis mere radadel liigub.
Issand, meie Jumal,
kui auline on sinu nimi
kogu maailmas! (Ps 8:4jj)
Oh Issand!
Mis on inimene,
et sa tahad teda tunda?
Mis on inimlaps,
et sa paned teda tähele?
Inimene on tuuleõhu sarnane:
tema päevad on nagu mööduv vari. (Ps 144:3j)
Kui inimene arvab, et ta on jõudnud pärale,
siis ta alles alustab,
ja kui ta arvab, et ta on lõpetanud,
siis ta on teadmatuses.Mis on inimene ja milleks ta kõlbab?
Mis on tema õnn ja mis on tema õnnetus?
Inimese päevade hulk, kui neid on palju,
on sada aastat.
Nagu veetilk meres ja liivatera,
nõnda on tema vähesed aastad
ühe igaviku päeva kõrval.
Seepärast on Issand nende vastu pikameelne
ja valab nende peale oma halastust.
Ta näeb ja teab, et nende lõpp on ränk,
seepärast ongi ta teinud suureks oma lepituse.
Inimese halastus puudutab tema ligimest,
Issanda halastus aga kogu loodut.
Tema karistab, kasvatab ja õpetab
ja toob oma karja koju nagu karjane.
Ta halastab nende peale,
kes võtavad õpetust,
ja nende peale,
kes tungivalt nõuavad
tema õigusemõistmist. (Srk 18:7-14)
Milleks provintsile parlament?
Eelolevate parlamendivalimiste taustal on mõttekas küsida, mida või keda meil üldse valida on. Kui teadvustada tõsiasja, et ükskõik, millise partei võidu puhul on neil riigi poliitikat võimalik mõjutada umbes 15 protsendi ulatuses, siis saab selgemaks ka see, miks meie parteide valimisprogrammid on nii sisutühjad ja ühesugused. Kõik sisulised poliitilised otsused tehakse ju Brüsselis juba ära.
Nii kirjutab Martin Helme täna TMS-s. Milleks provintsile parlament?
Poliitikud ei soovi iial tunnistada, et nad on mõttetud ja neist ei sõltu tegelikult mitte midagi. Kes neid siis enam vajaks – peale nende endi? Seetõttu ei tunnista nad ka iial, et neil pole tegelikku otsustusõigust ei siin Eestis ega Saksamaal. Ent valijad saavad asjust lõpuks ikkagi aru ja teevad omad järeldused. Mõned otsustavad provintsiparlamendi valimisi boikoteerida, teised üritavad ühesuguste hulgast leida mõnda, mis millegipärast meelepärasem. Aga nõustugem Herzogiga – demokraatial pole selle valimisprotsessiga tõesti suurt midagi pistmist. Süsteem püsib, kuni enamikul inimestel on kõht täis.
http://www.syndikaat.ee/news.php?uID=860&lang=est
iEnn on usinasti ametis Thomase Summa lugemisega ning on postitanud mõningaid noppeid sealt ka oma diariumisse. Päris tore on näiteks järgmine:
“See, kes salgab, et on olemas tõde, möönab tõe olemasolu; sest kui tõde ei ole, siis on tõde, et tõde ei ole. Kui aga miski on tõde, peab ka tõde olemas olema.”
Kirikulehes meenutab isa Marko Ülle Aaskivi ja tema lahkumist, lõpetades oma kolumni nõnda:
Ta läks, olles täitnud oma kohust. Kummalisel kombel on tema lahkumise järel aktuaalne seesama küsimus, mille Ülle ise kirjutas president Meri kaastunderaamatusse: «Kes nüüd annab ohusignaali!? Nii et kõik seda mõistaks ja kuuleks?» Kirikule mõeldes, kas meie suudame ja tahame võimendada prohvetlikku sõnumit ja toetada neid, kes seda kannavad? Kas kirikukantsel on selleks kohaks, kust öeldakse välja tõde, mida ei anna väänata ega vääriti mõista – sest Varek võib ju tõepoolest mikrofoni välja lülitada?
On, mille üle mõelda ja mida endale meenutada. Eriti homme, küünlapäeval, mille üks nimesid on ju ka Maarja puhastamispüha. On ju püha Maarja Kiriku eelkuju ja tema eeskujul oleme ka meie, Kirik, kutsutud puhastumisele ja pühadusele, et Issanda tahe täielikult võiks sündida.